Tuesday, October 24, 2017

Vahelduseks koolilapsest

Koolivaheajal on paslik paari reaga mälestustekivisse raiuda ka ühe kolmandiku eksistentsiaalsed mured ja rõõmud.

Rõõm on muidugi see, et vaheaeg on :D Kuigi vastumeelsus kooli suhtes on oluliselt vähenenud võrreldes varasemate aastatega. Mina panen selle paranenud suhete ja natukene intensiivistunud õppetöö arvele.

Rõõm on ka uued õppeained - arvutiõpetus ja male. Ma ei tea, kas kumbki sisuliset niivõrd põnev on, aga mõlemad tähendavad väljaminekut rutiinist, nii et on väga oodatud.

Rõõm on selles, et kirjutada tohib nüüd suure inimese kombel tintekaga. Ja et kirjutamine on muutunud kiiremaks ja kergemaks.

Mure on jätkuvalt sellega, et matemaatika on igav. Ma olen selle probleemiga tegelenud nii ja naa, aga kuidagi pole õigele otsale saanud. Minu jaoks on oluline, et suhe matemaatikaga oleks positiivne. Olen rääkinud oma kogemusest, hr H on suutnud näidata väga elulisi situatsioone, kus matemaatikast on kasu, oleme igasugu naljakaid ja tobedaid asju arvutanud perega puhtalt selle pärast et näidata - me saame seda teha, sest me oleme õppinud matemaatikat. Olen ostnud talle laste nuputamisülesandeid, näidanud Känguru materjale. Ja kõik, mis me oleme sellega minu meelest saavutanud, on see, et ta suhtub koolis õpitavasse veel suurema mitte vastumeelsuse, aga sellise "okei, ma teen siis ära, kui te nii peale käite"- meelsusega ("see matemaatika, mida sina näitad, on põnev, aga koolis meil ei ole ju selline"). Olen püüdnud ka ratsionaalselt selgitada - praegu tuleb alusasjad (mis paratamatult väga keerulised pole) väga hästi selgeks saada, sest muidu ei saa keerulisemaid asju teha. "Aga ma ju oskan," on tema vastus. Eks ta ole, põhimõtteliselt tõesti, kui oled kirjaliku liitmise ja lahutamise nõksu kätte saanud, siis oluliselt põnevamaks see ei lähe, kui eelnevalt on 20 piires arvutamine korralikult selgeks saanud. Aga harjutama peab. Ja nope, ta ei ole mingi geenius, kes mõtleb numbrite keeles. Tavaline kolmandik, kes on mänginud matemaatikakalakeste mängu. Ja nope, ta ei ole matemaatikas isegi mitte läbi ja lõhki viieline.

Teine mure pole koolilapse mure, vaid minu ja klassijuhataja. See on konkreetne mõttelaiskus, püüd minimaalse vaevaga läbi ajada, viitsimatus pingutada, kontrollida, üle vaadata oma tööd. Ja see on suur mure. Sest matemaatikat võib ju põhimõtteliselt mitte armastada, aga kui praegu, kolmandas klassis oma mugavustsoonis rahulikult läbi vedada (see pole raske, sest nad pole jätkuvalt jõudnud tegelikult õppimist nõudvate teemadeni), siis ühel hetkel on juba väga raske leida endas jõudu pingutada. Nagu ta lasteaias, kui tuli joonistada 8 mõmmit, joonistas ühe mõmmi ja tõmbas seitse kriipsu, näitamaks, et ta saab aru, mida pidi tegema, on tema praegused tööd täis samasuguseid otseteid. Või näiteks see, kui ta sai eesti keeles kolme. Kui ma seda nägin, tõusid mul kulmud pealaele. Mitte et inimene ei võiks kolmesid saada, kui ta seda tahab, aga kummastav oli küll, nad kordasid parajasti tähestikku :D, mis seal nii keerulist on. Kui ma tööd nägin, sain aru. 12 sõna tuli tähestikulisse järjekorda panna, Ruudil oli 11 ehk siis ta oli ühe vahepeal ära kaotanud. Kolmanda sõna. See tähendab, et õpetaja luges õigeks tal ainult kaks esimest. Suht karm, aga natuke vist pani mõtlema. Töö iseenesest ei olnud kindlasti kolmene, sest võõrsõnade ja vähem levinud sõnade osa oli täiesti korras. Tegelikult oli ju ka tähestiku tundmisega kõik hästi, lihtsalt see üks sõna seal. Ja ma üldse ei heida õpetajale seda ette, häälikühendite märkimine oli samuti lõdva randmega tehtud.

Kõige selle juures võivad teda siiski tabada ka helgemad hetked. Näiteks siis, kui ta ise õpetajatele (klassijuhatajale ja aineõpetajale) kirjutas oma tegemata jäänud koduse töö osas, et ta selle vaheajal ikka ära saaks teha. Või loodusõpetuses ravimtaime referaadi teemat valides püüdis leida taime, mida õpikus pole mainitud, sest "õpikst võtta poleks ju üldse põnev". Nii et ta iseenesest ju tahab ja suudab, lihtsalt mingitel ainult talle arusaadavatel hetkedel.

Muul ajal on ta nagunii lihtsalt kõige ägedam :D

9 comments:

  1. appi, nii tuttav tuleb ette (oma kooliajast). ma olin algklassides samasugune ja õigust öelda polegi neis asjus ehk muutunudki.

    ReplyDelete
    Replies
    1. See ei tundugi kõige halvem väljavaade :D

      Delete
  2. Ega su laps juhuslikult neitsi tähtkujust ole? Võib naljatleda palju selle üle, kas tähtkuju mõjutused on või pole olemas, aga ise neitsi olles olen ma täpselt samasuguse mõtlemisega. Milleks teha midagi, mis on üleliigne? Kui neitsi jaoks on miski mõttetu, siis pole seda vaja teha (need karud noh :D). Õnneks tundub, et ka tema puhul kehtib see, et põnevad asjad tehakse see-eest erilise entusiasmiga :) Ma arvan, et tulevikus on ta mihkel leidmaks eriliselt kiireid ja häid lahendusi, et vajalikud asjad tehtud saaks-tööelus ju kasulik omadus.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tegelikult on ta Kaalude tähtkujust... Mis peaks kaasa tooma võimetuse otsuseid langetada :D

      Delete
  3. Ma arvan endiselt, et meil on kahe peale üks laps :) Mul on lisaks kaks tükki veel, kes on hoopis teistsugused. Aga see kõik on... niiii tuttav. Eriti tähestiku järjekorra töö.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aga kas te kuidagi püüate enda oma kasvatamisega muuta ka? Või suudate võtta stoilise rahuga?

      Delete
    2. Noh. Ee. Natukene? Mitte kuigi teadlikult? Mitte kuigi aktiivselt? Mitte kuigi edukalt?

      Üldiselt, aeg tundub arutust andvat. Hajameelsus väheneb. Kirjutamine paraneb, aga aeglaselt, ma jätkuvalt kaalun eraldi käekirja-õpetaja hankimist.
      Rutiini on ja tüütuid ülesandeid on koolist aina vähem. Mingeid koolitöid teeme lapsega koos lootuses, et ehk hakkab kunagi ise hakkama saama. Mingeid asju või sunde jõustame tema puhul vähem / kergemalt kui õe ja venna puhul. Millegagi lepime. Millegagi tegeleme... Ma ei tea, kas see kõik on kasvatus...

      Matemaatika igavuse vastu panime lapse mata ringi :)

      Delete
  4. matemaatika igavuse vastu soovitaks ma ka hajameelse magistri raamatuid ja "Arvukratti", iseasi, kas see aitab kuidagi selle vastu, et tunnis on igav.

    ReplyDelete
  5. Näitasin seda postitust oma tütrele, kes on 14. No ikka mõttega, et näed, teised nn. normaalsed vanemad väärtustavad õppimisel samu põhimõtteid. See sõnum ei jõudnud vist kohale... kohale jõudis, et Ruudi on nii ülilahe 😂😂

    ReplyDelete