Saturday, April 6, 2013

Läheb juba natuke üksluiseks, aga pole midagi parata. Ka eilne õhtu möödus teatris. Sedapuhku Tallinna draamas, käisin vaatamas Nüganeni lavastust "Utoopia rannik. II osa. Laevahukk". Seekord polnud ma küll ise initsiaator, vaid mu isa, kes ise tahtis vaatama minna ja kuna ma olin parajasti tol hetkel oma vanematel külas, võttis pileti ka mulle. Mis oli väga suurepärane, sest kuigi ma meeleldi käiks ka Tallinnas teatris, tundub mulle, et kogu see tehniline pool kohalejõudmisega on liiga keeruline. Eelkõige just Eesti ühistransporti silmas pidades, sest bussiga kohale ma saaks, aga ära enam mitte.

Aga meie ühiskülastusest siis. Kuna tegemist on väga populaarse etendusega, saime vist sõna otseses mõttes viimased piletid. See tähendas teise rõdu kolmandasse ritta. Mul ei oleks olnud midagi selle koha vastu, kui ma poleks ootamatult avastanud, et õigus oma jalgu sirutada kuulub tegelikult inimõiguste hulka (või vähemalt peaks kuuluma) ja teise rõdu kolmandas reas rikuti minu õigust räigelt. Kusjuures ma ei ole teab mis pikakoivaline tegelane, tavaline 1,7 meetrit pikk inimene, aga mu jalad lihtsalt ei mahtunud ära. Nii et pärast kaht tundi hakkas mu parem jalg krampi tõmbuma, mis pisut tõmbas tähelepanu lavalt toimuva pealt ära.

Lugu räägib üldiselt 19. sajandi revolutsioonist ja revolutsionääridest. Lavalt käis läbi nt Karl Marx (keda kujutati üle keskmise naeruväärses võtmes), peategelaseks oli A. Herzen, keda (nagu ma ema jutust aru sain) vanem põlvkond on ka koolis õppinud, aga kellest mina tean eelkõige tänu sellele, et olen juba varases nooruses lugenud kirjandusklassikasse kuuluvaid teoseid a´la "Kasvatus Uljanovite perekonnas". Bakunin oli ka, kelle kohta ma terve õhtu mõtlesin, mis on see oluline fakt, mida ma peaks tema kohta teada. Kuni nüüd guugeldades meenus - see on ju see vana anarhist :D No ja siis muud tegelased. Lavastuslikult sarnanes tegelikult "Sajandiga". Aga "Sajandis" polnud nii palju huumorit.

Minu jaoks oli see lugu mõttetusest. Lugu sellest, kuidas endised noored revolutsionäärid jätkavad oma tegemisi, aga see, mis oli noorena ehk ilus, puhas, võluv, muutub üle kolmekümneaastaste juures natuke liiga mõttetuks. Tahaks juba tulemust, tahaks, et midagi muutuks, midagi saaks. Aga paratamatult lööb elu sisse ja sõprade abielud lähevad lõhki ja su oma naine leiab end armukese juurest ja su poeg on kurt. Ja kokkuvõttes tuleb välja, et vaba Euroopa, mis pidi olema vabaduse lipulaev, pole teps seda mitte. Ja see omakorda muudab kogu tegevuse veel kraadi võrra mõttetumaks. Vaidlused, mis kuskile ei vii, kus toimub vaidlus sellepärast, et ... inimesed on harjunud üksteisega vaidlema. Ideed, mis on omaks võetud ja mis peaksid muutma elu paremaks, ei näi kehtivat ja lõpuks ongi olukord, kus tundub, et mõte "enne tegutse ja küll siis ideed ka järele tulevad" polegi nii absurdne, kui alguses paistis. Sest sellisel juhul vähemalt ju midagi toimuks.

Näiteseltskond oli muidugi väga super. Mul küll Tiit Suka (Bakunin) ja Mait Malmsteni (Herzen) ühiste stseenide ajal meenus väga teravalt kuuldemäng "Püha Graal", mida ma ikka ja alati soovitan kuulata (loomulikult ka lugeda), mis oma meeleolult sobis tegelikult väga hästi.

Ühesõnaga, lugege Päevalehe arvustust.

1 comment:

  1. Igatepidi hindan inimesi, kes tihti teatrisse satuvad!

    ReplyDelete