Wednesday, June 14, 2017

Hindamine ja tagasiside

On üks teema, millest olen juba mõnda aega mõtteid mõlgutanud, aga pole olnud nagu õiget stiimulit, et postitus valmis kirjutada. Nüüd on seikasid nii palju kogenud, et oleks viimane aeg need ka internetti raiuda.

Et siis hindamine ja tagasiside.

Sel kevadel oli meil tööl esimest korda kohustulikus korras arenguvestlustel käimise nõue. Kõigil töötajatel siis. See tekitas palju elevust, ärevust ja mõtteid. Ärakäinud andsid minejatele nõu, milliseis küsimusi küsida, et direktor ise aja täis räägiks, ja julgustasid, et tegemist ei ole millegi hirmsaga. Ma olin varem juba käinud ja teadsin ka ette, et kindlasti on pigem positiivne kogemus. Oligi. Pärast oleme lihtsalt paari kolleegiga arutanud, mis on sellise vestluse mõte. Meie kooli vestlused on sellised positiivse tagasiside saamise kohad üldiselt. Üks kolleegidest leidiski, et tema oleks tahtnud saada rohkem negatiivset, sest ta teab isegi, et ta pole ideaalne ja selline puudustele viitamine aitaks tal paremaks saada, sest areng toimub ikka negatiivse tagasiside põhjal. Ma olen selle peale nüüd mõelnud ja jään ikka seisukohale, et mulle annab pigem parema tulemuse see, kui räägitakse positiivsest poolest. See annab mulle märku, et ka kõrvalt nähakse, et mu pingutused annavad tulemust. Ja selle baasilt on mul rohkem motivatsiooni tegeleda sellega, mis parandamist vajab. Ma tegelikult ju tean, mis mu puudused on :) Ka neist sai räägitud, aga taaskord positiivses võtmes, nii et ma  tundsin ka ise, et asjad on pigem hästi, sest ma tean, millega peab tegelema, ja juhtkond on näinud, et ma olen juba tublimaks saanud.

Teistlaadi tagasisidet saan ma viis korda aastas. Meil on nimelt iga perioodi lõpus õpilastel võimalik anda tagasisidet lõppenud kursusele. Seal tuleb 6-pallisel skaalal hinnata, kui palju paranesid teadmised ja oskused, kas õpilane sai piisavalt tagasisidet oma õppimise kohta, kas hindamine oli arusaadav, kas tunnis valitses õppimist toetav õhkkond ja kas tunnid olid huvitavad. See on selline otsesem hinnang minu tööle. Ja seda on paganama raske vastu võtta. Mis mõttes ütleb keegi, et tunnid on ainult 4 palli vääriselt huvitavad, kui ma olen ninast vere välja punnitanud, et oleks mitmekesine, arendav ja eluga seotud?!? Mis mõttes arenesid oskused ainult 3 palli eest, kui ma näen, et kõik õpilased on nii palju osavamaks muutunud?!?! Ma tean mitut kolleegi, kes seda tagasisidet üldse ei vaata, sest nad ei taha saada seda negatiivsust, mis seal olla võib. Mina vaatan, sest mis seal salata, üldiselt on see selline positiivne egolaks. Aga selle lehekülje avamine on ikka natuke ärev, sest ega ette ju ei tea, mis sealt tulla võib. Samas on see minu meelest hästi oluline teadmine. Mul on olnud nii sedapidi kogemust, et minu meelest oli kõik ülevõrdes, aga tagasiside on pigem keskpärane, aga ka sedapidi oli just sel aastal, kus ma ise olin pettunud ja kurb, aga tagasiside näitas, et õpilased olid väga rahul. Mõtlemise koht mõlemal korral.

Ja kolmandaks olen viimasel ajal mõelnud kujundavale hindamisele. Poiss sai ju eelmisel nädalal oma tunnistuse kätte, kus mateamaatika ja eesti keel olid hinnatud hindega, teised ained veel kujundlikult. Tema jaoks olid need saadud viied tähtsamad. Muidugi olin ka mina rõõmus, kuigi mitte ülevoolavalt, sest iseenesest ma näen, et kui hinded oleksid olnud madalamad, siis mitte teadmiste ja oskuste, vaid lohakuse ja hoolimatuse pärast. Ja seepärast rõõmustasid mind hoolsuse ja käitumise head vist isegi rohkem. Mis mind aga tegelikult kurvastas, oli kehalise hinnang. Mitte sellepärast, et seal oli kirjas, et poiss ei jaksa joosta pikka maad. Mida Ruudi muuseas ei tunnista, sest ta ütles, et ta jaksas küll, ta lihtsalt jooksis aeglaselt. Mind lihtsalt kurvastas natuke see, et seal polnud sõnagi arengust, mis minu arusaamist mööda peaks kujundava hindamise kese olema. Mitte sõnagi sellest, et hüppenööriga hüppamises toimus aasta jooksul hüppeline areng (esialgne pusimine sellega, et saaks 40 hüpet minuti jooksul jõudis aasta lõpuks 110 hüppeni pooleteise mintuti jooksul, mis näitab, et koordinatsioon arenes meeletult, sest esialgu ei saanud ta viit hüpetki järjest hüpatud, aga järjepideva harjutamisega sai ta selle päris hästi käppa) või korvpallirõnga tabamises. Või kas või palliviskes. Ehk kõik asjad, mida nad õppisid, arenesid väga palju, aga selle kohta pole sõnagi, vaid on lakooniline teade, et teed kõike keskpäraselt. Ainult orienteerumise eest oli kiitus, aga see oli kiitus mitte arengu eest, vaid selle eest, ta on loomu poolest osav mõtlemises ja kaardilugemises, seda tegi ta keskpärasest paremini juba enne, kui koolis üldse jutuks võeti.

Meie koolis on just kehaline kasvatus aine, kus antakse ainult kujundavat hindamist. Klassijuhatajana näen seda. Neil on sedalaadi tagasiside:  Sinu osalemine pallimängude tundides on olnud asjalik ja püüdlik. Arvestused said sooritatud positiivselt ja võimetele vastavalt. Meeldis Sinu töökus ja kannatlikkus oodata ära harjutamise tulemusi. Oled julge panema ennast proovile. Enesekindlus ning kehalised võimed arenevad järjepideva praktika jooksul. Õpitud oskusi soovitan kindlasti edasi arendada. Kiidan Sinu analüütilist mõtlemisoskust ja seoste loomist! 

Või siis samas grupis selline:  Sinu osalemine pallimängude tundides on olnud aktiivne ja motiveeritud.Arvestused said sooritatud positiivsete tulemustega ja võimetekohaselt. Tugevuseks oli võrkpall. Meeldiv oli märgata, et vajadusel abistasid ja suunasid ka kaasõpilasi. Oled hea meeskonnas tegutseja ning positiivse suhtumisega. Tunned oma tugevaid ja nõrku külgi. Sea endale selged sihid, mille poole liikudes saad ennast veelgi arendada ning teadlikumaks oma võimetest.

Või siis kolmas variant: Sinu osalemine pallimängude tundides on olnud püüdlik ja asjalik. Arvestused said sooritatud positiivselt ja võimetele vastavalt. Kõige keerulisemaks osutus Sinu jaoks võrkpalli arvestus. Mängulises osas arenesid iga korraga ja muutusid julgemaks ning enesekindlamaks. Siit edasi arenemiseks oleks vajalik järjepidev võrkpalli mänguga tegelemine vabal ajal. Märkasin, et olid ise motiveeritud ja näitasid üles huvi pallimängudega tegeleda ning õppida. Arendada võiksid ka üldiseid kehalisi võimeid ja koordinatsiooni. Sooritamata jäi kooliväline praktiline osalemine liikumisüritusel.

Ma ei tea, kuidas teistele, aga mulle tunduvad need palju sisulisemad kui lihtsalt loetelu asjadest, mis said tehtud ja mille kohta inimesed said ise ka aru, kas neil õnnestus võrgus serv üle saada või mitte. Kusjuures sellist tagasisidet saavad kõik meie kooli enam-vähem 500 õpilast iga kursuse lõpus ehk kaks korda aastas.

Sellised lood siis hindamise ja tagasisidega. H

5 comments:

  1. Ooo... minu lemmikteema ju :) :)

    aga ma seekord ei hakkagi vaidlema või õiendama. Ma lihtsalt loen ja taas tõden, KUI erinevad on inimesed.

    Loen Su teksti- kehalise kasvatuse teksti, ja .. ma jätsin kõik need kohad vahele, sest minu jaoks on see " bla bla bla"... ehk siis sisutu tekst, mis on ilmselt üsna copy-paste 200 õpilase jaoks, mida õpetaja hindab.
    Kuna lõpus oli sellele viidatud, siis kerisin uuesti tagasi ja lugesin jõuga läbi.
    Aga ongi nii, inimesed on erinevad. Kellele meeldib pikk, paljusõnaline A4, kellele konkreetne struktuur-number-punkt.
    Ideaal olekski vist, kui saaks valida.

    Ja tegelikult ei peaks see, et " vanemal on nii parem" olema üldse teema. Mina olen sellest põlvkonnast, kus õpimine oli lapse asi. Ja oluline on, et laps saab tagasisidet ja vean kihla, et iga päev, igas tunnis ta tegelikult seda saabki. Pilgud, sõnad, ütlematajätmised, mina vs teised jne.
    Ja see, et õpetaja veerandi lõpus väidab 5 või tubli, ei muuda enam suurt midagi.
    Nagu ise kirjutad, laps võib seda tajuda isegi ebaõiglasena.

    (näe, ikkagi hakkasin õiendama). Tagasiside on hea, kui see on konstruktiivne ja kindlasti ei jookse üheltki lapselt maha oskus vastu võtta kriitikat ja õppida, et kiitus ei ole alati väga siiras. Ja nagu keegi kusagil kirjutas. JUst positiivsest tagasisidest saad kõige rohkem ka negatiivset tagasisidet: kuula, mida kiidetakse ja tee selle põhjal järeldused...:) :)

    ReplyDelete
  2. Täiesti masendav. Ma kirjutasin jumala pika kommentaari, aga see lihtsalt kadus. Ja uuesti ma seda telefoni teha ei suuda. Aga nii palju küll, et majuba natuke imestasin, et sa, indigo, enam ei loegi mu blogi, ma tean ju küll, et meie vaated siinkohal ei ühti 😁

    ReplyDelete
  3. Kujundaval hindamisel / lapse arengu kirjeldamisel on mõte vaid siis, kui keegi tunneb selle vastu huvi. Kui paljud lapsevanemad viitsivad lugeda pikka juttu sellest, et laps sai loodusõpetuses taksonoomia vesiselgeks, aga vegetatiivse paljunemise vastu huvi ei tunne ja raku ehitust valdab keskpäraselt? Ja kui palju see on omakorda seotud sellega, et loodusõpetus ei peaks keskenduma taksonoomiale, vaid looduse mõistmisele?

    Ehk. Ma tahaks ka tagasisidet anda. Koolisüsteemile (mitte konkreetsele õpetajale või koolile). Aga kedagi ei huvita. Ma vastan siis sellega, et mind ei huvita, kas mu lapsel on muusikaõpetus viis või null, sest minu arust õpetavad nad seal põhimõtteliselt vale asja ja mul on kama, kas mu laps on selles hea või ei.

    Aga no mul on hariduse vastu siiski üle keskmise huvi. Ilmselt on ilm täis lapsevanemaid (ja lapsi), keda huvitab veel vähem kui mind. Kas nende kujundav hindamine on aja raiskamine? Või peab õpetaja tegema oma tööd heas lootuses, et ehk saab ka neist lastest asja, ja et kujundav hindamine annab neile rohkem võimalust kui lihtsalt viite-kahtede lajatamine? Ei tea...

    ReplyDelete
  4. Tead, ma tegelikult ei suuda vist ette kujutada, et on lapsevanemaid, kes on muidu täitsa adekvaatsed kodanikud, aga ei tunne huvi lapse koolielu vastu. Ühes peres ikka tekib ju huvi, kuidas teisel läheb, ma tunnen võrdset huvi nii oma poja kui abikaasa tegemiste vastu.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Teil selliseid ei ole?

      Ma olen õpetajate kurtmisest aru saanud, et neid on ja palju.

      Isegi mu oma laste klassikaaslaste vanemad on mingite mu küsimuste peale õlgu kehitanud. "Hinded on korras, rohkem mind küll ei huvita".

      Delete