Prl Lumivalgeke tuletas mulle meelde, et olin unustanud Positivusel kogetud kummastavad vetsukogemused kirja panna. Saagu see viga siinkohal parandatud.
Kogemus nr 1
20ndates neiu astub rõõmsalt välipeldikust välja ja rõõmustab "Nii tore, nendes vetsudes on eraldi koht, kuhu kott panna. Seal poti kõrval. Riiul. Nii mugav."
Kõrvalseisjad (ka võõrad) ei tea, kas nutta või naerda. Ja kas peaks neiule ütlema, et arvatavasti hoidis ta oma kotti kellegi uriinijääkide sees, või lasta tal parem rõõmsalt edasi elada.
Kogemus nr 2
Taas keegi inimene, kes polnud varem pissuaari näinud. Kotti ta sellesse toppinud ei olnud, selle eest oli ta sinna sõna otseses mõttes s*ttunud. Kuidas see anatoomilises mõttes võimalik üldse on, jäi kõigile selgusetuks.
Kogemus nr 3
Vana hea komme jalgupidi potile ronida oli saanud uue mõõtme, kui keegi oli seda võtet kasutades suutnud potitaguse seina täis s*ttuda. Seejärel, oma viga märgates, püüdnud kenasti oma jääke potti riibuda. Väga-väga loodan, et tal oli selle jaoks paberit.
Ühesõnaga - inimesed on täiega hullud.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Punk&Rockil väitis sõber, et ühes vetsus olid olnud seina küljes tangid, sellised, millega vanasti pesumasinast pesu välja tõsteti. Muud otstarvet ei osanud neile leida, kui et potti kukkunud asjade päästmiseks. Aga no mida seal enam päästa on? Iphone vajuks niikuinii kohe põhja ju. Vetsumüstika.
ReplyDeleteMa, koerainimene, nagu ma olen,
ReplyDeletema tõesti arvasin, et inimene tegi
oma asjad kotti, ning siis vaatas,
kuhu see poetada, ning poetas sinna.
Loogiliselt.