Parim päev banaanikala püüdmiseks*

Või siis tegelikult parim päev jõulupuu väljaviskamiseks. Miks mitte, eksole, 11. jaanuar on selleks sama hea kui mõni teine päev. Nagu näiteks 6. jaanuar, kui võtta üks täiesti suvaline kuupäev.

Tegelikult mulle meeldib teha sääraseid asju "õigesti", traditsiooni kohaselt. Ma ei värvi mune mitte kunagi reedel, vaid ikka pühapäeval. 21. detsembriks peavad toad olema täiesti korras. 2. novembril panen aknale küünla. Ainult surnuaiapühadel ma haudadele ei jõua. See on arvatavasti ka sellepärast, et mul pole päris-päris oma hauaplatsi. See kõlab natuke ... morbiidselt :D, aga kui mul oleks hauaplats, mille eest mina vastutan, siis ma arvatavasti ka seal käiksin "õigetel aegadel". Praegu käin seal koos emaga ja võtan kaasa ka Ruudi, et ta õpiks sedasorti kombestikku. Ma ei saa küll tunnistada, et meil sellega üüratult hästi läheks, sest tingituna siiski keskmisest tihedamast surnuaial käimisest tunneb noormees end haudade vahel päris hästi. Kohatult hästi.

Tänane kuuse väljaviskamine oli Ruudi initsiatiivil. Kuna ma võtsin reede õhtust kõik mis võtta annab (s.t lugesin hommikuni raamatut), magasin veel kella 11 nagu mauk. Selleks ajaks oli poiss vaadanud ära hommikused lastesaated, söönud, mulle kohvi keetnud ja tal oli igav. Nii ta mulle hüüdiski: "Mängime kodu. Sina oled ema ja mina olen isa. Ja ma lähen tööle. Koos kuusega." Ma sain ka magades aru, et see ei ole hea mõte, aga noh, kuu aega toas seisnud kuuse väljaviimine pole nagunii kunagi hea mõte.

Pärast ärkamist veetsin mõnusa kolmveerandtunni kuuseokkaid majast välja toimetades.

Aga vähemalt saame nüüd hakata valmistuma ülestõusmispühadeks.

*ilmselgelt olen jätkuvalt Salingeri-lainel.