- Magasin hommikul kauem kui kella seitsmeni.
- Viisin tuha välja.
- Panin pesu pesema (ja pärast kuivama)
- Koristasin kodus alumise korruse ära.
- Vaatasin (lõpuks ometi) ära selle "Plekktrummi" osa, kus on Valdur Mikita. Ülimalt nunnu oli.
- Käisin emal ja isal külas.
- Kõndisin täis 10 000 (ja rohkem) sammu
- Tööd tegin ka natuke, aga on vaieldav, kas see on mõistlik. Hr H arvab, et ei ole.
- Lõpuks ometi jõudsin blogimiseni.
Ülejäänud aja olin meeldivalt ebamõistlik :D
Ma mõtlesin, et prooviks tagasi kirjutamisreele saada. Äkki õnnestub?
Õnnestub. Tglt ka. Mina näiteks kustutasin vahepeal sootuks blogi ära. Igaveseks! Kui pool tundi hiljem ema helistas ja suurest ärevusest ühtegi täislausetki enam ei suutnud moodustada ja paar vahejuhtumit veel oli, siis hakkasin ruttu hoopis juurde kirjutama :) Hirm on vahel edasiviiv jõud. Sa ära muidugi hirmu pärast kirjuta, ikka mõnu pärast :)
ReplyDeleteArvestades vastukajasid, mida Sinu tekstid saavad, tekkivaid arutelusid, see kõik on tunnistus sellest, et Sinu jutud on mitmetele inimestele olulised. Isegi siis kui enda arvates kirjutad olmelist small talk'i.
ReplyDeleteMina ka muudkui ootan su mõtteid ja tegemisi!
ReplyDeletenoogutab, noogutab, noogutab.
ReplyDeleteMa olen ise ka nii rõõmus iga kord, kui postitus kirja saab. Miks nad enam nii ladusalt ei tule, mitte ei saa aru. Natuke on sama tunne nagu folgiga - nii, nagu vanasti oli, enam ei saa (ei taha?), aga teistmoodi (veel) ei oska.
ReplyDeleteTahaks ikka mõnuga, nagu Mae ütles :)