Sünnpäev - plaanid vs reaalsus

Meie majas oli ühel inimesel sünnipäev. Ja kuna see oli tal juba järjekorras üheksas, otsustasime seekord, et mängutoad on oma aja ära elanud ja on paras aeg alustada koduste sünnipäevadega. Minu ajal (kui dinosaurused veel ringi käisid) olid kõik sünnipäevad kodus. Lapsed istusid laua taga, sõid kartulisalatit ja võileibu, jõid morssi ning pärast oli viktoriin. Hiljem mängiti midagi, aga mida, seda ma enam ei mäleta. Ainult see oli mingi värk, et sünnipäeval õue ei mindud, kuigi mul on suvine sünnipäev.

Igatahes siis plaanisime mõnusa koduse sünnipäeva, mis pidi välja nägema umbes nii:

Poiss kutsub kohale mõned valitud sõbrad (kokku viis). Pidu algab kell 7 (reedesel päeval ma lihtsalt poleks ise varem valmis olnud), lõppeb kell 11. Külalised saabuvad täpselt õigel ajal, kõigepealt on pidulik kingituste üleandmine, seejärel vaba aeg tantsuks. Ruudil oli nimelt kindel plaan, et tegemist peab olema diskoga. Laenutasime selleks puhuks ühelt tuttavalt isegi diskokuuli. Tantsu ajal pakutakse suupisteid (popkorn ja marineeritud kurgid) ning jooke. Umbes kolmveerand kaheksast riietutakse soojalt ning minnakse aaretejahile, see kestab umbes 45 minutit. Samal ajal, kui hr H igaks juhuks poistega mööda kvartalit jookseb, teen mina valmis ahjukana ning valmistan ette viineri- ja vahukommiküpsetamise. Poole üheksast saabuvad väsinud ja näljased lapsed, söövad hea isuga, seejärel taas vaba aeg tantsuks. Kell kümme toimub pidulik tordisöömine, pärast mida riietutakse taas soojalt ja liigutakse lagedale platsile ilutulestikku laskma pärast mida lähevad lapsed koju. Kõik on õnnelikud.

Ja nüüd reaalsus.
Kuidagi läks nii, et külalisi sai kokku üheksa (kuidas see juhtus, mina ei tea). Esimene tüüp oli ukse taga pool seitse, viis minutit hiljem saabus järgmine. Kingitused visati üle ja kohe läks väga intensiivseks tantsuks. Diskokuul oli tõeline hitt. Paar minutit enne seitset olid kõik külalised kohal ning esimesed olid juba tantsimisest väsinud ning tahtsid maadlema hakata. Moodustusid tõelised vabavõitluse paarid, Ruudi koos ühe klassivennaga valis muusikat. Ruudi nimelt ei ole siiani mõistnud maadluse võlusid, tema jaoks on kaks varianti - kehaline kontakt puudub või kaklus. Kuna ta teab, et kakelda ei tohi, siis ta maadlusmängudes ei osale. Teisel poisil on prillid, ju ta sellepärast ei maadelnud. Ühel hetkel kuulsin, kuidas üks tüüp hüüdis: "Teeme võistluse, kes teeb mulle kõige rohkem haiget!" Selle peale tundus olevat aeg küps maastikumänguks.
Härra H lahkus koos kambaga, küsides enne minult, kas ta võib mõne poisi otse järve juhatada. Ma ei lubanud. Nautisin hetkeks omaette olemist ning tõmbasin põranda popkornist puhtaks.
Umbes 20 minuti pärast traavisid poisid tuppa viimast ülesannet lahendama. Viie minuti pärast laekus ka hr H, kes kommenteeris mängu: "Jooksid täiesti suvalises suunas." Igatahes sai aare leitud ning siis oli mõnda aega rahu majas, sest kõik said pakikese eriti räigeid hapusid komme, mille söömiseks korraldati väljakutse. Minu pakutud kana ja viinereid ei tahtnud keegi, selle eest vahukomme küpsetati päris palju, kuigi lõpuks läks see võistluseks, kes suudab oma kommid suurema leegiga põlema panna. Mina istusin köögis, õõtsutasin end ja vaatasin kella. Nii palju oli teine vaba aeg parem, et maadlusi ei toimunud, sest ma keelasin selle ära. Ainult kolm korda pidin seda ka poistele meelde tuletama.
Mingil hetkel tuli Ruudil meelde, et tal olid ju kingitused. Toimus pidulik avamine. Suurem osa oli küll ümbrikes, aga ühest pakist tuli välja tongipüstol. Sellega seoses veetsid nad ülejäänud vaba aja aias pätti ja politseid mängides. See oli selles mõttes hea, et ma ei õõtsunud enam köögis :D
Täpselt nagu plaanitud, algas kell kümme tordisöömine. Kuna poisid olid nüüd lõpuks tükk aega joosta saanud, sõid kõik ja olid päris toredad ja viisakad lapsed. Seejärel lasime tuult ja vihma trotsides ilutulestiku ka õhku ning saatsime lapsed koju ära.
Kõik olid õnnelikud.

Kummalisel kombel on see kõik natuke nagu sünnitus - esimese hooga ütlesin, et ei iial enam. Aga mida päev edasi, seda vähem hirmus tundub. Pidu oli ju kõva, just nii nagu sünnipäevalaps soovis.

Nagu päris norrakad

Täna toimus meil väljasõit liustiku juurde. Ilm oli umbes selline:

Ja kui ma siinkohal  liialdan, siis tõesti ainult natukene. Ilm on ausalt öeldes jõle :D Lakkamatu tihe sadu, tugev tuul ja kraade alla kümne. Aga noh, kuna me olime siiski üle elanud bussisõidu mööda neid kohutavaid käänulisi teid, tundus narr ka paar tundi suveniiripoes veeta. Ühesõnaga, läksime poodi, ostsime endale üheskoos vihmakeebid lausega "I love Norway" ja panime aga üles minema.

Ja selgus, et asi ei olnud üldse nii hull. Osalt muidugi sellepärast, et meid ümbritsevad mäed pakkusid hingematvaid vaateid. See oli lihtsalt nii ilus. Ma kahtlustan, et pool ajast olime umbes selliste nägudega:

Meie juuksed ja habemed lehvisid tavalises tuules

Pilte sai ka tehtud, aga need on originaali täiusest kaugel maas.

(Hmmm, praegu just vaatasin, et mõned pildid on päris ägedad, aga kuna ma unustasin oma isikliku usb-i juhtme koju, siis ei saa fotosid nagunii arvutisse tõmmata.)

Ma ei ole kunagi varem näinud nii jõulist vett kui täna mägedes. Samal ajal (kahtlustan ma) pole ma ka nii kõrgeid mägesid nii lähedalt varem näinud. See viimane väide on iseenesest vaieldav. Aga jah, mägijõed on ikka paganama võimsad. Hästi äge oli ka mäejalamil olev järv, sest see oli täiega roheline. Asi on liustikus ja mineraalides, mis jõgede kaudu järve jõuavad.

Minu jaoks oli päris huvitav teadmine (või siis pigem teadvustamine), et see lõhe, mida me sööme, see on kasvanduses sündinud ja ma ei tea, kas nüüd surnud, aga igatahes kinnipüütud. Ja mõnikord (tormide aegu) põgenevad väiksed ja suured lõhed oma puuridest ning hakkavad elama jõgedes, nakatades nõnda oma vangistuses arenenud haigustega vabas looduses elavaid metslõhesid.

Kokkuvõttes tekkis mul vastupandamatu soov osta endale korralik sofshell, sest norrakatel on kõigil nii mõnusad ja, mis pea sama oluline, ilusad joped. Lisaks on neil ka väga ilusad vihmajoped. Kuigi kui aus olla, sai ka minu tuulejope oma ülesannetega väga hästi hakkama, alla tulles ma enam "I love Norway"´t ei kandnud, aga ikka oli mul jope sees soe ja kuiv olla.

Pärast sellist 8,5kilomeetrist mägitrippi pakuti meile traditsioonilisi Norra sööke - lameleiba, siis kastmes härjaliha koos hernepudru, köömnerikka hapukapsa, porgandi ja pohlamoosiga (sel on mingi nimi ka, eelkõige sellel lihaosal, aga muidugi ma ei mäleta) ning magustoiduks mandliküpsiseid, pähkliküpsiseid ja seda kahtlast magustoitu, kus taigna peale on läilat kreemi määritud ja siis tainas kokku volditud. Kusjuures potentsiaalselt väga hea maiustus, aga nii paganama läila :S

Rohkem täna ei jõudnudki.

Kerge kobistamisega siiski kohal

Täna oli siis meie esimene täispikk päev Norras. Ühtlasi on see üle pika aja esimene täispikk laus sajuga päev, mida ma näinud olen. See osa on natuke nukram, kuigi ega mäed sellest sajust kuidagi vähem uhkeks ei muutu. Kahjuks jalutama väga ei tõmba ning tänane grill jäi ka ära, sest vihm on tihe ja lõputu :(

Aga algusest alustades tuleb minna tagasi Oslosse, kuhu me esialgu lendasime, et sealt edasi Alesundi jõuda. Sinna me kokkuvõttes ka jõudsime, lihtsalt kolm tundi plaanitust hiljem, sest me jäime lennust maha. Ja see ei olnud üldse meie süü, sest me jäime maha pagasi pärast, mille me pidime vahepeal kätte saama, aga ei saanud. Lennujaam võttis süü kohe omaks, muutis meie piletid ära ning andis 90 NOKi eest süüa. Aga see hetk, kui me üritasime oma pagasit ära droppida (pärast seda, kui me olime seda kolmveerand tundi taga ajanud) ja saaliteenindaja ütles, et see ei õnnestu, sest me jäime lennult maha, oli päris ... humoorikas tagantjärele meenutades :D Igatahes sain ma siis esimest korda elus lennukist maha jääda, kogemus missugune!

Kui päris aus olla, siis esialgu pole Norra kohta suurt midagi kirjutada. Me oleme läänerannikul ühes orus, mis on ikka täitsa oru mõõtu org, mitte mingi niisama asjake. Saia oleme juba praeguseks liiga palju söönud, isegi sellele vaatamata, et hommikuks sai hotellis munaputru ja tomatit.

Ma ei ole Norras esimest korda, aga mingitel segastel asjaoludel olen ma täiesti unustanud, kus ma eelmisel korral olin :D Ja ikka täielikult ära unustanud. Nii et kui ma täna hommikul blogist kiirelt järele vaatasin, pidin kulmud kuklasse tõstma, kui lugesin, et me olime tookord Trondheimis :D Ma ei olnud hetkekski selle peale tulnud, minu meelest olime nimelt Bergenis... Igatahes tasub blogida, sest inimese mälu on ikka nõrk nähtus.

Homme peaks liustikule minek olema. Loooodame, et vihm annab natuke järele.

Vana vs uus

Ma mõtlesin, et pole meie uuest kodust peaaegu mitte midagi siia üles märkinud. Ja siis mõtlesin, et peaks selle kohe ära tegema, enne kui päris külmaks läheb .. juhuks kui siin hullult külm on, nii et ma enam mitte millestki muust mõelda ei suuda :D

Igatahes, me oleme siin nüüd kaks kuud elanud, mis tähendab, et suht kodune on juba olla. Algus ei olnud eriti roosiline, alustades sellest, kuidas omanik ei suutnud ära otsustada, kas on okei, kui me siia kolime, lõpetades kahe paari proteeside ja kassikakaga. Proteesid valasime mingisse karpi, kassivärki pesin umbes miljon korda ja lõpuks värvisime põranda üle. Asi võis olla psühholoogiline, aga minu meelest ei aidanud pesemine haisu vastu. Värv aitas.

Kui maja seisukord ja vastuvõtt välja jätta, meeldib mulle uue kodu juures päris palju asju. Esiteks on täiesti jumalik elada kohas, kus on uksed. Vanas kodus oli uks ainult Ruudi toal. Noh, välisuks oli ka muidugi. Ja vannitoal. Aga kõik muu oli voolav avatud ruum ja seda kahe korruse jagu. Põhimõtteliselt tähendas see seda, et ruutmeetreid oli palju, aga olla nagu ikka kuskil polnud. Nüüd on uksed kõikidel ruumidel. See on üks väga suur pluss uue kodu poole.

Teine asi, mis mulle meeldib, on köök. Meil on nüüd nii suur köök, kuhu mahub ära suur ümmargune laud, nii et me saame päriselt normaalselt laua taga kolmekesi süüa. Lisaks on köögis puupliit, mis mulle ka väga-väga meeldib. See teeb kaks lisaplussi uuele.

Kolmandaks meeldib mulle uue kodu asukoht üldises plaanis natuke rohkem kui vana. Eelmine oli ka muidugi tore, hunnitu vaatega ja kesklinnale väga lähedal. Uue vaade pole nii uhke, aga kesklinn ja minu töökoht on veelgi lähemal, lisaks ei pea aiast välja astudes kohe püstloodis üles või alla minema :D Ja Eesti parimat kohvi pakkuv kohvik on veelgi lähemal.

Miinuseks on jätkuvalt automajandus, sest aeda on võimalik parkida korraga üht masinat, teine peab tänaval seisma. Ja kuna meie maja ees on suisa peatumist keelavad märgid üleval, ei saa teine auto isegi mitte akna all seista.

Lisaks on mul natuke kurb meel sellepärast, et meil pole enam sauna. Ma olen suur saunasõber ja viimastel aastatel tegime stabiilselt kaks korda nädalas sauna. Siin on põhimõtteliselt saun kui selline olemas, aga see pole hetkel töökorras. H küll tasapisi tegeleb teemaga, aga praegu oleme täitsa saunatud :(

Hetkel selliseid põhimõttelisi asju meelde ei tule. Nii et kui suhtumise pool välja jätta, on uuel kodul vana ees rohkem eeliseid. Praegu igatahes võib üsna rahul olla :)

Vaatasin teatris ja kinos

Ma ei saa ise ka aru, mis mu blogi toimub. Miks siia üldse postitusi ei ilmu? Aaa, ma ei ise ei kirjuta? Võibolla tõesti on asi selles :D

Igatahes leidsin, et vähemalt mõned käigud tuleks üles märkida. Noh, nii et ma ise saaksin aasta lõpus vaadata ja mõelda, näe, sai ikka midagi tehtud ka, mitte ainult "My Kitchen Rules" vaadatud ja teiste blogisid loetud.

Enne veel, kui september kätte jõudis, käisin kaks korda Tallinna Linnateatris. Esimene oli "Sügise unenägu", mis oli paras jauramine, kui lõpuni aus olla. See paganama narratiiv ja selle puudumine ikka...Pärast kodus töötasin kavalehe korralikult läbi ja sain teada, et tegemist on ühe Euroopa ägedaima näitekirjaniku tekstiga, norrakaga, keda võrreldakse Ibseniga. Ma olen Ibsenilt laval näinud ainult "Norat", lugenud olen rohkem. Ja Ibsen mulle meeldib, tema teemad lihtsalt kõnetavad mind (mis värk sellega on, et mõnele inimesele ei meeldi sõna "kõnetama"? Ma tõesti ei tea teist eestikeelset sõna, mis sama tähendust nii hästi edasi annaks, seega jagan asju tihtipeale selle alusel, kas nad kõnetavad mind või mitte), Jon Fosse nagu ei kõnetanud, kuigi põhimõtteliselt teema kui selline polnud ju halb ega igav. Vist liiga ninnu-nännu puust-ja-punaseks minu jaoks. SIRBIs ilmunud arvustus (Alvar Loog) võtab mu meelest asja päris kenasti kokku :D

Teisena käisime vaatamas "Indrekut ja Karinit", mis oli absoluutselt fantastiline. Mulle "Tõe ja õiguse" neljas osa üldse väga meeldib. Ja kui sellesse meeldimisse on veel lisatud kaks nii ilusat inimest nagu Indrek Sammul ja Hele Kõrve, siis möödusidki kaks korda kaks tundi niiviisi, et ma üldse ei tundud oma tagumikku. Üldiselt olen ma seda meelt, et 75 minutit on piir, mil inimene suudab passiivselt keskenduda ühele tegevusele. Aga see lavastus oli midagi enamat. Ma kahtlustan, et viimati sain sellise teatrilaksu umbes 15aastaselt "Kolme õde" vaadates. Tegelikult tuleb praegu meelde ka "Onu Vanja" Olustvere lossis ja "Enigma variatsioonid" Tõnis Mäe ja Mikk Mikiveriga. Rohkem hetkel niiii tugevaid tundeid ei meenu.

Ja et mitte liiga diibilt lõpetada, mainin ära ka selle, et käisime vaatamas viimast Bridget Jones´i, mille kõige suurem üllatus oli see, milline nägi välja R. Zellweger. Ma saan aru, et ta oli lasknud oma nägu kohendada, aga midagi oli selle käigus väga viltu läinud, sest ta nägi välja ühtaegu õudselt ebaloomulik ja väga vana, mis ei saanud ju eesmärk olla :D Muidu film oli täitsa tore, mulle on Bridget tegelasena alati meeldinud, raamatu esimest osa loen tihtipeale uneraamatuna, sest see on mõnusalt jabur. Teine osa on minu jaoks vindi liiga üle keeranud, kolmas raamat on selline nii ja naa, päris sama vahva pole kui esimene, aga usutavam kui teine. Ja nüüd see beebiga film oli jälle päris muhe. Kohati naersin ikka täitsa südamest. Ma isiklikult oleksin lõpu teistsugusena teinud (laps oleks võinud olla mitte selle mehe oma, kelle oma ta siis oli, siis oleks too tingimusteta armastus veel paremini esile tulnud, aga mis seals ikka).

Isiklikus plaanis oli minu jaoks päris suur üllatus, et too Norra reis, mis mind peagi ootab, kestab nädal aega, mis muudab logistika seoses Ruudi sünnipäevaga palju põnevamaks, kui ma alguses arvasin. Aga loodetavasti on tulemas tore reis :D

Segadus võlusilmaga

Loeme praegu poisiga Harry Potteri viiendat osa. See tähendab, et mina loen, tema kuulab. Ja vahepeal kommenteerib või küsib.

Lugesime siis mingil õhtul ja järsku (peaaegu nagu poole lause pealt) küsib ta:
"See Moody silm näeb kõigest läbi?"
Mina: "Jjjjahhh." (Mul on raskusi keset lugemist ja erilist sisseelamist koos häälte ja asjadega ümber lülituda)
"Aga siis näeb ta ju tühjust," mõtiskleb Ruudi edasi.
"Eii," sisistan mina läbi hammaste, "ta..." Ja saan aru, et tal on õigus :D

Kui Moody võlusilm näeb kõigest läbi, siis näeb ta ju KÕIGEST läbi ehk lõpuks jõuab ta pilk... ma ei tea... tema enda silma tagumisse poolde?

Targemaks?

Tänasel teadmistepäeval on paslik kirjutada sellest, kuidas me kodulinnas viktoriinil käisime. Tegemist oli üsna omapärase kogemusega.

Eks mingil määral mõjutab mind see, et olen korduvalt Tartu viktoriinil käinud ja sealse süsteemiga harjunud. Aga mõned asjad ongi Tartus minu meelest paremad. Näiteks oli meie omal küsimustele aega vastata (vist) kaks minutit. Kui lisada siia fakt, et küsimused esitati kirjalikult (lauda asetati paberileht küsimusega) ning võistkond oli neljaliikmeline, kulus selleks, et kõik tiimiliikmed saaksid küsimusest õieti sotti, päris palju aega. Nii et sellist arutelu või vastuste tuletamist tegelikult ei olnud, sest juba tuli midagi kirja panna. Sellest oli tõsiselt kahju, sest arutlus on mälumängu juures vaat et kõige mõnusam osa.

Aga eelnev oli tehniline osa, mis võib olla harjumuse küsimus, mis aga mind tõsiselt hämmastas, oli küsimuste raskus. Tartus on ka raskeid küsimusi ja ma olen nurisenud, et on küsimusi, mida ei annagi isegi umbkaudselt õiges suunas vastata, sest point on selles, kas sa tead või mitte. Mulle meeldivad sellised küsimused, millele on võimalik vastata ka siis, kui sa tegelikult päris täpselt ei tea. Ja kui sa siis isegi vale vastuseni jõuad, on tore emotsioon ikkagi. Kahjuks selliseid küsimusi meie kodulinna viktoriinil peaaegu polnudki. Seda ilmestab hästi fakt, et küsimusi oli 26, millest suurem osa oli vähemalt kaht punkti väärt, mõni ka rohkem. Ja võitjad said 13 punkti :D Meie saime tagasihoidlikud 4.

Lõpuks oli nii, et kui tuli küsimus "Kes jooksis 1924. aastal 10 000 meetri rekordi?" (täpselt selline küsimus oli), kõlas meie vastus nii: "Lenin ei saanud see olla, sest ta suri selle aasta jaanuaris."

Kokkuvõttes ei tekkinud tunnet, et me oleks väga palju targemaks saanud, sest noh, mul ei jäänud vastused meelde :D Muidu see jooksja oli P. Nurmi, keda oleks ju võinud teada, kui see oleks olnud veel sel hetkel, kui me mõelda suvatsesime :D

Tants vetsuuksel

Mul on tunne, et ma olen sel aastal augusti kuu jooksul rohkem Tartus käinud kui muidu kolme aastaga kokku :D Välja arvatud see aeg, kui ma seal elasin. Ja rasedus vist ka, sest ma olin Toomemäel arvel ja lõpus pidi vist tihedamalt käima, ma nagu mäletaks.

Aga nüüd viimasel kuul olen usinasti Naiivi mälumängul käinud. Ja mida kord edasi, seda rohkem ma nagu teaks :D Kuigi on suured-suured valdkonnad, millest mul absoluutselt igasugune aimdus ka puudub. Nii et olen palju uusi teadmisi saanud, millest ma küll suurema osa olen ära unustanud, aga midagi ehk jääb. Võibolla. 

Põhitiim selles seltskonnas, kus ma mängimas käin, on priima. Kui ma esimest korda käisin, tundus mulle, et ma olen sattunud "Suure paugu teooriasse". Päriselt. Aga mida kord edasi, seda vähem sellist tunnet on. Ja eile tekkis näiteks liblikaküsimusega (mida üks meesliblikas pärast suguühet naisliblikaga teeb) eriti palju kelmikaid mõtteid. 

Aga eile tekkis mul tunne, et lisaks teadmistele sain ma mälumängul näha ka Notsut. Ja mitte ainult näha, vaid vetsuuksel tantsida ka klassikalist tantsu "Astume koos, seisame koos, astume koos" tantsu :D Kuna eile oli minu kord autoroolis olla, siis ma (alkoholiga) õlut ei joonud ja olin häbelik maatüdruk ega julgenud tantsuhoos küsida, kas tegemist oli Notsuga, sest see tundus natuke veider küsimus, mida peaaegu päise päeva ajal võhivõõralt küsida :D

Igatahes, Notsu, kui see olid sina, siis tervitused sulle :)

Kui palju kulub lapse teise klassi saatmiseks?

Eelmisel aastal tähendasin üles, kui palju raha kulub lapse esimesse klassi saatmiseks. Kuna täna ostsin toidupoest läbi käies ära (loodetavasti) kogu puuduoleva kontoritarvete tavaari, saab ehk selleaastase kokkuvõtte ka ära teha.

Esiteks võiks muidugi püüda mõelda, kui palju kulus aasta jooksul kooliskäimisele, aga see ei ole vist võimalik :D Mõned uued pluusid, kevadel oli vaja uusi tossusid. Ja no siis lugematu hulk kustutuskumme, harilikke pliiatseid, teritajaid, valget guaššvärvi, värvilisi pabereid. Vahel ma tõesti mõtlesin, MIDA nad seal koolis teevad, et seda kõike nii palju kulub :D Aga noh, kui vaja, siis vaja. Kusjuures mingeid kooliväliseid rahalisi üritusi neil väga palju polnud, kuigi nad käisid mõned korrad õppekäikudel, paar korda teatris ja jõulupidu oli ka. Aga minu meelest oli rahakogumisi kaks ja mõlemal korral jäi summa alla 20 euro. Nii et midagi väga meeldejäävat polnud. Aaaaa, meelde tuli. Talvel tuli suusad muretseda, mis oli kõige nõmedam väljaminek üldse, sest suuskade ühe korra kasutushind tuli ilgelt kõrge. Sel aastal vaatasime üle ja on selge, et poiss saab kasutada ämma suusasaapaid ja suuski, nii et vähemalt see väljaminek jääb seekord ära. Jätkuvalt on minu meelest suusatunnid koolis küsitava väärtusega ettevõtmine.

Aga selle õppeaasta alguse kulud:

Kontoritarbed
Osta oli vaja harilikke pliiatseid (võtsin kohe rohkem, et neid oleks jooksvalt sahtlist juurde saada), kustutuskumme (sama), värvilisi pabereid, joonistuspaberit, plastiliini (müstika on see, mis juhtus eelmise aasta komplektiga. Seda arutasime juba kevadisel arenguvestlusel, et plastiliin ei peaks ju nagu otsa saama, aga miskipärast esimeses klassis saab :D), uued käärid, üks rull raamatupaberit (eelmisest aastast jäi veel alles rullide lõppe, aga kaks värvi oli puudu. Ruudil on kõik ained erineva paberiga).
Puuduvad veel kilekaaned õpikutele (pole kindel, mis suuruses õpikud on) ja päevikukaaned (sest ma ei viitsinud minna sinna poodi, kus neid kaasi müüakse) ja vihikud, sest ma pole kindel, kas neid on vaja või mitte.

Kulu kokku umbes 20 eurot.

Spordiriided ja -jalanõud 
Uued pikad dressid (püksid ja dressikas)(20 eurot), lühkarid (sel aastal läks valik suht valutult, kuigi poiss mõtles mõnda aega, kas taskutega püksid ikka sobivad või mitte, lõpuks ikka sobisid) (5 eurot)  ja tossud (taas üks paar, saab hakkama küll niiviisi), kusjuures pidime ostma nr 37, mis pani mind peaaegu minestama (25 eurot). Riided olid H&Mist (vist), tossud minu meelest NS Kingast.

Kulu kokku umbes 50 eurot

Niisama riided ja jalanõud
Pidime ostma uued teksad (pakun 12.90 :D) , kaks pikkade käistega pluusi igapäevaseks käimiseks (2*4.99), viisakamad kevad-sügisesed jalanõud kooli minemiseks ja sealt tulemiseks (9.99) ning ühe kapuutsiga dressika, aga kuna see oli kolm kahe hinna eest pakkumine, ei pidanud selle eest maksma. Rohkem vist ei ostnudki. Jalanõude osas tean ma oma pea üheksa-aastase kooselamise kogemuse põhjal, et kui vähegi võimalik, kannab ta nagunii kummikuid, seega neisse pole ma nõus väga investeerima :D

Kulu kokku umbes 33 eurot (kui pikkade käistega pluusid oli ikka nii odavad, nagu ma mõtlen. Võibolla oli 40 eurot)

Pidulikud riided
Nii nagu spordiriietestki oli poiss kõikidest oma pidulikest riietest välja kasvanud. Nii et ostsime piduliku triiksärgi (üks lõunaka pood, mille nime ma ei tea, hinnaks 12.99), pintsaku (arvatavasti H&M, 24.99), pidulikud püksid (tellisin Emma&Theost ja need on niiii ilusad, et iga senti oma hinnast väärt. Ma käin neid vahepeal oma kapis silitamas, sest need on niiiiii mõnusast materjalist. Ja lisaks istusid Ruudi jalas nii meeletult kaunilt, et hakka või nutma. Maksid 35 eurot.) No ja kuna me olime šoppamisest juba hullumas ja ostsime valimatult igasugu kraami, sai Ruudi endale ka kikilipsu (Tartu Kaubamaja, hinnaks pakun 5.50). Kõige lõpuks ostsin ka pidulik kingad (Perekooli laadalt, 7 eurot)

Kokku kulu enam-vähem 85 eurot (mis tähendab, et Ruudi hakkab järgneva aasta jooksul hästi palju teatris ja klassikalise muusika kontsertidel käima, et komplekt ennast ikka ära tasuks :D)

Kõik kokku teeb see siis kuluks ütleme mingi 190 eurot. Hea, et koolikotti ei pidanud uut ostma. Kusjuures selles osas ei tekkinud kordagi küsimust ka, kott on aus ja piisavalt mitte titelik :) Samamoodi on olemas kooli vahetusjalanõud ja talvejope. Suurematest asjadest peab üle veel vaatama talvesaapad, aga see pole enam kooliga seotud.

Ma ei tea ... ühe lapsega saab nagu hakkama. Aga kui neid kolm oleks? Kindlasti saaks kuidagi soodsamalt ka, kuigi minu meelest oleme me suht tagasihoidlikud olnud. Saaks palju hullemini :D

Miks me ostmise asemel üürime

Seoses koduvahetamisega on taas saanud jututeemaks see, miks me ometi üürikas elame. Vahepeal püsisime lihtsalt nii kaua ühes kohas, et inimestel läks vist meelest ära, et see maja meie oma pole :D

Mulle hakkab tunduma, et see on nagu Pavlovi refleks: mina ütlen: "Elan üürikas." ja vestluskaaslane ütleb: "Oma maja on majandsulikult kasulikum." Jättes nüüd kõrvale selle, et minu meelest on sellised kommentaarid lihtsalt kohatud. Ses mõttes, et kui inimene lihtsalt tunneks huvi: "Miks te olete valinud üürika, mitte ei osta?" (rohkem midagi ei lisandu), siis poleks mul midagi selle vastu, et arutleda, miks meie jaoks see nii must-valge ei tundu. Samamoodi nagu ma ise ei lähe taimetoitlaste juurde ega ütle: "Miks sa liha ei söö? Liha on palju maitsvam ja kasulikum kui juurviljad." Küll aga meeldib mulle küsida vegede käest, miks nad on sellise otsuse teinud. Põhjuseid võib ju olla nii palju erinevaid ja see tundub mulle hullult põnev. Kahjuks on vist hulk taimetoitlasi igasuguste hinnangutega ära hirmutatud, nii et ma olen mitu korda saanud vastuseks väga tõrjuva: "Ma ei taha ennast õigustada/ see on isiklik asi, ma ei tunne, et peaksin selgitama." Millest on kahju, sest taimetoitlasele jäi mulje, nagu mina oleksin tahtnud teda rünnata, ja minul jäi mulje, et taimetoitlased on ülbed. Kuigi ma lihtsalt tahtsin teada, kas inimene ei söö liha, sest loomatööstus kulutab hullult palju ressursse või sellepärast, et lihaloomade elutingimused on jõledad.

Tagasi majade juurde. Meie ümber olevad inimesed on niisiis erakordselt hea majandusliku mõtlemisega, mis tähendab, et nad ei suuda uskuda, et keegi teeb nii ebaratsionaalse otsuse, et ostmise asemel üürib elukohta. Ma olen ka selgeks saanud, miks üürida pole mõttekas - kui sa nagunii maksad, siis laenuga maja ostes on sul maksmise lõppedes maja, üürilepingu lõppedes maja pole. Sellega olen ma muidugi nõus :D Lihtsalt meie jaoks on siin mõned konksud.

Esiteks on meil viimastel aastatel olnud täpselt nii madal üür, et sellist maja, mille ostmiseks vajamineva laenusumma tagasimakse kuus oleks enam-vähemgi sinnakanti ja kuhu ma ka elama tahaksin minna, mina veel näinud pole. Mõnes väiksemas asulas saaks loomulikult paneelmajja suure korteri ka nii osta, et me ei peaks isegi säästuarvelt raha võtma :D, aga seda ma ei taha. Teiseks on laenuga see jama, et sa võtad ju ühe summa, aga tagasi maksad hoopis teise. Kolmandaks on laen väga pikaajaline otsus, vähemalt viisteist aastat. Üldiselt pikemgi. Seega mingisugune kakskümmend aastat vähemalt oleks mõistlik selles ostetud majas ka elada, tegelikult muidugi pikemalt, sest milleks muidu kogu see ettevõtmine. Siit sujuvalt neljanda punkti juurde - mida ma teen majaga, kui ma seda tegelikult enam ei taha? Me oleme praeguses linnas elanud neli aastat. Ja ma kujutan end siin veel ikka mõned aastad ette. Mulle meeldib see linn, minu meelest on tegemist hullult ilusa linnaga. Mul on siin töökoht, mis mulle väga meeldib. Siin elavad mu vanemad, kellele on tore külla jalutada. Ja pärast oma koju tagasi jalutada. Samas ei ole ma sugugi kindel, et ma kümne aasta pärast samamoodi tunnen.

Ja siis oleks meil maja, mille ostmiseks võetud laenu me alles maksaksime. "Siis saab maja maha müüa," teavad inimesed. Eks tulge ja müüge :D See ei ole päris nii, et helistan maaklerile ja järgmisel päeval on ta koos ostjaga ukse taga. Eriti kui see maja asub väikelinnas, mille tulevikuväljavaated on teadmata suurus.

Seepärast me elamegi üürikates. Ja see ei ole üldse nii hirmus, kui inimesed ette kujutavad. üürikodu leidmisega on probleeme vaid siis, kui sul on suured nõudmised nagu meil :D Sest tõesti, suve alguses oli seis korra selline, et hakka või ostma, sest me tahtsime maja (või vähemalt kolmetoalist korterit) kesklinnas, kus oleks ahjuküte või isiklik katlamaja. Selliseid maju on meie linnas rohkem kui üks, aga need seisavad. Need on olnud kellegi kodud, mida on hoole ja armastusega ehitatud, remonditud, aga mille omanikud on surnud ja pärijatel on täiesti ükskõik nendest majadest. Nii nad seisavad tühjalt ja ootavad ... midagi.

Otsi kokku tõmbama hakates - ma ei arva, et maja ostmine oleks majanduslikult ebaratsionaalne otsus, meie praegune valik endale oma elamist mitte osta johtub eelkõige sellest, et emotsionaalsed argumendid kaaluvad hetkel praktilistest rohkem. Kaaluvad nii palju rohkem, et emotsionaalsed argumendid muutuvad lausa praktilisteks.

Ja mul oleks väga hea meel, kui Eestis muutuks üürikodudes elamine normaalsuseks mitte ainult tudengite ja vaeste alustavate noorpaaride jaoks, vaid ka tavaliste inimeste jaoks. Ja et rohkem inimesi tihkaks oma tühjalt seisvat kinnisvara välja üürida.