Näljamängudest. Põgusalt

Mul on terve hulk teemasid, millest tahaks/võiks/peaks kirjutada/ma. Aga need on kõik sellised kahtlased teemad, mida ei söonda hästi torkida. Ja nii ma siis istun ja mõtlen omaette ja kurvastan sellepärast, et preili Sirkka juba saabuval kolmapäeval ära sõidab. Samas on mul tema pärast hea meel, eriti sellepärast, et ta võtab Prahasse kaasa ka kaalikaid ja kompotte, nii et üleühikapliks on ülikooli minemas :D

"Näljamängudest" rääkides. Huvitav, miks sarjade kirjutjad üldse üritavad sarja erinevatele osadele erinevaid nimesid panna. Noh, "Näljamängude" 3. osa on ju nt hoopis "Pilapasknäär". Ja teise osa nime ma isegi ei mäleta enam.

Igatahes...täitsa söödav sari oli. Kui seda 2. osa seal vahepeal ei oleks olnud, siis oleks täitsa pandav juba olnud. Ma ei saanudki aru, kas 3. osa esimene pool oli päriselt igav ja veniv või oli see igav ja veniv  2. osa inertsist.

Ma nõustun õde K-ga, kes leidis, et ei ole tõepärane, et kõikide halbade asjade taga on üks inimene. Samas see mõju, mis kogu süsteemil oli, tundus mulle mõõdukalt tõepärane. Kogu see enesekaitsestrateegia, mille olid nt võitjad välja töötanud. Või üldse päris lõpus...

Mulle meeldis, et vaatamata sellele, et sarjal oli "õnnelik lõpp", oli see kõike muud kui ninnnunännu õnnelik lõpp. Et tõepoolest, on sündmusi, millest ei saadagi enam üle ja nendega koos elamine on piin, lõputu piin, ükskõik kui paju sa mõistusega saad aru, et sellest peaks üle saama, üle olema. Sellega seoses on lugu tõelisem kui nt Harry Potter, mis muidugi ongi lasteraamat ja nii, aga kus surmadest saadakse ikka väga kergelt üle. Kerge väsimus, kerge kurbus ja juba lähebki elu edasi.

Et siis, sari tuleks ümber kirjutada kolmelt raamatult kahele, siis oleks täitsa põnev värk. Idee on ju kelmikas.

VEEL ÜKS ARVAMUS