Kaks seikluslikku suvekäiku veel (Linnanmäki ja Sajutu parks)

Kõikidest neist toredatest asjadest, mis suve jooksul tehtud on saanud, on vaja kindlasti ära märkida veel kaks kohta, kus ma varem käinud ei olnud.

Esiteks Linnanmäki Helsinkis. Me läksime sinna suht spontaanselt, sest mul hakkas järksu kuidagi nii kahju, et poiss on juba nii suur, aga pole kunagi korralikus lõbustuspargis käinud. Linnanmäki on lähedal ja kui pealinnas on ööbimisvõimalus olemas (nagu meil nüüd õnneks on), ka üsna lihtsasti ärakäidav. Me oleme ju sellised aeglased ja põhjalikud, mis tähendab, et läksime Soome esimese laevaga (väljumisega 7:30) ja saabusime viimasega (väljumisega 23:30). Meiesugustel jäi üle umbes poolteist tundi, kusjuures me ei teinud mitte midagi muud peale tivoli ja poeskäigu :D Ühistranspordi ja ööbimisvõimaluseta me poleks seda teha saanud, sest bussid ja rongid lihtsalt ei liigu nii vara ja nii hilja. Aga me olime siis ööd Tallinnas.

Lõbustusparki soovitangi minna just hommikul. Me jõudsime kohale umbes 20 minutit enne kümmet (mis on avamisaeg), Länsisatamast on Linnanmäkile väga mugav minna. Terminali eest istud trammile nr 9 ja sõidad Kotkankatu peatusesse ja sealt näitab viit juba kenasti tivoli suunas. Mingit ümberistumist 3. liinile ei tasu üldse teha, kui just ei ole kanget tahtmist ümberistumist katsetada. Umbes nii 50 meetrit saab selle lükkega lähemale :D Trammipileteid saab nii automaadist kui ka trammijuhi käest, kui kellelgi peaks siinkohal küsimus tekkima.

Ühesõnaga, olime enne 10 kohal, saime oma käepaelad ostetud (koos Sealife´iga on pilet ühele 47 eurot, 39+8, eraldi ostes on Sealife mõnevõrra kallim) ja hakkasime möllama. Ja esimesed kaks tundi möllasime praktiliselt ilma järjekordadeta. Sellepärast tasubki varakult kohal olla. Pärastlõunal olid järjekorrad vähemalt veerandtunnised, populaarsemates kohtades pikemad.

Tivoli ise oli väga nunnu. Nii sümpaatne oli, et erinevalt meie tivolituuridelaadsetest kohtadest, kus kaasaegne tümpsumuusika kõrvulukustavalt möirgab, oli päristivolis selline malbe vanamoodne leierkastimuusika. Minu lemmikuks oligi kõige vanaaegsem puust konstruktsiooniga ameerika raudtee, mille peale mõned kahtlustavama loomuga inimesed kindlasti poleks istunudki :D Ruudi nautis veega varianti, ma ei tea, mitu korda ta sellel käis. Palju igatahes. Tal olid vahetusriided ka kaasas, sest ilm polnud ülemäära palav, nii et märgade riietega hakkas pisut kõhe.

Valikuid sõitudeks oli palju, me sellistel päris hulludel, kus püstloodis selg ees viiekümne meetri kõrguselt alla tullakse, üldse ei käinudki, sest selliseid mõnusaid kõhtu õõnsaks võtvaid, kuid siiski inimlikke atraktsioone oli piisavalt.

Sealife oli ka nunnu, mitte nii suur ja võimas kui Barcelona samalaadne asutus, kuid esimeseks korraks siiski piisav. Väikesed haid ja terve hulk klounkalasid - mida veel tahata :D

Praktilise poole pealt - seljakotid sai kappidesse panna, ei pea kaasas tassima. Enne atraktsiooni peale istumist sai veel isiklikumad asjad riiulisse panna, et nendega sõidu ajal midagi ei juhtuks, nii et kõik oli olemas. Söök on muidugi kallis, aga hot doge oli igasuguseid, rebitud lihaga variant oli päris maitsev.

Kokkuvõttes - väga tore päev oli, Ruudi nautis täiel rinnal ja minulgi ei läinud süda nii pahaks, kui ma kartsin. Arvestades seda, et laevapiletid pole ka üldse väga kallid, oli täitsa normaalse eelarvega väljasõit.

Teine tore väljasõit oli veelgi spontaansem, kui laupäeval mõtles ämm, et tahaks väikese tiiru kuskil teha ning kutsus meid Ruudiga Lätti. Meil polnud midagi muud plaanis, nii et muidugi läksime. Midagi suurt me plaani ei võtnudki, kulgesime vaikselt Valmierani, kus vaatasime kiriku kõrvalt vaadet ning suundusime muuseumisse sööma, mis oli väga tore kogemus. Näiteks rääkis meie teenindaja nii vene kui ka inglise keelt ning soovitas siiralt mitte võtta kolme praadi kohaliku retsepti järgi valmistatud liha, vaid kaks praadi ja kolm taldrikut. Mis oli väga hea soovitus, sest kuigi liha oli ülimaitsev, oli seda ka üli palju :D Ruudi valis joogiks kohaliku rabarberilimonaadi, mis oli uskumatul kombel täpselt suhkruga rabarberi maitsega. Nii nagu see asi minu lapsepõlves maitses. Ma ei ole varem nii autentse maitsega limpsi saanud.

No ja pärast söömist läksime loomulikult Sajutu parksi, kus alustuseks läbisime paljajaluraja, mille käigus selgus, et mu ämm on suurepärane pugeja, sest erinevalt minust suutis ta väga osavalt end nööride vahelt läbi vingerdada. Üldse oli tore rada, paljajalu klaaskuulidel oli küll valus, aga muidu väga mõnus kogemus.

Ja lõpuks läksime meie Ruudiga muidugi ka seiklusrajale, mille kuulsaim osa on korduv üle Koiva (Gauja) jõe laskumine, mis oli tõeliselt nauditav kogemus. Üldse ütleks ma, et Valmiera seikluspark on nüüd mu lemmikpark, sest see on jumala hirmus, aga mitte füüsiliselt raske. Kohati ma küll mõtlesin, et need minimaalsed pikkused, millega rajale lastakse, on natuke veidrad. Selles pargis on pikkuseks 120 cm, raskematel elementidel 150. Ruudi on viimaste mõõtmiste järgi 152 ja mõnes kohas tuli tal küll oma isiklikust nahast kinni hoides üle minna. Mina samas kohas sain turvanöörist kinni hoida ja end kindlamalt tunda. Elemendid oli suurelt jaolt just sellised, et jäi mulje, nagu kõiguks 10 meetri kõrgusel ühegi toetuspunktita, lihtsalt selle õnnetu lauajupi peal, millele su üks jalg ära mahub :D Nii et minu jaoks oli lisanöör väga teretulnud, aga kui ei ulatu, siis ei ulatu.

Lastega minnes tasub enne üldse läbi rääkida, et kõik on turvaline ja kontrollitud, sest need pikad laskumised tõid ikka kaasa selle, et mõni laps jäi jõe kohale pidama. Üks väikseke karjus nii hullusti, nagu oleks tal ka midagi kuskile vahele jäänud, aga õnneks vist siiski mitte. Üldiselt reageeriti üsna kiiresti ja lõksujäänud tiriti kindlale maale tagasi. Ühel laskumise lõpus jäi Ruudi ka hätta, hoog ei viinud teda päris lõpuni välja, nii et ta pidi ennast kuidagi võrguni vinnama. Õnneks läks meie ees üks eesti pere, kelle isa Ruudit julgustas, et ta ikka end üles ära tõmbaks. Mina olin ju samal ajal 70 meetri kaugusel teisel pool jõge ja nägin ainult, et ta on hädas.

Kokkuvõttes taas väga tore päev siit meie juurest üldse mitte kaugel. Hinna poolest tavaline (ei mingeid soodsaid Läti hindu :D) - kaks rada lapsele 15 (5+10), täiskasvanule 22 (15+7) eurot. Aga puhtalt laskumiste pärast tasub ära. Möllata võib kolm tundi, meil kulus üheks läbimiseks umbes 50 minutit.

Seuksed toredad kohad siis meie naabrite juures, kus meie veel käinud ei olnud.