Tammsaare ja mina

Ma käisin teatris, Vargamäel "Vanad ja noored".  Ma ei sattunud sinna päris oma valiku järgi, sest etendusega samal ajal toimus ka üks sünnipäev. Mitte et mul konkreetse asja vastu põhimõtteliselt midagi oleks olnud, klassika ikka. Ma nimelt suudan pidevalt ära unustada, mis emotsioone tekitab minus Tammsaare.

Sedapuhku tekitas emotsiooni ka loodus ja Ugala teater, kes koostööna surusid selgelt liiga palju inimesi kitsasse, madalasse küüni, mis oli viimased 10 tundi seisnud 40-kraadises kuumuses. Võin teile kinnitada, et see ei olnud mõnus. Enne veel kui etendus algas, läks mul pilt korraks mustaks ja hääled jäid kaugeks ja vaikseks. Õnneks siis tuli kuskilt mingit õhku (meenub üks nilbe anekdoot, kus ka pahmak värsket õhku olukorra päästis), sest välja ei oleks ma oma kohalt mitte kuidagi saanud. Ma oleksin olnud esimene reaalne Tammsaare-ohver.

Etendus ise tekitas ka muidugi emotsioone. Nutta löristasin lausa kahel korral, mis iseenesest pole midagi tähelepanuväärset, sest ma piserdan nii kinos kui teatris alati suure rõõmuga. Aga põhiline emotsioon oli ikkagi füüsilist valu tekitav viha. "Vanad ja noored" on ju tavaline Tammsaare - tee tööd, ära ole kunagi rahul ja mis põhiline: ära sa mingil juhul oma ligimeste suhtes heatahtlik ole. Oleks ma natukenegi parema koha peal istunud, ma oleks teise vaatuse poole pealt lihtsalt minema kõndinud. Üks asi on lugeda teksti ja soovi korral pooleli jätta, et hiljem jätkata, hoopis teine asi on vaadata ja mitte omada võimalust loobuda, hinge tõmmata, emotsiooni välja elada. Vallo Kirs oli päris asjaliku lavastuse teinud.

Lugu, kergelt visandault, kõneleb sellest, kuidas noored (eriti noorperemees) tahavad vanadelt talu üle võtta, et teha kõike veel paremini. Ja kuidas vanad sellega leppida ei taha, kuigi oldi sellega nõus. Ja mis siis juhtub, kui vanad iga noorperemehe sammu kritiseerivad (siinkohal meenub mulle, et Tammsaarest rääkides ei ole paslik kasutada moodsat sõnavara), igal juhul oma õigust nõuavad ja kõik plaanid ära nullivad. Loomulikult sureb inimene ära.

Tammsaare on meie Püha Kirjanik, kes on igavikku raiunud meie olemuse. Meie põlvnemise orjasoost, kust välja sai rabeleda üksnes higi, vere ja pisaratega. Tammsaare tekstide sügavus puudutab eestlasi kõige valusama koha pealt, sest ta räägib meie geneetilises koodis olevast traagilisest pärandist. Kokkuvõtlikult: mitte Tammsaare pole hirmus, vaid eestlaste elu oli hirmus.

Minu esimene kokkupuude Tammsaarega oli algklassides raamatuga "Vargamäe lapsed". See oli minu jaoks sama tore raamat kui "Kevade". Ehk ma arvan, et oleks ma sündinud teistsugusesse perekonda, oleks ma pärast neid kaht raamatut lõpetanud lugemise üldse ära. Õnneks teadsin ma juba selleks ajaks, et maailmas on olemas ka tekste, mis panevad silmad särama ja hinge helisema. Ja ma ei pea silmas üksnes Miki-Hiirt või "Sipsikut", vaid ka sellesama Lutsu mälestusi näiteks.

Järgmine kord oli põhikooli lõpus "Kõrboja peremees". Taustaks nõnda palju, et ma lõpetasin põhikooli läbinisti viielisena, ma lugesin raamatuid kui pöörane. Kusjuures tol ajal ei olnud noorteromaane sellisel kujul nagu praegu, olid korralikud süžeega tekstid, mida noored lugesid. Ja ka minu jaoks oli "Kõrboaja peremees" arusaamatu ja seetõttu mõttetu. See ei tekitanud minus ühtki emotsiooni, null raamat, sest ma olin liiga noor ja elukogemuseta, nõnda nagu üks 15-aastane tüdruk olema peabki.

Ja lõpuks gümnaasium ja "Tõde ja õigus" oma esimese osaga. Siis olin ma juba suur ja tark ning tekstiliselt oskasin ehk isegi teatud määral seda hinnata. Küll oli see mulle sisuliselt nii vastuvõetamatu, et mul oli raskusi raamatu läbi lugemisega. Ma ei saa enam öelda, et Tammsaare oleks kohutavalt igav, tema lõputud kirjelaused võivad olla täitsa võluvad, kui teksti korralikult sisse elada. Aga see maailm, mis neis teostes avaneb ... ma ei taha, et see oleks see, kust ma pärinen.

Hüva, meie minevik on hall, ilmselgelt oli inimestel raske elu, väga palju pidi tegema tööd. Väga palju pidi taluma alandust, oma leib tuli maa seest välja kiskuda nii et küünealused verised. Aga miks peame me rõhutama seda, et meie olemuseks on olla halb inimene, väiklane, oma tões kinni nagu klappidega hobune. Vahel ma ikka mõtlen, kuidas sellisel seltskonnal üldse õnnestus oma riik luua.

Üldiselt on tõesti nii, nagu prl Sirkka ütles, et kui Tammsaare teostes keegi ära sureb, on see puhas rõõm, sest ta pääses sellest kõigest. Surm ei saa kuidagi hullem olla kui see elu.

Kui kedagi huvitab ka see, kuidas lavastus oli, siis näiteks Margus Mikomägi kirjutab sellest Postimehes.