Tuesday, January 21, 2014

Igavene tüliõun - kohustuslik kirjandus

Ma tean, et see on teema, mis on täiesti mõttetu ja lahenduseta, aga ikka ja jälle lähen ma kurvaks, kui ma saan aru, et lugemine on niivõrd ebapopulaarne, nagu ta on. Ma olen kaugel sellest, et jagada inimesi lahedateks ja mõttetuteks selle alusel, kas nad loevad ilukirjandust või mitte. Elus on muidki kriteeriume, kuigi ma pean tunnistama, et mulle isiklikult on sümpaatsed need inimesed, kes on raamatuid lugenuid. Kes teavad, mis mõnu on võtta endale tass kohvi ja pakk küpsiseid ning pugeda tugitooli ja lugeda. Kes loevad raamatut ja mõtlevad kaasa, kellel tekib tahtmine autoriga dialoogi astuda.

Sel õndsal ajal, mil loomad veel rääkisid ja mina gümnaasiumis käisin, ei tulnud ma selle pealegi, et mitte lugeda raamatuid, mida õpetaja lugeda käskis. Kuigi ka sel õndsal ajal oli inimesi, kes seda ei teinud, aga arvatavasti vähem, sest AnnaAbi ja igasugused kirjanduslikud blogid polnud veel nii arenenud ning kokkuvõtete saamiseks pidi rohkem vaeva nägema. Ja mulle näib, et raamatu lugemine polnud oma olemuselt tollal veel nii kohatu, nagu ta praegu näib olevat.

Viimase lugemiskogemuse kohta võin öelda, et tervest klassist oli raamatu läbi lugenud täpselt 1/3. Ülejäänutest tubli 90% oli lugenud vähemalt poolt, neist 100% oli vaadanud filmi. Ja siis oli mõni, kes oli vaadanud filmi (silmad samal ajal kinni) või kel polnud õrna aimugi, mis toimub. Ja mida siis päriselt sellises olukorras teha? Nad ei ole lasteaialapsed, kes mõjuva kõne peale raamatut lugema tormavad. Nad lasevad kõrvad lonti ja pobisevad: "Aega ei ole." või "Raamat oli nii raske." Muidugi on raske, kui pole harjunud lugema, siis ongi kogu meie klassika masendavalt igav. Kui ma peaks lugema meditsiinist või teoreetilisest füüsikast raamatut, siis oleks mul ka igav, sest sõnakasutus ja mõttekäigud lendaksid kõrges kaares üle minu mõistmisvõime.

Kas minnagi seda teed, et tähtis on narratiiv, ja õpetajana lihtsalt jutustada lugusid meie kultuurile olulistest teemadest ning vaadata filme? Aga need klassikalised filmid on ju ka igavad. Loobuda üldse neist vanadest ja tolmustest lugudest ning tegeleda uue ja põnevaga? Asendame "Dorian Gray" "Harry Potteriga" - mõlemad räägivad ju teatavas mõttes hinge puhtusest ja igavesest elust? Või "Libahundi" "Videvikuga", sest mõlemas on ju libahundid olemas. Praegu tuleb mul meelde, Evelin, kes kunagi avastas, et tegelikult on "Tõde ja õigus" nagu "Videvik" - Bella, Robert Pattinsoni ja tolle libahundi kolmnurk on nagu Krõõda, Andrese ja Pearu kolmnurk :D Minu mäletamist mööda kirjutas ta sellest isegi oma lõpukirjandis ja sai väga head punktid. Nii et tõepoolest, vahetusi annaks teha küll.

Aga tegelikult olen ma ikkagi ... ma ei tea, mis meeleolus. Kurb pole päris õige sõna. Väsinud äkki?

32 comments:

  1. Mõtle niipidi, et pikk ja lohisev kirjandus oli omal ajal vajalik, sest inimeste elus oli palju aega, mil polnud midagi teha. Õues oli pime ja hundid, naabrid elasid üksteisele hõikamiseks liiga kaugel, telekat ega netilevi polnud, seega tuli igavuse peletuseks leiutada kunst ja kirjandus.

    Nüüd oleme kivi- ja keskaja needustest lahti saanud, saame liikuda ükskõik millal ükskõik kuhu ja suhelda ükskõik kellega, kirjandust tema vanas venivas vormis polegi enam vaja.

    ReplyDelete
  2. Su meeleolu pole seega mitte väsimus, vaid JONN!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jepp, võib kasutada ka väljendit kiuslikult jäärapäine.

      Delete
  3. Ma ise olen küll see lugeja tüüp või noo. sellise 12-14. aastasena lugesin rohkem kui praegu 17. aastasena. Samas see kahevahel. Me peame koolis lugema iga nädal ühe raamatu ja ikka sellise päris suure tavaliselt. Niiet, ei jõuagi tegelikult lugeda päris seda, mida tahaks, kuid olen avastanud, et praegu kohustusliku kirjanduse juures on väga palju huvitavaid teoseid/kirjanikke. Isegi need raamatud, mida põhikoolis lugedes lugesin suure igavusega, on praegu palju paremad/huvitavamad. Näiteks Tammsaare "Kõrboja peremees". Ma arvan, et mingil määral on asi õpetajas ka kinni. Minu kirjanduse õpetaja on väga sissevõetud kirjandusest ja raamatutest jne ning ta teeb kõik selle nii huvitavaks, et tegelikult enamus klassist loeb neid raamatuid.. või on asi lihtsalt selles, et ta mõtleb kontrollides küsimused ise välja, mitte ei prindi internetist ning kõik loevad raamatu igaksjuhuks läbi, sest teavad, et õpetaja võib küsida midagi ootamatut, millele kokkuvõtte põhjal ei saa vastata. :D Lisaks ma loen üldiselt ikka huviga neid vanu klassikuid, sest õpetaja ütles ükskord, et aru saada uuematest toestest ning väljenditest, peab tuttav olema ka vanadega, sest väga palju teoseid ja väljendeid on vanade klassikute põhjal. :p

    ReplyDelete
    Replies
    1. Selleks, et lugeda nädalas üks korralik teos läbi, peab olema päris hea lugemisharjumus (Y) Kiitus Su emakeele õpetajale, kes on suutnud klassi nii heale tasemele viia. Kui juba õpilane ütleb, et suurem osa klassist loeb, siis see on hea märk :) Tavaliselt arvavad õpetajad ise, et nende õpilased loevad, et need mittelugejad on kuskil mujal, hoopis teises külas.

      Delete
  4. ma arvan, et "Harry Potter" ja isegi "Videvik" on asjaks, aga mitte "Dorian Gray" vms asemel, vaid treeningu või sissejuhatusena. on palju tahta, et inimesel, kes väljaspool kooli on heal juhul lugenud "Tibu" raamatut, hammas ise keerulisema materjali peale hakkaks. trenditeema või trendiraamat hoiab vähemalt nii kaua raamatu küljes kinni, kuni saab tekkida harjumus pikemat teksti üldse töödelda.

    olgu selleks trendinduseks siis "Videvik" või Coelho või mida parajasti loetakse.

    kas sa Pennaci "Nagu romaani" oled lugenud? niipalju, kui ma sirvinud olen, tegeleb ta sama küsimusega. kui ma viimati nägin, oli ta Apollos hästi odavaks alla hinnatud.

    http://www.apollo.ee/nagu-romaan.html




    Ja teisest küljest ei ole muidugi vaja kõike kohustuslikku lugeda. ma olen ise väga suure lugejana ikkagi muist kohustuslikku kirjandust omal ajal vahele jätnud, mis ei takistanud mul neist argumenteeritud kirjandeid kirjutada. Raamatutest, mida pole lugenud, peab samuti oskama rääkida. a selge, et inimene, kes üldse ei loe, ei saa ka sellega hakkama.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oskad Sa kirjeldada, mille alusel Sa jätsid mõningad lugemata? Kui päris aus olen, siis tõesti, "Mäeküla piimamees" jäi minust lugemata. Ja see on ka teos, mis ei ole aastatega minu silmis paremaks läinud.

      Minu elu reaalsus praegu selline, et uues rühmas esimesel tunnil saan inimestega tutvudes teada, et nad lugesid viimati raamatu algusest lõpuni läbi kuskil 5.-6. klassis. Mitte kõik, aga mitte ka vähem kui pool seltskonnast. Ja ma saangi aru, et sellisel juhul on gümnaasiumis ette nähtu miskit, millega ei saagi hakkama. Üritad ühe peatüki, siis teise, aga lõpuks jõud raugeb. Ma tunnen, et gümnaasiumis "harjutusraamatute" peale tagasi minna oleks allaandmine ja poleks mõttekas. Samal ajal ei tundu mõttekas ka nõuda midagi, mis polegi jõukohane lastele. Segadus mu hinges on suur :D Seda enam, et töötan eelkõige humanitaar-kunsti suuna õpilastega, kellest tõesti eeldaks, et nad on gümnaasiumi ajal lugenud meie kultuuris oluliseks peetud teoseid.

      Ja romaani-raamat on lahe raamat, tänud vihje eest, ma ei teadnud, et see nii odav on.

      Delete
    2. juhuse alusel jäi mõni raamat lugemata. sest ma ausalt öeldes ei lugenud kohustuslikku kirjandust nagunii peaaegu kunagi siis, kui ta parajasti kohustuslik oli, suurem osa sellest oli juba mitu aastat varem läbi loetud ja neid, mis ei olnud, ei pruukinud just sel hetkel olla isu või aega lugeda. Ma isegi ei mäleta, mis mul täpselt lugemata jäi, aga mäletan lugemata raamatutest viieliste kirjandite kirjutamist, vahel koguni teiste inimeste eest.

      Delete
    3. aa no ja harjutusraamatuid peaks pushima ikka mõni põhikooli õpetaja, ega gümnasistil ole tõesti eakohane härripotterit lugeda.

      Delete
    4. (vabandust, ma peksan täna liiga kiiresti enterit - tahtsin öelda, et gümnasistil ei ole eakohane _esimest korda elus_ härripotterit lugeda. muidulugegu millal tahab.)

      Delete
    5. Mul üks abiturient üritas tulla "Harry Potteriga" 21. sajandi väliskirjandust vastama. Oleks peaaegu mu surma sellega põhjustanud, sest pingutus, mida vajas jalgu siputades põrandal maas lõkerdamisest hoidumine, oleks mu peaaegu tapnud.

      Delete
  5. Ma olen kogu elu väga suur lugeja olnud, ka kohustuslikku kirjandust meeldis mulle väga lugeda. Aga mida ma kooliajal (samuti siis kui loomad veel rääksid) enda jaoks avastasin oli see, et suure osa kohustusliku kirjanduse armastamiseks, pidi see raamat tulema Sinu juurde õigel ajal ja õiges vanuses. Mis aga arvatavasti on igaühe puhul erinev. Kui tavaliselt mulle kohustuslik kirjandus meeldis, siis mäletan kuidas ma maadlesin Dostojevski "Kuritöö ja karistuse" ja Hesse "Stepihundiga". Sõna otseses mõttes sundisin ennast lugema lehekülg lehekülje haaval vägisi. Minu jaoks oli see uus kogemus. Ülikooli ajal sattus aga "Kuritöö ja karistus" millegipärast uuesti kätte, ehk seetõttu, et noorem vend seda koolis lugema pidi. Lugesin mõnuga. Võtsin raamatukogust seljatäie Dostojevski teoseid ja lugesin veel. Ju siis polnud enne lihtsalt õige aeg. Aga eks silmaringi mõttes tuleks neid klassikuid ikka kooliajal lugeda. Au ja kiitus õpetajatele, kes õpilased lugema meelitavad.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eakohane raamat on kindlasti väga oluline, et üldse tekiks tahtmine lugeda. Selles osas olen ma väga kahtlev meie praeguse õppekava soovitusest lugeda "Kõrboja peremeest" põhikoolis. See võib nii mõnegi jaoks olla viimane piisk :D Ma mäletan isegi, kuidas sellega maadlesin, ja nüüd on see minu meelest üks ilusamaid ja valusamaid raamatuid üldse.

      Delete
  6. Teemaga haakuv hiljutine kogemus. Olid siin mul külas mõned üheteistkümnendikud. Virisesid ja kaeblesid kohustusliku kirjanduse üle. Lugemus neil tänapäeva õpilaste keskmine - kohustuslik kirjandus...

    Tegime teed. Panin arvutist kõlaritesse esimese ettejuhtuva muusikaklassiku, Grieg oli. Võtsin nendele kohustusliku Gailiti ja hakkasin kõva häälega ette lugema. Ma arvan, et oskan seda küllalt heal rahvateatri tasemel. Viisteist minutit taidlesin. Aplausi küll ei järgnenud, kuid hilisem kontroll näitas, et Gailitit nad vähemalt hakkasid lugema. Juhuslik muusika lisas sõnale teise emotsionaalse dimensiooni. Ning kohustuslik kirjandus ei tundunudki enam igav ja lohisev. Ka kõigist kirjeldustest saime ilusasti üle. Tundus, et neil tekkis huvi, et mis seal edasi saab...

    Muidugi oli see kogemus ka iseendale.

    ReplyDelete
  7. Ettelugemine on teose tutvustamiseks üks surepärane võimalus. Olen isegi vaadanud ja rõõmustanud, kuidas täitsa suured lapsed naudivad kuulamist. Oleks ainult rohkem inimesi, kes viitsiks seda teha!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma lugesin Harry Potteri I osa ette. Naha ja karvadega. Kuna kuulajad olid 8 ja 4, tuli väga palju juurde ja lahti rääkida. No ei saa 8a veel ise aru, kui inglise klassiühiskonda allegooriliselt narritakse. Aga kui lihtsalt lahti selgitada, siis saab.

      Ühesõnaga, läks mitu kuud.

      Aga 8a hakkas selle peale lugema. Loeb siiani, nagu lugemise masin. Potteri osas on nagu liikuv vikipeedia.

      Delete
    2. oi, ma viitsiks nii palju ette lugeda, ainult enamasti keegi ei viitsi kuulata. Korra lugesin kodus A.-le terve "Uhkuse ja eelarvamuse" ette peamiselt sellepärast, et ma tahtsin seda väga ette lugeda. ega ta vastu ei punninud ka.

      nii et peaks lugijaks hakkama, nad võiks selliseid kooli juurde tööle palgata.

      Delete
  8. Kohustuslik kirjandus on karm teema. Paljud lapsed ei loegi rohkemat kui koolis kästud. Tegelik probleem algab juba algklassides, kus kogu kamp peab korraga lugema trükitähtedes Jussikese 7 sõpra vaatamata sellele, et nii mõnigi on juba Harry Potteri läbi lugenud. Ja siis tuleb test stiilis, mis värvi olid Jussikese sokid (nagu oleks see raamatu seisukohast väga oluline olnud. duh). Ja nii terve algkool. Ja siis tuleb põhikool.... kodus olev 6. klassi laps on kohustuslikus korras pidanud läbi lugema see (pool)aasta täpselt ÜHE raamatu (õnneks võis valida ise, peaasi, et teema õige oleks). Et nagu mis lugemisharjumust see soodustab? Ma olen see paha ema, kes siis kodus suunab (sunnib) lisaks lugema, sest minu arust poolaasta kohta on üks raamat natuke vähevõitu.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Probleem ei ole mitte "klassides", vaid õpetajas, kes ei anna eakohast kirjandust.
      Teiseks muidugi tahvel- ja muud arvutid, mis lapse aja 100% ära sisustavad. Lapsel ei teki kordagi hetke, kus ta mõtleks "mida teha... vaatan raamaturiiulisse... aha, näe, see on mul alles lugemata".

      Delete
  9. Nii ongi, et meelelahutuseks lugemine on kadumas. Täna just naersime koos raamatukogu hoidjaga minu üle, kui ma tunnistasin, et lugesin suvel ajaviiteks "Tõe ja õiguse" kolme viimast osa. Tundus meilegi natuke friik värk, kuigi mõlema töö on tugevalt raamatutega seotud.

    Üks raamat poolaastas on kindlasti vähe. Harjumust ei teki niiviisi. Ja siis ongi gümnaasiumisse tulek šokk, sest kui satud veel tsükliõppega kooli, siis on seitsme nädala jooksul vaja lugeda keskmiselt neli teost. Kusjuures teosed on järsult hoopis teistsugust kaasalugemist nõudvad.

    Algklassides saaks kindlasti rohkem rakendada seda, et loetakse erinevaid raamatuid, sest tasemevahe on suur. Meil oli küll lugemispäevik, kuhu tuli pilt joonistada ja siis õpetajale rääkida. Ja lugesimegi nii, nagu kellelgi tase oli, vahel õpetaja suunas. Eks gümnaasiumis annab ka mängida valikutega, aga suuremad on silmakirjalikumad ning kui ei pea vastama küsimusele, mis värvi kellegi sokid on (kusjuures olen seda korra päriselt teinud - "Pisuhänna" puhul ja see tegi küll lastele nalja, probleeme ei tekkinud), lasevad südame rahus liugu kokkuvõtetel. Sest raamatu lugemine pole väärtus iseenesest.

    Samas leidub tegelikult ka praegu palju õpilasi, kes loevad kui mitte rõõmuga, siis probleemideta. Ja raamatute põhjal arutleda meeldib neile ka. Isegi siis, kui nad lugenud pole :D

    ReplyDelete
  10. Lugemispäevikuga on nii ja naa. Ma mäletan oma esimese klassi lugemispäevikutraumasid, sellest, et ma ei saanud absoluutselt aru, milleks selline asi mõeldud on. Ma olin selleks ajaks mitu aastat raamatuid lugenud, kohustuslik kirjandus oli ammu enne kooli läbi loetud ja ma ei tulnud selle peale, et mõnel võiks nii titekad raamatud lugemata olla. Niisiis võtsin seda kui tüütut ja nõmedat formaalsust, millel ei ole mingit mõtet, lihtsalt üks loll asi, mis tuleb ära teha, ja sirgeldasin sinna iga kohustusliku raamatu kohta mingi pildi ja kirjutasin suvalisest kohast tsitaadi. Ja sain niiviisi järjest kolmesid.

    Oleks õpetaja seletanud, et ta tahab selle kaudu infot, kas ja kui põhjalikult me lugenud oleme, oleks ehk rohkem tolku olnud. Kuigi siis oleks ma imestanud, et kas ma talle lihtsalt öelda ei või. Võib-olla oleks mind motiveerinud seda täitma seletus, et nii saan ma ilukirja, joonistamist ja raamatututvustuste koostamist harjutada. Või selgitus, et õpetaja ei tea, mis minu arust x raamatus äge või huvitav tundus või närvidele käis, aga tahab teada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. muig, see on näide õpetaja stampveast (ma tean, teen seda ise ka), kus pisiasi, et õpilane tahab ka aru saada, miks midagi tegema peab, läheb meelest. Suurem osa õpilastest teeb ju vaikselt kõik ära, sest noh, lõuad pidada ja edasi teenida on kõige valutum viis koolist läbi saada. Hea on, kui vahel tekib õpilasi, kes midagi küsimuse alla seavad. Huvitav, miks su õpetajal ei tekkinud huvi, miks lugemispäevik sinu jaoks nii mõttetu oli.

      Delete
    2. Lugemispäevik teeb kirjandusest raamatupidamise. See on jabur, absurd, kirjanduse kui kunsti alandamine. Võimalik, et mõne üksiku lapse puhul töötab ja aitab. Aga seda nõuda kõigilt - no miks!

      Delete
    3. ma tegin ka vaikselt ära, pidasin lõuad ja teenisin - esimese klassi lapsed ei plõksi veel eriti vastu ja on üsna varmad tegema asju sellepärast, et õpetaja käsib, ega eeldagi, et ülesannetel peaks mõte olema. tegin lihtsalt täpselt nii ülejala nagu üht mõttetut ülesannet ikka täidetakse.

      ja õpetaja ei saanudki ilmselt aru, et see on minu jaoks mõttetu. st ta ei saanud aru, et sissekanded on nii kehvad sellepärast, et ma ei saa ülesande mõttest aru. tõenäoliselt arvas lihtsalt, et ma pole raamatut lugenud, ainult korra suvalisest kohast lahti teinud, et tsitaat maha kirjutada. no ja lohakas ja koleda käekirjaga olin ma ka, tähendab, see, mida tema nägi, oli: siradi-soradi joonistatud pilt, varesejalgadega kirjutatud suvaline tsitaat ja kõverad äärejooned ja vbla ka natuke kortsus vihik. ahaa, kole vihik, vähe juttu, ja ise veel tüdruk. tähendab - loll laps, oeh, lohistamie kuidagi läbi.

      tähendab, ta ei saanud sellest adekvaatset infot selle kohta, kas ma olin neid raamatuid lugenud.

      üks näide selle halbtusest, kui õpetaja teeb laste teadmise hindamisest lihtsuse huvides hästi formaalse punktitäitmisülesande - tal on hea kerge hindeid panna, aga ta ei saa laste teadmistest suurt midagi teada.

      Delete
    4. Kas õpetaja ülesanne on laste teadmistest midagi teada? (See peaks ametijuhendis vms kirjas olema.)

      Delete
    5. mömmm, ütlen ma selle peale :D Mina ei leidnud seda kohta.

      Delete
    6. öm, see tekitab tglt järgmise küsimuse. mida ütleb ametijuhend selle kohta, mis on hindamise eesmärk?

      ma arvasin, et tagasiside andmine teadmiste/oskuste kohta. ja võimalus võrrelda umbes samavanuste (samasse klassi üle viidud) õpilaste taset. nende teadmiste/oskuste taset. sest nt kriitika, mida ma olen lugenud valikvastustega testide kohta, on käinud just selle pihta: selliste testidega ei saa teadmistest-oskustest (ainest arusaamisest) sama head infot kui põhjalikumate ülesannetega. nt sellistega, mida saab täita lahtiste materjalidega.

      meie lugemispäevikuhinded ei täitnud sel juhul kumbagi funktsiooni.

      aga kui hindamise ametlik funktsioon on midagi muud, siis mine tea, äkki oli täiesti adekvaatne. a mis funktsioon see sel juhul on?

      Delete
  11. Mina tänan südamest seda niinimetatud kohustuslikku kirjandust. Nimelt lapsena olin kuldne lugeja-ilmselt ei ole ühtegi laste/noorteraamatut, mis oleks mul lugemata. Kuid siis tuli põhikooliaeg ning kohustuslik kirjandus oli minujaoks surmigav. Sundisin ennast lugema ja tihtipeale sirvisin raamatu lihtsalt läbi. Ma ei mäleta hetkel ühtegi põhikooliaegset kohustuslikku raamatut. Muutus tuli minul keskkooliga. Õnnestus saada suurepärane kirjanduse õpetaja, kes oskas huvitavalt ükskõik mis teema ette serveerida. Valetan, kui ütlen, et ma keskkooli ajal kõik kohustuslikud läbi lugesin. Kaugeltki mitte. Mõni raamat kohe ei tundunud "õige" ja minu iseloomuga sobivat. Mis aga meie klassi lugema pani, oli meie õpetaja viis teha sisutöid. Ristikivi Tallinna triloogia töötasime läbi kohtuprotsessina (kolm raamatut klassipeale ära jaotatud ning nende põhjal toimusid kohtuprotsessid), kirjutasime ise sonette (loomulikult teemakohaseid) ja kirjutasime armastuskirju Shakespeare-st inspireerituna. Näiteks raamatule "Tants aurukatla ümber" kirjutasin mina sisukokkuvõtteks ühe tantsu juurde. Igatahes oli selline raamidest väljas töötamine suur motivatsioon raamatuid lugeda, sest õpilased teadsid, et edasine töö selle raamatuga saab olema midagi huvitavat. Minu jaoks tähendas see seda, et peale keskooli lõpetamist hakkasin endale koju ostma neidsamu "kohustuslikke", mis kooliajal minusse jälje jätsid. Esimene neist oligi "Dorian Gray" (see ajendaski mind kommentaari kirjutama). Nüüdseks, viis aastat peale keskkooli lõpetamist, olen neid samu raamatud üha uuesti lugenud ning raamatutest on saanud minu tõeline kirg (raamatukapp hakkab taaskord väikseks jääma). Seega minu arvamus asjast on, et seda kohustuslikku tuleb neile ette sööta ning iga noor tegelikult filtreerib sealt välja selle, mida ta tunneb olevat vajalik. Ja kui hästi läheb, siis loeb ta ka edaspidi raamatuid :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Su kommentaarist tuleb välja üks asi, mis kuskil varem ka terendas, aga millele ma ei tahtnud tähelepanu pöörata, sest paratamatult on siin oht eneseupituseks teiste arvelt, mida ma teha ei tahaks. Aga kui ma juba alustasin, siis mulle hakkab järjest rohkem tunduma, et raamatu läbilugemise tõenäosus suureneb juhul, kui klassil on kindel õpetaja, kelle nõudmised ja edasine tegutsemine on vähemalt aimatavad. Tuleb tunnistada, et mu oma klassiga, kellega ma teist aastat töötan, pole lugemise osas probleeme. Jah, igakord on üks-kaks, kes ei jõua tähtajaks, on mõnikord üks-kaks, kes ei SUUDA ja vahetavad raamatut, aga üldine pilt on ilus. Mul on puhthumanitaarid ka, kellest võiks natuke eeldada, et nad ei hakka nutma, kui peab raamatuid lugema :)

      Delete
    2. see on üks näide, kui hästi motiveerib see, kui ülesandel (praegu sis raamatulugemisel) on konkreetne mõte ja eesmärk lähitulevikus.

      Delete
    3. Reaalidel on oma kirjandus ehk? Ja poistel ka. Kui ma oleks kooliajal "Kasuema" lugenud, oleks see olnud vähemalt imelik, et mitte öelda põlgustväärt. Aga musketäride ja Jules Verne tundmine kuulus nagu loomuliku kultuuri-tausta sisse...

      Mul kuueaastane poiss ahmib Keräneni, ettelugemise vormis muidugi. Minu arust on see täielik kräpp-kirjandus, kõik peale idee ja kujunduse on seal puhas rämps, aga poiss! ja krimka! ja teised lapsed! ja meeldib!

      Delete