Ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et poest lihtsalt ei saa osta neid asju, mida oleks vaja. Eelmisel nädalal käisin läbi KÕIK oma kodulinna poed (vähemalt ei tule mul rohkem neid pähe, miskid keldripoed, kus müüakse õlut ja leiba äkki on veel), et osta oma pojale kaht asja: a) kevadkindad; b) šabloon, mille järgi maju joonistada/konstrueerida. Ma ei saanud kumbagi. Milline üllatus, eksole. No kindad oleks muidugi saanud, aga minu mõistus ei võta kinni, miks peaksid kevadkindad olema puuvillased sõrmikud. Nendega ei saa ju kevadel õues mängida! Talvekindad on ju võimalik teha vetthülgava pealispinnaga, miks siis kevade omi ei saa? Ma isegi tean, et saab, Ruudil on ühed. Aga ma tahtsin teisi veel, sest lisaks kinnastele on Ruudil suurepärane oskus muuta kõik oma õueriided ühe käiguga täielikuks jõleduseks. Šabloonidest oleks ma saanud osta sellise, kus saab joonistada tüdrukute päid. Jätsin ostmata.
Sel nädalavahetusel (pärast seda kui olin läbi käinud kõik kodulinna poed) läksin Tallinna, et osta endale kevadjalanõud. Lootuses, et pealinnas on ikka mitmekesisem valik. Ei olnud. Ma saan aru, et probleem on minus, aga ikkagi - miks peavad naiste kevadkingad olema kontsadega? Ma ei taha kontsi. Lihtsalt ei taha. Ja nõnda olin sunnitud ostma endale riidest sussid, mis on väga toredad, aga praegu pole mul ikka midagi jalga panna, peale tanksaabaste, mida ma lihtsalt ei viitsi enam nöörida.
Muidu on tore kevad.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
No comments:
Post a Comment