Friday, January 25, 2013


Olen juba pikemat aega mõtisklenud teema üle, kuidas on võimalik, et tänased gümnasistid (eriti abituuriumis) on niivõrd asjalikud, teadlikud, visad, põhjalikud etc. Mul on just viimase aasta jooksul olnud mitmeid täiesti jahmatavaid kogemusi olnud. Sel ammusel ajal, kui mina veel koolis käisin, siis küll nii ei olnud, täiesti tõsiselt. Asjade muutumist hakkasin kahtlustama juba siis, kui preili Sirkka veel gümnaasiumis käis. Ausõna, mina küll nii palju kodus ei õppinud. Välja arvatud bioloogia, mida ma siiani meenutan õõvastusega ja mida ma lihtsalt trotsi mõttes nii palju õppisin, et sain lõputunnistusele viie. Sest mingi bioloogia ei saa ju olla ometigi tugevam kui mina. Muus osas aga tõesti ei mäleta - ei matemaatika ülesandeid, ei vene keele tõlkeid. Äkki olen ma juba nii vana, et kõik halb ja raske on mälust kadunud? Muidugi võiksin siinkohal oma piiramatus eneseupitamishoos väita, et minu võimed olid sellised, mis võimaldasid medaliga lõpetada ka lihtsalt loomulikust intelligentsist. Kuid jalgadega maas olev osa minust on sunnitud kahtlustama, et a) noored ongi usinamad, sest nad kardavad, et muidu ei saa nad elus edasi; b) kooliprogramm on raskemaks muutunud. See viimane peab olema juhtunud, või kui mitte raskemaks, siis mahukamaks küll, sest minul ei olnud gümnaasiumiajal mitte kunagi rohkem kui kaheksa tundi päevas. Välja arvatud üks meeldejääv tsükkel, kui meil olid ujumistunnid. Minu oma esimese aasta tolajulleritel on KAKS korda nädalas üheksa tundi. Lisaks vabaained, mis lõppevad küll arvestuslikult, kuid milles samuti tuleb teha (kodu)tööd ja kus peab kohal viibima.

Samamoodi on minu jaoks täiesti võõras arusaam, et olümpiaadideks tuleb teha lisatööd. Ma saan aru, et esseesid kirjutades tuleb mingil määral lisatööd teha - kirjutamist siis. Aga näiteks praegu on mul üks tuttav abiturient, kes valmistub olümpiaadiks, kaevudes sellistesse sügavustesse, et mul hakkab oma pealiskaudsuse pärast piinlik. Võin vaid jumalat tänada, et see pole minu aine olümpiaad, nii et tema aitamine on minu poolt üksnes kerge suunamine. Sest selline pühendumus on ausalt öeldes hirmutav. Meil olid gümnaasiumis mõtted ikka hoopis mujal. Reede õhtus näiteks.Kui järele mõelda, võib see olla ka põhjuseks, miks ma kunagi ühtki üleriigilist olümpiaadi ei võitnud.

Tegelikult tekib mul küsimus, millised olid siis "vana aja" õpilased, sest pidevalt on ju jutt, et noorte süvenemis- ja pingutamisoskus langeb ning üldine silmaring aheneb. Ja kummaline on see, et mina peaksin ju olema pigem see vana hea õpilaspõlvkonna esindaja.

2 comments:

  1. Ma arvan, et see on kuidagi seotud nende müstiliste vanustega. Et 7-aastaselt saab laps kooliküpseks ja 18-19-aastaselt suureks? Mina lõpetasin keskkooli 17-aastaselt ja ei saanud veel ülikooliski asja tõsidusest aru.

    ReplyDelete
  2. Mina imetlen neid uue aja noori, kui armsad ja küpsed nad on. Sännas õnnestub meil vastu võtta neid skandinaavia noori, kes on waldorfkoolid lõpetanud ja usu mind, Mammu, see ON imeline vaatepilt/kohtumine/tundmine. Vaatan neid noori suure armastuse ja aukartusega; püüan neilt õppida, kuigi saan aru, et ma lihtsalt ei küündi selleni:-)

    ReplyDelete