Sünnipäevaeelne väljakutse 2 - mis mind rõõmustab (m.h ka riigieksamist)

Vastukaaluks eilsele siis rõõmustamise teema, mis võimaldab väga kenasti käsitleda ka Indigoaalase soovitud teemat.

Ehk siis. Mind rõõmustavad igasugused asjad. Reiside planeerimine ja nendel käimine. See, et meil on nüüd vannituba, mis on suurem kui luuakapp. Et meil on laps, kes on asjalik ja enamiku ajast saab iseendaga päris kenasti hakkama (kohatute kommentaaridega peab veel tööd tegema). Arbuus, maasikad ja murelid. Uued põnevad raamatud, mida lugeda. Et hr H teeb tööd, mis on küll pingeline, aga pakub talle väljakutset ja tunnustust. Et ma võtsin lõpuks julguse kokku ja üle mitme aasta kutsun oma sünnipäevale külalisi (kujutage vaid ette, mul tuleb lausa kaks sünnipäevapidu :D). Nojah. Ja siis teeb mind rõõmsaks, kui mu õpilastel hästi läheb, mis viibki meid sujuvalt selleaastaste riigieksamite juurde.

Esiteks avastasin ma, et pole neist üldse midagi kirjutanud. 

Mis ma öelda oskan. Kui ma eksamil esimest korda eksamivihiku läbi sirvisin, hakkasin itsitama. See oli VÄGA entusiastlikult koostatud eksam. Lugemisülesanded olid väga lahedad - Kivirähk, Grigorjeva, üks muralismist ja grafitist rääkiv ülesanne ja siis tekstid, mis käsitlesid isesõitvaid autosid. Ülesanded olid okeid, tekstid minu meelest normaalsed ja teemad pigem huvipakkuvad, nii et sellega oli kõik korras. Muigama (ja itsitama) panid mind kirjutamisteemad. (Järgnev pole täpne, vaid mu mälu järgi taastatud, kirjutamisülesanded on ju nagunii hoopis teistsuguse sõnastusega).

1. Kas kirjaniku eluloo tundmine on vajalik tema loomingu mõistmiseks

2. Kuidas saavad noored aidata kaasa Eesti probleemide lahendamisele

3. Kas kunsti peaks avalikult eksponeerima

4. Kuidas on tehnika areng mõjutanud inimeste tervist 

Teemadel iseenesest ei olegi nagu väga viga, aga siin on väga selgelt näha, millisel teemal õpilased kirjutasid. Mina panustasin, et 50% kirjutab neljandal, 40% teisel ja ülejäänud kahel siis 10% abiturientidest. Tegelikkus oli veel hullem, sest ca 75% kirjutas neljandal, siis mingi 20% teisel ja ülejäänud kahel 5%. Protsendid on loomulikult meelevaldsed ja tuginevad mu kolleegide-kirjutamisosa hindajate hinnangule. Ma siiani ei suuda uskuda, et eksamit kokku pannud komisjon seda ette ei näinud :) Lugemisülesanded jagunesid normaalsemalt, kuigi ka siin võidutses neljas ülesanne ülekaalukalt. 

Kusjuures sel aastal tekkis mul eksamit avades ka väike ärevus sisse, sest Sveta Grigorjeva on mu lemmikautor Eestis, seega olen tema tekste tundides päris palju kasutanud. Ja selle, et terviseteema eksamil esindatud on, pakkusin ka välja. Aga ausõna, puhtalt selle järgi, et seda pole jupp aega olnud. Ja kui palju neid läbivaid teemasid GRÕKis ikka on. Siiski võttis tsipa kõhedaks, sest osalen ju riigieksamit ettevalmistavas komisjonis, mis tähendab, et kui selguks, et minu õpilased juhtumisi teavad, mis ülesanded tulevad, oleks vähe nõme või nii :) Aga tõesõna puhas juhus, seda enam, et eksamit kokku panevas komisjonis ma ju ei osale. Aastate lõikes on muidugi tiba kummaline ka see, et minu õpilased teevad järjepidevalt lugemisülasandeid paremini kui ülejäänud kool. Vahet pole, kas mul on tugevam või nõrgem klass, selles on nad ikka parimad. Sel aastal lõpetas mul kaks klassi. Ja mõlemad olid paremad kui ülejäänud. Ma ei oskagi seda fenomeni kuidagi selgitada. 

Nüüd siis aga rõõmu juurde. Meie kooli selleaastane tulemus oli Eesti keskmisest ligi seitse punkti kõrgem, mis on meie kohta väga suurepärane tulemus. Ja mis mind eriti rõõmustas - mu tugevam klass tegi eksami keskmise tulemusega 75, mis on ennenägematu meie koolis :) Teine klass, kes oli ... vähe nõrgem ... paugutas samamoodi uskmatud 67 punkti klassi keskmisena (ma lootsin, et 60 tuleb täis), mis jahmatas mind sõnatuks :)

Ehk siis. Meie kool kindlasti ei hakka vaidlustama hindajate tööd :D

Nüüd aga paari sõnaga sellest Miina Härma skandaalist, kus õpilased võrreldes proovieksamiga väga vähe punkte said. Esiteks on mul probleem sellega, et skandaali taga on Miina Härma. Ausalt, oleks ükskõik mis teine kool samamoodi ajakirjanduses esinenud, ma oleks lugenud, noogutanud, öelnud, et võibolla tõesti. Aga mitte nende puhul :D See on aastaid kestnud probleem, et MH õpilased saavad nende õpetajate arvates liiga vähe punkte. Ja kui ma ütlen aastaid, siis ma ei liialda kunstiliselt. Neil on olnud iga asjaga nokkimist, k.a ülesannete sõnastusega, mis kellelegi teisele (ka õpilastele ) pole probleeme valmistanud. See, et hindajad on nende arvates ebapädevad, on juba vana uudis.

Loomulikult on paras pauk, kui kool saab oodatust oluliselt vähem punkte. Aga väide, et probleem on selles, kui proovieksamil 100 punkti saanud õpilane saab päris eksamil 80, on naeruväärne. Alustuseks on 80 punkti väga okei tulemus ja seda peaks minu meelest ka õpilastele rohkem selgitama. Mul sai üks õpilane 87 punkti ja arvas, et tal täiesti ebaõnnestus eksam. Nagu. 87 punkti sellisel eksamil on täiesti suurepärane. Ma olen millagi siinsamas blogis arvutanud, kui palju on võimalik kaotada detailides. Laias laastus lugemisülesandes 10 punkti (vastused on õige, aga mõnes osas pisut ebatäpsed) ja 5+2+1 kirjutamises (sisu eest maksimumi saamiseks peab olema arutlev, üldistusjõuline ja hästi põhjendatud, peaaegu maksimum on  sama ainult ilma üldistusjõuta; stiilis puudub omanäolisus. Ja ülesehituses võiks vorm paremini toetada sisu). Seega 82 punkti on ka siis, kui oled kõik hästi teinud ja on lihtsalt väike loks sees olnud. Kusjuures inimene pole teinud õigekirjavigu... 

Nii et jah. Eesti keele eksami tulemus on ehk ettearvamatum kui mõni teine. Aga ma ei ütleks, et sellega seoses ka subjektiivsem, sest kõiki hinnataksae sama puuga. Enne lugemisosa hindama hakkamist on meil standardimiskoosolek, kus pannakse täpselt paika, millisele vastusele kui palju punkte võib panna. Ja edaspidi käib vajadusel samuti arutelu - kas seda lugeda õigeks või mitte. Ja kui grupp otsustab, et on nii, siis nutad ja hindad :D Kirjandite puhul on asi küll pisut teine, samas on nende töömaht veelgi suurem, mis tähendab, et aega mõelda "teeks sellele koolile vähe rangemalt" küll pole :D

Ja teine asi, mis mind tegelikult selle artikli juures üllatas, oli õpetaja väga täpne ülevaade oma õpilaste punktidest osade kaupa. Meil kehtib küll privaatsuspoliitika ja tulemusi saame klassi keskmisena. Ja siis nii palju, kui õpilased ise jagada soovivad. Ma sain sel aastal näiteks ühe screenshot´i messanger´i, sest õpilane oli lihtsalt nii õnnelik :D Ja lõpupeol tunnistasid kõik ausalt, kui palju nad said ja kas on rahul. Mõnda muidugi ei näinud, aga üldise pildi saab kätte. 

Nii et kokkuvõttes ma ei suuda Miina Härma probleemi tõsiselt võtta. Ja rõõmustan hoopis oma õpilaste edu üle :)