emakeel

Ka mina tegin emakeelenädala raames kõiki pakutud teste, et kinnitada endale, et ma siiski oskan eesti keelt. Selgus, et peaaegu oskan.

Selles kuulsas learningappsi killertestis eksisin loomulikult sõnaga privilegeerima, kirjutada võin seda edaspidi õigesti, rääkides ütlen rahumeeli priviligeerima, sest see on suupärasem :D Ma millegagi eksisin seal veel, aga ma ei mäleta millega, sest kui ma nüüd uuesti tegin, sain kõik õiged.

Etteütlust vihtusin ka kirjutada. Sel aastal oli üsna normaalne tekst, laused olid arusaadavad (ka see, et kotis oli tušipott, mitte dušikott :D), aga see, et eesti keeles on sõna plüüs, mitte plüüš, oli paras šokk. Aru ma ei saa, kuidas kõik teised seda teavad. Nii palju kui ma lugenud-kuulnud olen, sai inimestele saatuslikuks reka või 8.b või "olgugi et", aga keegi ei imesta plüüsi üle. Ma jätkuvat imestan.

Kõige rohkem hämmastas mind lõppenud nädalal aga hoopis see, kui lugesin oma kümnendike lugemisülesande vastuseid. See oli üks keeleteemaline tekst (vastavalt nädalale, eksole), kus üks ülesanne oli umbes nii, et "leia teksist kaks argumenti selle poolt, et inglise keel on parem kui eesti keel, ja kaks vastuargumenti ka. Ja anna oma hinnang, kuidas sellega on". Argumentide leidmisega oli nagu ikka, mõni leidis ja mõni ei leidnud, see osa mind ei hämmastanud. Küll aga kerkisid mu kulmud pealaele, kui järjest hakkas tulema laste siiraid mõtteavaldusi, kumb nende meelest siis parem on. Ja on kuidagi kummastav lugeda lauseid "inglise keel on parem, sest selles leian rohkem sõnu." "Kui ma inglise keeles kirjandit kirjutan, pole mul kunagi sünonüümide leidmisega raskusi." Või siis "ka mina mõtlen tihti inglise keeles". Erinevas sõnastuses erinevatelt inimestelt, aga mõte ikka seesama - inglise keel on nende jaoks loomulikum kui eesti keel.

Huvitav on see, inglise keele õpetajad ei tundu seda nägu olevat, nagu läheks õppimine väga ladusalt. Pigem kurvastavad nemadki, et õpilased ei suuda selgeks saada aegade kasutamise põhimõtteid või tajuda stiililiselt sobivat/ebasobivat. Aga vähemalt tunnevad noored ise end inglise keeles väljendades mugavamalt. Seda, et eesti (kirja)keel neile raske on, näen isegi nende pikemaid tekste lugedes. Ja ma ei mõtle niivõrd komasid või kokku-lahkukirjutamist (mis on ka häiriv), aga sellist üldist lauseseadmisoskust. Noh see pisiasi, et kuskil võiks tegusõna olla (mingi kummaline trend on moodustada umbes selliseid lauseid: "Olles kooli lõpetanud." Ja ma ei saa kunagi teada, mis siis juhtub, kui keegi on kooli lõpetanud). Või siis see, et tegelikult saaks rahulikult öelda näiteks Mart elab Tallinnas (selle asemel, et jaurata midagi stiilis "Poiss nimega Mart elab linnas, mida kutsutakse Tallinnaks." Komadest ei tasu selliste lausete puhul muidugi unistadagi.)

Et siis ... RIP eesti keel?