Reisiblogiga jätkates

Järgmisel aastal kandideerin EBA-l reisiblogide kategoorias :D Sellepärast ma nii harva postitangi - reisin lihtsalt liiga vähe.

Puhkuse esimese kolme nädalaga olen siiski kahel reisul käinud. Esimesest, traditsioonilisest tunne-oma-kodumaad-ja-sugulasi tripist on põgusalt juba kirjutatud siin. Ma ei hakkagi pikemalt kirjutama, lihtsalt paar kommentaari. 

Esiteks see asi, et Juhan Liivi muuseumis oldi niivõrd rõõmsad, kui me kohale vajusime. See mälestus muutus veelgi armsamaks, kui jõudsime Betti Alveri muuseumisse, kus tädid olid samamoodi siiralt üllatunud, et me niiviisi ette teatamata saabusime. Lihtsalt nemad seal polnud rõõmsad ja elevil, vaid pigem ... häiritud :D Alo Mattiiseni tuba olekski meil nägemata jäänud, kui isa poleks küsima läinud. Siis pandi tuli põlema. Muidu muuseum on armas. 

Teiseks Kalevipoja seiklusrada. Ma saan kommenteerida vaid kõrgemat rada, sest madalamal ma ei käinud. Kõrgem on igati jõukohane igale inimesele, kes on vähegi varem mõnel rajal käinud. Mitte ühtki spagaati ei pidanud tegema, hammastega iseendast kinni ka ei pidanud hoidma. Sümpaatne oli see, et instruktor oli terve raja meiega üleval kaasas ja vajadusel julgustas nooremaid ronijaid. Või tõmbas näiteks Ruudi tagasi platvormile, kui too laskumisel poole peal pidama jäi. Ainus miinus sellel rajal on lühidus. See oli isegi ootamatu, sest vere maitset ei hakanud veel üldse peale tulema :D

Kolmandaks hämmastas mind, kui ... noh, parema sõna puudumisel ... kolkalik Jõgeva tundus. Põltsamaa paistis väga tore koht elamiseks (sealne Vaga Mama suutis meie suure seltskonna ikka päris kähku ära teenindada ja ettekandjanoormees sai hakkama ka sellega, et esitas neli erinevat arvet - perekondade kaupa. Asi, mida nii mõneski kohvikus täiesti ilmvõimatuks peetakse...). Aga jah, Jõgeva oli kuidagi uskumatult provintslik, kusjuures ma ei oskagi selgitada, miks selline mulje jäi. 

Üldiselt aga jällegi suurepärane reis ja ootan juba järgmise aasta oma!

Nii palju siis Eestist.

Tegelikult saabusime Ruudiga alles Korfult. See oli siis meie selle aasta puhkusereis ja sattus just sellele nädalale, kui Eestis oli alla 15 kraadi sooja ja jõhker tuul. Me vaatasime neid numbreid oma 34 kraadi juures ikka päris suure hämminguga. 

Miks Korfu? "Minu pere ja muude loomade" pärast muidugi :D Mitte et Durrellid või nende elu mulle kuidagi kohutvalt hinge oleks läinud. Aga mäletan oma lapsepõlvest, kuidas Korfu tundus imedemaana, kuhu reisimine oli võimalik vaid nendel inimestel tol ajal. Eks 90ndate esimesel poolel vist keegi seal Eestist ei käinud ka. Ja kui siis mingil ajal selgus, et Korfu on samasugune puhkusesihtkoht nagu Türgi või Egiptus, mõtlesin, et tahan ka. Nii me lõpuks läksimegi.

Ma olen väga rahul. Esiteks on mul nüüd jume peal (mitte küll võrreldes Ruudiga, kellel oli muidugi eelis, sest enne jaanipäeva, kui veel ilusad ilmad oli, viibis tema nädal aega aerutamislaagris, nii et ta oli juba väga pruun), teiseks olen ma söönud nii palju magusat krõmpsuvat arbuusi, et peaaegu enam ei tahagi (tegelikult täna juba tahan, saabusime teisipäeval) ja komandaks olen saanud niiiii palju ujuda, et piisab selleks aastaks. 

Lisaks ujumisele, päevitamisele ja arbuusi söömisele püüdsime ka kultuuri nautida. No loomulikult veepark Aquapark (tõsine kultuur, eksole), milles on üks Euroopa suurimaid lainebasseine. Ruudi jumaldab lainebasseine, nii et me oleme mõnes ikka varem ka käinud. Aga selles sattusime ühel korral sääraste lainete peale, et ma ei oska neid isegi kirjeldada. Need olid NIIIIII suured. See oli nii, et kui laineharjalt alla kukkusid (seal oldi tuubidega), siis läks südame alt külmaks, nii kõrge kukkumine oli :D 

Siis sõitsime veel Achilleionisse Sissi paleed vaatama, mis tasus tuhat korda ära. Kuigi tee sinna oli mägine ja kitsas (sõitsime liinibussiga, kes soovib sama teha, siis buss number 10 pealinnast ja lõpppeatusesse välja, aga sellest viimasest saab kohapeal päris hästi aru :D Pilet on 1.70 ja saab bussipeatusest automaadist osta), mis mulle väga ei istu ja kuhu buss tegelikult hästi ära ei mahtunud, ja väljas oli jätkuvalt 34 kraadi sooja varjus. Palee ise paleeks, aga too aed seal ümber! 

Pealinnas käisime ka kõik kohustuslikud kohad ära, vanas ja uues kindluses (okei, viimane oli tegelikult suletud, aga me käisime üleval ära. Sinna kinnise värava juurde tuli veel terve hulk turiste :)), Esplanadal, mis suuruselt teine roheala Euroopas. Ja peaaegu ka püha Spiro kirikus, kus oleks võibolla isegi neid kuulsaid varbaid saanud musitada, aga ma polnud sobivalt riides ja Ruudi keeldus koos minuga sisse minemast. Mis oli temast väga õige ja nii me vaatasime kirikut väljast. Kirikut otsides eksisime muidugi neis tänavakeerdudes põhjalikult ära, nii et ühel hetkel jõudsime diametraalselt valesse kohta, aga vanalinn on Corfu townil väike, seega polnud väga hullu.

Meresõidul käisime ka, sest see on lihtsalt tore. Seal nägin elus esimest korda ka delfiine. Päris delfiinid lihtsalt meres hüppamas. See oli väga ootamatu ja vahva kogemus. Sellel tripil proovisin ka selliset jäätisekombinatsiooni, kus aluseks on sidrunisorbet ja peal kohvijäätis. Ma ei saa just otseselt soovitada seda kombot :D, aga omamoodi huvitav oli küll. 

Korfu ise jättis vastuolused tunded sisse. Turistina mõnus - söögid on väga head (portsud muidugi perekonna omad taas, me õnneks alates teisest päevast olime nii targad, et tellisime ühe prae ja kaks taldrikut :D), kohalikud räägivad väga toredasti inglise keelt, asjade müüjad on normaalsed (ainult need restorani sisseviskajad tekitavad ebamugavust), aga ... Selle prügiga on seal ikka väga pahasti :( Suured lademed prügikotte täiesti suvalistes kohtades. Ja prügi on ka meres, mis ongi juba väga halvasti mõjunud sealsetele delfiinidele ja vaaladele :( Üldse jättis see osa, mis oli väljaspool hotelli ja turistipiirkonda, mõneti hoolitsemata mulje. 

Nii et ma ei tea, kas mulle Korfu kui selline ikkagi meeldis, reis ise oli suurepärane ja väga lõõgastav. Kusjuures see oli mu esimene paketikas ja ka selles osas pole mul midagi halba öelda. Kahekesi reisides on selline variant oluliselt odavam, kui tahta konditsioneeri ja basseiniga elamist, mis olid meie kindlad nõudmised. Lisaks oli lennujaamatransfeer väga mugav. Muus osas ei oskagi reisifirmat kommenteerida, sest me ei puutunud rohkem kokku. Küll aga on mul mõni sõna öelda lennufirma kohta. Paketikas tähendas ju SmastLynxi. Ma olin Ruudile juba varakult selgitanud, et see firma võib tähendada tundidepikkust passimist lennujaamas. Nii et meil olid kaasas filmid, mängud, särgid-värgid. Ja suur oli mu üllatus, kui meie lend läkski kell kuus hommikul välja (Ülemiste hotell on sellisteks juhtudeks ikkagi suurepärane, pidime ju kell neli lennujaamas olema). Tagasi tulles aga ... mis te arvate, kas lend viibis või jaa? :D Lend jõudis Tallina 2 tundi ja 59 minutit hiljem, mis ei takistanud mul esitamast avaldust (küll mitte lennufirmale, vaid kohe ühele paljudest firmadest, kes tegelevadki lennufirmadelt kompensatsioonide välja nõudmisega) ja kes võttis asja menetlusse, sest SL on ka varem hilinenud täpselt ühe minuti võrra liiga vähe :) Eks näis, mis sellest saab. 

Nii et selline suvi oli meil :D Kui ma nüüd enne sünnipäeva ennast kokku ei võta (selline plaan tegelikult on), siis järgmine kord uuesti septembris, kui me Londonisse sõidame :)