Kosutav rutiin

Mul on nii igav elu, et mitte millestki pole enam kirjutada. Tegelikult mitte igav, pigem rutiinne, mis sobib hetkel päris hästi. Rutiinitu ööpäevaringne tormisel merel viibimine on oluliselt kehvem kui rutiin, uskuge mind.

Teisalt ongi tööd nii palju, et vaimselt ei jõua millestki kirjutada. Ma ikka ei suuda uskuda, et ma olen oma elus terve aasta töötanud samasuguse (või oli see isegi suurem?) koormusega nagu praegu. Või mu esimene tööaasta, kus mu koormus oli peaaegu sama suur, lisaks kirjutasin magistritööd ja kõige kroon oli see, et kaheaastane Ruudi oli kodune laps. Mis tähendas, et pärast tööd tulin koju ja võtsin üle lapsehoidmiskohustuse, et hr H saaks tööle minna. Tollel kevadel olin ma muidugi omadega ikka päris läbi ja kaalusin oma 10 kilo vähem kui praegu. Ja ma ise arvan, et ma olen praegu ka päris kabe. Vähemalt on mul nüüd rinnad. Siis ei olnud.

Igatahes näitavad need mälestused, et vajadusel suudan ma ka pingelise graafikuga elada.

Lisaks on mul pinge sellega, et mul on nüüd üks õpilane, kes on niii andekas. Ja mul on pidevalt tunne, et kogu au, mida ma tänu temale saan, on nii teenimatu. Sest TEMA on andekas, mina olen juhuslikult tema õpetaja. Väga ebaõiglane värk. Mitte et mul tema üle hea meel ei oleks.

Nädal veel ja algab vaheaeg. Ja siis veel neli nädalat ja ongi juba eksam ja mai ja .... Puhkus on igatahes juba paika pandud.