Wednesday, September 20, 2017

Hala ja rebased

Lugesin Indigoaalase postitust, mis tegelikult rääkis (vist) sellest, kuidas töötada nullist üles (toidu)blogi, mis lõpuks hakkaks ka kasumist tootma.

Mind aga tabasid kõige rohkem sõnad "Ja varem või hiljem jõudnud tõdemuseni, et milleks see kõik. Kõik on juba kirjutatud, arvatud, olnud.
Ma olen näinud statistikat, kuidas üle poole alustajatest lõpetab esimesel aastal, teine suur hulk murdub kolmandal. Ja väga vähesed jaksavad kauem.
Ma arvan, et vägisi ei peakski. Seesama esimene küsimus. Miks sa seda blogi pead. Kui see on meelelahutus, eneseväljendus, siis... ajad muutuvad ja mingil hetkel leiad teised väljendamisvõimalused ja see ongi okei.
Minu meelest ei peaks sundima ja punnitama. Blogimine ei tohiks muutuda kohustuseks."

Nii veidralt kui see ka ei kõlaks - mul olid pisarad kurgus seda lugedes. Mu blogi sai selle aasta augustis 6 aastat vanaks. Kuus aastat mälestusi, mõtteid, kommentaare, isegi pilte :D Ma nii väga armastan seda kõike.

Ja siis on see tunne "kõik on juba kirjutatud, arvatud, olnud".

Kuigi mul on olemas kogemus selle kohta, et kõige väärtuslikumad postitused on hiljem need kõikse tavapärasemad "käisin seal, sõin toda" postitused, tundub nii väärika blogiajaloo taustal narr neid kirjutada. Sest ma olen ju juba endale üles märkinud, et "käisin seal ja sõin seda".

Päris mitu aastat oli blogi väga olulisel kohal minu identiteedis, nüüd ei tule mul enam mõnikord nädal aega meelde, et võiks kirjutada. Kusjuures teiste blogisid loen jätkuvalt kangesti hea meelega.

Ma kahtlustan, et see, mis mul takistab blogiga päris lõplikku lõppu tegemast, ongi see kerge ühtekuuluvustunne teatud blogijate (ja loomulikult kommentaatoritega). Et ma ei tahaks jääda neist (teist) ilma.

***

Kui ma juba kirjutamas olen, siis tegelikult võiks universumisse saata ka mu ahastava karje "Kuradi rebased ja abituriendid!"

Probleem on iga-aastane ristimine, mille juures ma LIHTSALT EI SAA ARU, miks on vaja solki inimestele sisse sööta. Jah, hommikul kell 8 sidrun sinepiga on solk, kell 10 heeringas moosiga on solk, kell 12 piim küüslauguga on solk.

Okei, meil on sel aastal IGASUGUNE rebaste toitmine keelatud (ka täitsa süütu šokolaadikook), aga et see nii palju meeleheidet, viha ja nördimust tekitab, on absurdne. Kogu rebaste ristimise mõte on selles, et saad esimese aasta õpilasele haakristi otsette joonistada ja naerda, kuidas ta püüab toorest maksa ilma öökimata alla neelata? Halloo, sa oled nii vana, et võid ilma vanemate loata abielluda, kandideerida KOVi ja poest õlut osta, ja su elu kaotab mõtte, kui sul palutakse teiste inimeste suhtes austus säilitada?

11 comments:

  1. kas toores maks ei ole ka terviserisk (nagu igasugune toores liha)?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma siiralt loodan, et keegi pole päriselt pidanud toorest maksa sööma. Aga toore hakkliha juhtum on olnud. Ametlikult on igasugune "toitlustamine" sel aastal keelatud levinud allergiate pärast, nii et just terviseriskide pärast.

      Delete
  2. Ma ka ei oska enam. Lapse sünnipäev? Aga ma sellest ju kirjutasin... eelmisel aastal... kolm korda. Kooli algus? Suvepuhkus? Eh?

    Rebaste osas nõus nõus nõus. Aga et abiellumisiga mõistuse tooks... heh... kas sulle tõi :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Minu meelest on mul sünnist saati mõistus peas olnud.

      Aga noh jah, tähelepanek on sul muidugi õige :D

      Delete
  3. Vanasti olid rebased ülikooli esmakursuslased. Mäletan, et puhuti kondoome... lõhki? Või õhupallideks? Nõuka-aeg, kust need kondoomid veel hangiti, ja vaevalt, et kõigi jaoks üldse jagus. See oli väga-väga ammu, ja ju vist midagi väga jubedat ei olnud, et nii vähe mäletan :)
    Tore, et kirjutamiseks aega leiad, leian siit alati huvitavat lugemist!

    ReplyDelete
  4. mu ülikooli rebastepidu oli üsna heatahtlik - anti tögavaid ülesandeid, aga nende käigus oli ka endal võimalik vaimukust üles näidata ja heas mõttes silma paista. ja igaühel oli üks selline ülesanne, muidu oli lihtsalt pidu, kus oli Lost Kolkhozes, palju mulgi putru, kapsasalatit ja "kokteil stiilis Õudus", ma oletan, et piirituse ja morsi segu.

    ReplyDelete
    Replies
    1. aa, ja hommikul tehti rebastele akadeemilist linnaekskursioone ja lasti Kristjan Jaagu jalgu pesta, mis iseenesest on ju hariv ja nunnu.

      Delete
  5. Minu, kui karmima ajastu lapse, paneb rebaste ristimise üle kurtmine muigama. Lapsevanemana ja kaine peaga muidugi saan murest aru, samas ristimispeol võis kaineid näppudel üles lugeda. On mind mitmeid kordi ristitud ja olen ise ristija olnud aga päris sadismi küll ei mäleta. Üldine reegel oli, et midagi sihukest ei tohi sisse sööta mis pole toidukraam või on ohtlik. Tollal sõna allergia lihtsalt ei tuntud.
    Muus osas suht vabad käed ja eks esteedid kannatasid kui pandi lehmasõnnikust läbi roomama, kartulist nokut voolima või trikoovoorus lubati malevarihma ainsa riietusesemena kasutada. Kuna hiljem niikuinii kõik sauna läksid oli tegu ajutise ebamugavusega. Suurim lollus, mida mäletan oli kellelegi riista selja peale joonistamine. Tulemuseks autoril rohkem häbi kui "kunsti" objektil, tint kahvatus mõne päevaga ja kadus.
    Ameerikamaal on muidugi seadused karmid ja elu igav, ei julgeta vähegi poliitiliselt ebakorrektsena tunduda võivaid nalju teha. Tütrel värviti ülikooli rebastepeol juuksed lillaks, veits laval esinemist mis kõik oli vabatahtlik.
    Personaalselt tundub mulle igavavõitu aga mis ma vana känd ikka mölisen, küll noored teavad mis neile vahva.

    ReplyDelete
    Replies
    1. hmm, ma tean, et ma olin lapsena kaugelt üle keskmise korralik, aga kas tõesti oli vanasti keskkooli-"rebaste" ristimisel kaineid minimaalselt? ma teoreetiliselt küll tean, et muist poisse jõi juba põhikooli lõpuks, aga ikkagi tuleb üllatusena, kui 10. või omal ajal 9. klassi astujatest oleks suurem osa juua täis.

      mis trikoovoorus nendega sai, kellel päevad olid? vanasti ei olnud ju tampoone ka?

      Delete
  6. Meie ligakaudu akadeemilises õhkkonnas kulgenud rebaste ristimine sai õnneks nüüd mööda :D Mõned hitlerivuntsid, keedetud spagettides solberdamine, püstijalu söömine - sellised leebed asjad olid seekord tõesti.

    A ma muidu mõtlesin, et minu vastumeelsus võib tulla natuke ka sellest, et ma olen neid ristimisi näinud rohkem kui ma tahaks. Ja need on kogu aeg ühesugused olnud. Ma saan aru, et õpilased saavad seda kogeda vaid korra, aga aastast aastasse kõrvalt vaadates tekib küsimus, kas tõesti pole võimalik kastist välja mõelda.

    Lisaks on mul äärmuslik vastumeelsus toiduga mängimise suhtes.

    ReplyDelete
    Replies
    1. "Liga-akadeemiline õhkkond" on aasta sõnaleid :)

      Delete