-

Praegu oleks just õige aeg kirjutada postitus viimastest puhkusetegudest, sest ametlikult olen nüüd juba kolm päeva tööl käinud.

Aga täna pole see päev.

Täna on hoopis see päev, kui ma sain teada, et mu Sõber on surnud.

Ta oli olemas mu gümnaasiumi ajal.

Ta oli olemas mu ülikooli ajal.

Ta oli olemas, kui lapse sain.

Hiljem oli ka olemas. Kuigi teisel pool maakera ja tuli külla suvel, vahepealse aja ilma igasuguse suhtluseta. Aga tuli (alati etteteatamiseta, lihtsalt istus meie trepil ja suitsetas) ja kõik oli täpselt nii nagu kümme aastat tagasi, kui Ruudi oli väike ja tema elas mitu kuud järjest meie juures. Ainus inimene maailmas, kelle kohta saame H-ga mõlemad öelda - Sõber.

Sõber, kes tahtis 35-aastaselt pensionile minna ja kes kunagi 35 täis ei saanud.

Kusjuures sel suvel ta ei käinudki.