Arhitektuuriliselt on Jõhvi Gümnaasium oma ringja ülesehitusega kõige ägedam.
Mulle meeldis ka nende amfiteaterlik aatrium, ...
Nojah, see osa, mis ta rääkis kooli mahutuvuse kohta, oli muidugi asjalik. Uued koolid nimelt ehitatakse mingi hulga õpilaste jaoks. Meie oma on vist 600 õpilasele mõeldud. Samal ajal tähendab see teatud arvule õpilastele mõeldud mahutuvus seda, et selline hulk inimesi mahuks põhimõtteliselt majja ära, nii et igaühel oleks koht, kus olla, aga mõne jaoks tähendab see koht WC-d. Klassides nii palju ruumi pole. Meil on hetkel üle 500 õpilase ja juba praegu on kohati täielik karauul. Muutunud õpikäsitus ja ümberpööratud klassiruum ja õppida saab igal pool, k.a näiteks koridoris või aatriumis või aulas ja muu bla-bla-blaa. Reaalsus on aga selline, et esiteks on need mõned üksikud õpetajad (näiteks mina-.-), kes peavad moodsalt suvalises ruumis ilma tehnikata ise pea peal seisma, sest suurem osa peesitab rahumeeli oma kindlas klassis. Ja teiseks - koolis, kus ei eksisteeri kindlaid vahetunniaegu, on tiba ebamugav avalikus ruumis õppetundi läbi viia, kui samal ajal paar klassitäit õpilasi sööb, puhkab või teeb rühmatööd.
Jõhvis on muuseas ka n-ö tagumiktunnid, sest kõik õpetajad peavad tööl käima kaheksast viieni. Või neljani? Igatahes mingid kindlad kellaajad. Mõte on ju kena - õpetaja teeb oma töö ära koolimajas, mitte ei tegele sellega õhtul pliidi või televiisori kõrval. Selline asi aga eeldab individuaalseid töökohti, sest proovi sa gümnasistide kirjandeid ühises õpetajate toas hinnata :D
Tartu Tamme Gümnaasium oli ka mõnusa aatrimiga, kus asub nende avatud raamatukogu.
 |
| Raamatukogu all paremal nurgas |
Tamme oleks mulle parema mulje jätnud, kui meid oleks vastu võtnud mõni teine inimene, kes oleks enne natuke läbi mõelnud, kes me oleme ja mida me juba teame. Ses mõttes, et me saime tavalise ekskursiooni, kus meile näidata uudseid ägedaid lahendusi, mida me viimased kolm aastat oleme kasutanud :D Taustaks (teatval määral arusaadav) uhkus - vaadake, mis MEIL on, hakkas natuke kade, jah? Ei hakanud :D Natuke kadedaks tegi hoopis see, kui ma sain aru, kui palju koostööd saavad nad ülikooliga teha. Tammes on näiteks meditsiinisuund, kus ongi iganädalased tunnid ülikooli laborites. Rääkimata kõikidest külalistest, kes neil tundides rääkimas käivad. Meil käivad ka, aga paratamatult peame leidma vähemalt nii palju raha, et inimene kohale transportida, neil jääb see mure ka ära. Kuna nende maja on uuem kui meie oma, on neil sisustus kohati ägedam, sest aeg on lihtsalt edasi läinud ja ägedaid asju (näiteks keemialaborisse) on lihtsam saada.
Ja viimasena minu lemmik Jõgeva Gümnaasium. Ma arvan, et lemmik oli ta just sellepärast, et meid vastu võtnud direktor ja õppealajuhataja olid ise nii vaimustuses oma koolist, et see kandus ka mulle üle. Jõgeva maja on eriline, kuna ta on ainsana meie külastatud hoonetest tõesti vana maja, mis tähendab, et selliseid suuri avatud alasid seal pole. Selle eest on neil väga palju peegleid :D Tõeliselt palju :D Kogu aeg on võimalik oma välimust kontrollida. Muus osas on nende maja lihtsalt ilus ja värske, mingeid erilisi arhitektuurilisi ootamatusi polnud.
Õppekorralduselt on huvitav see, et kõik need kolm kooli on üle läinud 75-minutilistele tundidele. Me oleme ka sellise ettepaneku teinud, sest keeles ja kirjanduses on tõesti 45 natuke liiga vähe, 90 (tavaliselt nagunii on topelttunnid) natuke palju, viimased kümme kipuvad lorutamiseks minema. Üleminekut takistavad kaks ainevaldkonda. Üheks on kehalised, kelle murest ma tegelikult üsna aru saan, sest meil endal spordiruume pole, mis tähendab, et liikumise peale kulub osa tunnist ära ja siis olekski päris lühike tund. Teised on matemaatikud, kes ütlevad, et kui kontakttunde arvuliselt on vähem (viis 45-minutilist vs kolm 75-minutilist), ei saa nii palju koduseid töid anda. Matemaatika ja tema eristaatus meie koolisüsteemis... Kusjuures seda vist rõhutati ka igas koolis, et tund on õppimise koht, seda aega tuleb maksimaalselt ära kasutada. Ja koduseid töid minimaalselt anda. See on ka meie kooli üks põhimõtteid. Välja arvatud siis matemaatika, mis on ainus aine programmis, mida ei saa selgeks muidu kui koduste tööde varal. Võibolla ei saagi.
Kokkuvõttes siis - mul on natuke kahju, et mitte kõik Eesti õpilased ja õpetajad ei saa veeta oma päevi nii mõnusas keskkonnas, nagu see on riigigümnaasiumides loodud. Ja teiseks, kui ma üldse kaaluksin töökohavahetust, siis ainuke variant oleks Jõgeva, mis näitab, et olgu see keskkond milline tahes, põhiline on ikkagi õhkkond, mille loovad (juhtivad) inimesed.
Ja pildid on guugli otsingust.
Ja pildid on guugli otsingust.
Ilusad koolid paistavad olema. Aitäh jagamast. Tallinnas tekib muidu mulje, et maakoolid, need on puust lobudikud, mida kohalikud tati ja tahtejõuga lapivad. Kõik maakoolid, mida ma viimasel ajal reaalselt näinud olen, on kas vanades mõisahoonetes ja tunduvad jube ägedad, või on üllatanud millegi muu väga positiivsega. Aga meedia maalib elust väljaspool pealinna koledat pilti. Seepärast on sinu sõltumatu reportaaž väga väärtuslik :)
ReplyDeleteHead puhkust! Mul on veel 4.5 tööpäeva. Siis tuleb end netist lahti ühendada ning kott ja kirka asemele võtta.
Ma kevadel sattusin ühte mõiskooli, mis kohati oli superägedaks tehtud, aga kahjuks see osa, kus lapsed õppima peavad, oli suht tati ja tahtejõuga lapitud.
DeleteMa tahaks nutta ja vinguda matemaatika kodutööde teemal. (Algklasside) matemaatika saab nimelt väga ägedaks ja mänguliseks teha. Kuidas su järeltulija suhtub lõpututesse tehete tulpadesse, mida koolisüsteem talle koju kaasa annab? Aga kui nüüd samad tehted talle laua- või arvutimängu kujul kätte antaks? Miks ei võiks lastele mata tunnis täringupokrit õpetada?
ReplyDeleteÕnneks talle paberil matemaatikaülesandeid koju kaasa ei antud, tegid ainult netis, meil polnud isegi neid kuulsaid värvimispilte eriti, tööraamatus vist paar väiksemat oli. Vaatasin neid ja mõtlesin, et idee on ju tore, aga kui tõesti peaks ise neid arvutamise järgi värvima, siis ausalt eriti pikalt ei viitsiks. Tunnis tegid nad küll tulpade kaupa neid ülesandeid, ma pisteliselt vaatasin üle, esimesed olid korras, aga viimastesse oli küll täiesti suvalisi asju kohati kirjutatud...
DeleteMa kohe ei saa. Haridusuudised ronivad täna ise silme ette. Ma panen siia ühe lingi, küll ajaloole, ja ühe kommentaari. Kustuta julgelt ära, kui arvad, et ei kuulu su blogisse.
ReplyDeleteÜleeile tuli välja Civilisationi (arvutimäng) haridus-variant:
http://www.technobuffalo.com/2016/06/24/civilizationedu-classroom-version-civilization-v-announced/
Ja kommentaar sellele siis:
The most important asset in education is a childs attention span, and many children just dont have good attention spans, be it physiological issues like ADHD , social problems like internet or phone addiction, or because its summer outside and "skool sux miss!". So teachers have been experimenting with ways of combining the fun side and the educational side of computers. Minecraft for exploring programming and creativity. And now civ for exploring how history actually moves.
The trick is to get kids to understand that history isnt just a series of rote dates to remember (In fact knowing the exact date napoleon was born or whatever is pretty uninteresting to historians) , but a big story with processes that motored it along that we can learn from.
The trouble I think is that historians dont actually agree on much about those processes. The post-marxist school of thought sees history as a process of struggles over resources between interest groups. Foucaultians see history as a process born of the "techniques" of power the elites wield over the non elites, Traditional liberalism saw history as a Hegelian (Not to be confused with marxisms very different view) process of gradual movements towards technological, social and cultural perfection. Structuralism sees history as a process analogous to language that can be interpretted along symbolic measures, whilst the post structuralsits (or post modernists) doubt theres any real motor of history at all, bar for the views of the history teller.
Can Civ capture these debates in historiography? Probably not, but getting the idea into a kids head that maybe theres something more to history than just a series of boring dates to memorize for the test is a spectacular achievement and might well even lead to a more circumspect group of adults that look for the big picture rather than the shallow immediacy of consumerist nihilism.
Mind õpetajate palgateema natuke pahandab. Ma saan aru, et õpetajatöö on pingeline ja on oluline, et koolides töötaks motiveeritud personal aga siiski. Mina, omades kaht kõrgharidust, ei teeni õpetaja miinimumpalka. Kumbki minu haridustest ei anna mulle töökohta, millega teeniksin õpetaja miinimumpalga... Kusjuures ma ei kurda. Minu sissetulek on piisav, et maksta maksud ja elada väikelinnas täitsa keskmist aru. Lihtsalt natuke nõutuks teeb, et hulga suurem summa on paljudele ikka vähe...
ReplyDeleteKui aus olla, siis ega mul loomulikult poleks midagi selle vastu, kui ma rohkem palka saaks, aga see mingites seltskondades alati esile kerkiv hala, kui raske töö ja nii vähe palka, see on häiriv. Okei, siin on mõned nüansid. On omavalitsusi, kes ei suuda palka maksta, tõstavad normkoormust selliselt, et suurem osa õpetajaid töötab alla normi ja saab seepärast vähem palka. See on ebaõiglane, sest nädalas kaks tundi vähem või rohkem ei muuda koormust eriti palju, palka aga küll. Teine asi on see, et õpetaja palgatase peaks näitama midagi ühiskondliku arvamuse kohta. Aga mida sa arvad, kui õpetajad ise käivad ringi ja halavad, et keegi neid ei armasta...
DeleteTäitsa nõus. Minu meelest on ka probleem pigem selles, et ühiskond ei näi õpetajatööd väärtustavat.
DeleteAga kui veel arvestada ka sellega, et nii politseinikud, päästjad kui medõed teenivad normtundidega vähem kui pedagoogid koolis siis oleks ju natuke patt kurta.
Ma sain just hiljuti teada, et üks mu tark tuttav töötab Jõgeva gümnaasiumis. esiteks ma arvan, et kindlasti on juba selle võrra tore kool, et seal selline inimene töötab. teiseks jäi tema jutust mulje, et ka keskkond on hea, sest tundub, et ta sai küllalt vabadust, et välja mõelda üks mõnevõrra loomingulisem õppeaine, kui see, mis riiklikes ainekavades.
ReplyDelete