Utoopia rannik III ehk Tuulelohemäng

Oma gümnaasiumiaegsetest kirjandustundidest mäletan ma ausalt öeldes väga vähe. Mitte et need mulle meeldinud ei oleks, ikka meeldisid, aga meelde jäi neist suhteliselt pisike osa, nii nagu kõikidest teistest ainetest. Kui järele mõelda, siis otseselt faktiteadmisi saab koolist ikkagi vähe, kuigi õpitakse neid ju päris palju. Ma saan aru küll, et oleks narr langeda teise äärmusesse ja faktidele (nt mis aastal toimus Ümera lahing) üldse mitte tähelepanu pöörata, aga vahel võtan ikka momendi ja mõtlen selle peale. Faktideta ei saa tekkida tervikpilti ja arusaamist maailmast, aga ... pelgalt faktidest need ka ei teki.

Ühesõnaga, tegelikult tahtsin ma öelda, et midagi ma ikka mäletan kirjandusest ka :D Näiteks seda, et korralikus (klassikalises) teoses on alguse ja lõpu ühtsus. Ja kui mingi (kummaline) asi, mõte, nähtus kerkib teoses esile rohkem kui korra, siis on tegemist sümboliga. Ja neid kaht (alus)teadmist sain eile õhtul rõõmuga rakendada. Käisime nimelt sugukondlikult vaatamas suurprojekti "Utoopia rannik", mille kolmas osa on valminud Ugala ja Vanemuise koostööna. Teist osa käisime vaatamas eelmisel aastal Draamateatris, esimene osa on plaanis umbes kümne aasta pärast, sest arvestades meie rahulikku meelelaadi me enne lihtsalt ei saa Linnateatrisse pileteid. Arvatavasti on tegemist piisavalt populaarse etendusega, mida mängitakse ka kümne aasta pärast. Igatahes, kel pole veel jõulukingiideed mulle, siis see pilet oleks päris hea. Rõõmus Kaak ja prl Kastekann rendivad ehk oma põrandapinda ka, nii et ma ei peaks pärast teatriõhtut Balti jaamas magama.

Sümbolite ning alguse ja lõpu ühtsusega on see lugu, et selles etenduses on tuulelohe. Kohe esimeses stseenis, siis poole pealt lastakse tuulelohet jahilinnu pähe ja lõpus on nad jälle, suured ja võimsad. Nii et sümbol on ta kindlasti, vaataja asi on juurde mõelda, MILLE sümbol. Arvestades asjaolu, et lugu ise on revolutsioonist, revolutsionääridest, unistustest ja nende muutumisest, täitumisest ja luhtumisest, siis tuulelohe sobib hästi. Miski mis meie oma käest lendu läheb ja kõrgele-kõrgele tõuseb, aga vahetevahel potsti alla kukub ja lihtsalt enam tuult alla ei võta. Nii nagu ideed vabadusest, võrdsusest ja vendlusest, mis pidid taganema inimeste soovi ees kartuleid süüa. Sest olla tühja kõhuga vaba on hullem kui täis kõhuga ori. Seda, et vaba olla oleks parem, mõtleme praegu meie, kes me oleme esiteks vabad ja teiseks suhteliselt täis kõhuga. Ja nii mõtles ka Herzen, kelle isa pärandas talle suure varanduse, nii et ta sai soovi korral toetada kõikide maade vabadusvõitlust.

Ja kuigi mingi osa minust mõistab, et tegelikult töötab elus kõik Maslow´püramiidi järgi, on mul kangesti hea meel, et olid sellised aristokraat-revoltsionäärid, kes kulutasid oma jõudeaja inimestele, kes ise olid liiga harimatud ja ellujäämisega hõivatud. See on juba ammu teada fakt, et minu meelest on HArry Potterisse lihtsas keeles sisse kirjutatud kogu maailma olemus, nii et ma pelga ka siinkohal seda tsiteerimast: "On vaja ainult üht inimest, et kurjusele vastu astuda." Kes tahab teada, kuidas see tsitaat täpselt välja näeb, võtab HP I osa lõpu lahti. Ka etenduses kõlas sama mõte, mis oli lohutuseks kõigile, kes olid unistanud ja näinud, et mitte midagi ei muutu - kasu on järgnevatel põlvedel. Kui meie oleme midagi juba ette ära teinud, siis järgmistel on palju lihtsam. Ja vaatamata kõigele usun ma, et inimeste isiklik vabadus on väärtus omaette, kuigi mäletan veel selgelt, kuidas esimest korda elus pärisorjuse kaotamist õppides tabas mind hämming - tegelikult ei muutunud inimeste jaoks ju mitte midagi. Kuigi päris päriselt muutus kõik.

Etendusest ehk ka paari sõnaga - kolm vaatust, üle kolme tunni pikk. Aga minul ei hakanud kordagi igav, mulle muidugi piisab sellest, kui öelda 19. sajand ja venelased ning mul ongi juba huvitav. Indrek Taalma mängib peaosalist Herzenit, täitsa väärikas üleminek Draamateatri Malmstenilt. Tonaalsuselt oluliselt tõsisem kui teine osa, eks vananemine, väsimus, pettumus - kõik annab endast märku. Mulle meeldis, teise ja kolmanda vaatuse keerulised isiklikud suhted olid minu jaoks kohati juba liig, aga mis sa teed, kui nii oli.

Ja sellest, miks Marxi selles näidendis läbivalt naeruväärsena näidatakse, ma aru ei saanudki. Mul pole Marxi vastu midagi isiklikku, küll näib olevat Stoppardil või lavastajatel:)

Kokkuvõttes - minge vaatama ja tellige vaheajaks endale laud, et kohvikus mõnuleda ja oluliste teemade üle arutleda.