Üks, kes kõik on...

Sel nädalal juhtus minuga kaks korda midagi sellist, mida tavaliselt inimestega üldse ei juhtu. Ma sain nimelt kaks paberkirja :) Üht kirja ma tegelikult teadsin enda poole liikumas, aga see ei vähendanud üldsegi rõõmuhetke, mil kiri lõpuks minuni jõudis. Teine oli aga hoopiski ootamatu. Nüüd pole muud kui vastu hakata kribama.

Südamel on ikka mure, mis vist lõplikult ei kaogi kunagi. Tean, et oleksid ja poleksid on mõttetud ning on üksnes enesepiinamisvahendid. aga ikkagi - oleks ometi rohkem mõelnud, rohkem julgenud, rohkem viitsinud, rohkem kuulanud, rohkem tõsiselt võtnud, rohkem püüdnud. Ja vähem iseendaga ametis olnud, vähem minna lasknud. Äkki siis oleks praegu lihtsam, kergem, vähem valus. Valus kogu maailma pärast, kus inimesed peavadki ükski hakkama saama, sest on tekkinud kuvand, et nad saavad ise hakkama. Ja kus teised inimesed usuvad seda kuvandit.

Mu õpilased tegid sel nädalal sotsiaalreklaamiprojekte. Hästi huvitavaid probleeme tõstatati, seinast seina - koerajunnidest (võtsid koera, võta ka junn!) muusika kuulamisena liikluses (muusika jääb, kui ka sind enam pole). Üllatuslik oli aga arutlus, mis tekkis pärast noorte emade kaitseks tehtud projekti. Selgus, et uskumatult paljudel mu tüdrukutest on olnud kogemus, kus nad oma väikese venna või õega või sugulasega ringi jalutades on tulnud kuulda halvustavaid kommentaare oma elukommete kohta. Minu jaoks võõras maailm, ma pole kunagi olnud noor ema ning ma pole ka koos teiste lastega, keda nooremana ikka hoidma sattusin, midagi negatiivsest kuulnud. See muidugi võib tulla ka asjaolust, et mul on tugevalt valikuline kuulmine ning ma lihtsalt ei pannud tähele, et keegi sosistas või vahtis ebasündsalt. Pigem mõtlesin, et inimesed vaatavad, kui ilus ja eriline ma ikka olen. Või ongi see kommenteerime uuema aja trend?

Üldiselt on kõik hästi, mõtleme jätkuvalt, mis saab sõber Ruudist järgmisel aastal. Varem olin ma täiesti veendunud juba, et läheb kooli, arvutab kahekümne piires, loeb suhteliselt hästi ka kirjatähti, loogika on paigas, teadmised maailma kohta on olemas, elementaarne käitumiskoodeks on omandatud, oskab ka üksi tänaval tuttavasse kohta minna. Aga nüüd selgus, et võistlusmängud on tema jaoks väga keerulised, ta nimelt ei talu seda, kui tal läheb kehvasti. Näiteks rahvastepallis kaotab elu. Nii et järjekordne teema, millega tööd teha.