Minu õpetajate päev

Sõbrantsi kirjutis oma õpetajate päevast tuletas mulle meelde, et võiks enda omast ka kirjutada.

Ma olen tegelikult päris tükk aega olnud õpetaja, nii et õepetajate päev ei tohiks mulle üllatusena tulla. Seda enam, et juba paar nädalat varem hakkab pihta trall asendamiste ja tundide planeerimisega. Siiski olen ma suutnud kõik neli aastat, mis Ruudi on koolis käinud, õpetajate päeval masendusse langeda, sest mul on jälle läinud meelest, et see on ju päev, mil õpetajatele lilli viiakse. Lasteaias läks meil sellega kuidagi paremini. Aga ma olin ka täiesti jahmunud, kui sel aastal ise suure kimbu lilli sain. Uus nunnu klass :)

Veel rohkem aga ajasid mind muhelema kaks aukirja, mis ma sel päeval skoorisin. Õpetajate päev on vähemalt meie koolis alati väga abituuriumi nägu. Seega igal aastal erinev. Eelmisel aastal oli meil muu hulgas näiteks aaretejaht, mis oli hullusti tore ja meeldis kõigile. Sel aastal olid tunnikontrollid matemaatikas ja eesti keeles. Ja kujutate ette - just mina sain hiljem aukirja "Parim matemaatikas". Okei, matemaatikaõpetajad selles arvestuses ei osalenud, nagu ka eesti keele õpetajad õigekirjas.

Teine tunnustus oli ka. Selle nimi oli "Kõige särtsakam säär" :D Ja kuigi võib tunduda, et abituriendid on silma peale pannud mu silmipimestavalt kaunile säärejooksule, polnud see päriselt nii, sest tegelikult sain auhinna oma kombe eest kanda värvilisi sukkpükse (vastupidiselt suuremale osale keelesõpradest tundub mulle just see vorm öakk, õige oleks ikka sukapüksid, sukkpüksid kõlab nii... vanaemalikult) ja villaseid sokke.

Sellega üllatused ei lõppenud. Pärast mõningast venitamist, mis lõpuks otsesõnu üles tunnistati, avanes eesriie ja meie ette astus Vaiko Eplik. Oli küll tore üllatus :)

Lõpetuseks aga olupildike sarjast "Lapse suust pead sina tõde kuulma".

Vahepeal oli külmem, ükskord isegi nii külm, et hommikul oli maa kergelt härmas. See aga ei takistanud Ruudit rattaga kooli minemast, sest tal pole plaanis lasta ka lumel seda segada. Õhtul küsisin, kas oli palju lapsi, kes rattaga tulid.
Ruudi: "Ei, ma olin vist ainuke."

Mõtlik vaikus. Seejärel:

"Head emad ei luba sellise ilmaga rattaga sõita."

Tänks, poeg!