Lõpuks siis ka lugemistest sel aastal

Ma olen vihjetest aru saanud, et meie pere jõuluõhtu on tekitanud natuke vastakaid tundeid lugejais. Ma tõesõna ei tahtnud tekitada muljet, et see variant, mis meil on, kuidagi ... jõuluõhtute tipp on :) Minu jaoks on selline variant lihtsalt ainuvõimalik, sest enam-vähem samalaadselt on meie jõulud alati kulgenud. Ja mida vanemaks me saame, seda parem nagu oleks. Või ehk oskan ise rohkem seda hinnata.

Igatahes. Raamatud siis.

Alustuseks need, mis võiks kuuluda minu top kümnesse (jah, neid on 12 :D)
"Uju koos uppujatega"
"Meie võimalikud elud"
"Minu soovide nimekiri"
"Minu faking perekond"
"Siid" ja "Kolm korda koidikul"
"Seltsimees laps ja suured inimesed"
"Kallis Michael! Armastusega isa"
"Kui mind enam ei ole"
"Sai mis tahtis"
"Oxfordi romaan"
"Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke"

Selles nimekirjas on päris mitu lihtsalt toredasti kirjutatud ("Uju koos uppujatega", "Meie võimalikud elud", "Oxfordi romaan") või puudutab mõnd minu jaoks olulist teemat mind kõnetaval moel ("Sai mis tahtis", "Seltsimees laps", "Minu faking perekond"), aga ka selliseid, mis olid mõlemat. Ehk aeg on küps esikolmiku väljakuulutamiseks.

Kolmas koht
"Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke" ( Gaétan Soucy)
See on see, mille ma just lõpetasin. Üks neist raamatutest, mille puhul ma sain esimesest leheküljest aru - sellest tuleb väärt lugemine. Ausalt öeldes ei ole ma praegu veel päris täpselt kindel, mida ma lugesin. Igatahes oli see erakordselt ... võluv. Täiega hull raamat :D Asjad, mis peaks olema nagu ebanormaalsed, on esitataud täieliku normaalsusena. Ja vastupidi. Kohati iiveldama ajavalt naturalistlik. Ja mõningate erakordselt nutikate detailidega, mida ma ei taha avalikult kirja panna, sest äkki keegi tahab lugeda ja siis rikun ma niiviisi tema rõõmu. Äge tõlge on ka (Triinu Tammelt).

Teine koht
"Kui mind enam ei ole" (Adam Haslett)
Depressiooniraamat. Ja kui ma ütlen depressiooniraamat, siis ma mõtlen sellist koledat, kleepuvat, hingematvat, kogu-aeg-igal-pool olevat depressiooni, mitte kerget muutust ajukeemias, mille vastu aitavad esimesed suht suvaliselt valitud AD-d ja natuke terapeudi juures käimist. Nope, see on raamat depressioonist, mille vastu ei aita MITTE MISKI. Ja see on kohutavalt painav. Et ongi inimesi, kelle igapäevane elu on põhimõtteliselt ellujäämine. Ja on peresid, mille kõigi liikmete elu on ühel või teisel moel seotud haige pereliikme elushoidmisega. Et mõnikord ei olegi lahendust kõigile muredele. Kõige veidram on raamatu juures, et see on ülimalt südamlikult kirjutatud, kohati humoorikalt (muidugi mitte pisarateni naerma ajavalt, aga nii meelt lahutavalt), kokkuvõttes hästi helge raamat.

Esimene koht
"Siid" ja "Kolm korda koidikul" (Alessandro Baricco)
Võib kahtlustada, et ma olen üks viimaseid inimesi, kes on enda jaoks Baricco avastanud. Mulle tundub, et ta hakkab juba moest välja minema, aga see ei vähenda muidugi minu vaimustust.  Teksti on neis raamatutes napilt, aga kõik on nii ilusasti kirja pandud. Ja suurepärane näide sellest, kuidas vorm ja sisu moodutavad terviku. Kui muidu saad aru, et oled leidnud enda jaoks hea raamatu, kui esimest lehekülge loed, siis nende kahe raamatuga piisas kätte võtmisest. Lihtsalt imeilusad.

Selline siis sedapuhku lugemisega. 2017 oli muuseas see aasta, kui minust sai lugeriomanik. Äärmiselt tore leiutis, minu kätte sobib ideaalselt. Ja väidetavalt on sellega võimalik ka rannas raamatuid lugeda. Kahjuks seda viimast pole saanud veel katsetada, sest lugeri sain jõulukingiks :)

Emotsionaalsed jõulud

Tänavu oli see aasta, kus minu vanemate juures olime mitte 24., vaid 25. detsembril. Hr H sugulased on väga toredad ja hoiavad meid kõik väga ning lisaks on tore jõuludeks sõita maale, kus on vaikne ja taevas mustmiljon tähte. Aga ikkagi meeldib mulle see variant rohkem, kui oleme 24. detsembril minu vanemate juures, sest noh, siis on sellised jõulud, nagu ma harjunud olen. Ja jõulude osas olen ma väga suur konservatiiv :D

Minu meelest on täiesti vältimatu see, et süüa tehakse nii palju, et järgmisel päeval süüakse hommikusöögiks kartulisalatit hapukapsa ja verivorstiga. Et kingitusi on nii palju, et need ei mahu kuuse alla ära (meid on kokku 16, kui ma õigesti lugesin, see on üks põhjus, miks ei mahu). Et pärast jõuluvana külaskäiku istutakse laua taga ja räägitakse oma eelmisest aastast. Ma ei tea, mis siis saab, kui seda enam sellisel kujul ei oleks. 

Selleaastane jõuluõhtu oli tegelikult mitme asja poolest eriline. Esiteks, esimest korda viimase 24 aasta jooksul ei tulnud jõuluvana ise kohale, vaid jättis kingid ukse taha. Prl Lumivalgekese elus juhtus see esimest korda, ta saab veebruaris 25 :D Kingitused ise olid täiesti suurepärased nagu igal aastal. On lihtsalt nii tore näha, kuidas inimesed on pikka aega mõelnud ja otsinud või ise näppudel käia lasknud, et saaks kokku üks tore kingitus, mis teisele rõõmu teeks. 

Ära tuleks märkida ka see, et 2017. a jõulud olid esimesed jõulud, kui Ruudi oli kingitused ette valmistanud, mulle ja hr Hle, siis. Okei, hr H kingituse osas aitasin ma natuke kaasa, sest ta tahtis ilutulestikku osta ja selle jaoks oli mind kõrvale vaja, nagu ma aru sain. Aga ta ise mõtles ja valis (ja maksis) ja lõpuks pakkis ka :D Samamoodi minu kingitus, mille juures ta üldse abi ei vajanud. Suureks saanud on meie lapsuke. 

Kokkuvõte oma aastast läks sel korral väga emotsionaalseks. Mulle tundub, et lõpuks nutsime kõik. Ja mitte sellepärast, et oleks olnud kellelgi kurb või paha aasta, vaid vastupidi - nii ilus oli :D Kõige rohkem tundeid suutis meis esile tuua prl Lumivalgekese poisssõber, kes esiteks rääkis nii ilusasti sellest, kuidas tema elu on muutunud nii palju paremaks pärast prl Lumivalgekesega kokkusaamist. See oli nii siiralt ja armsalt ja ... nutsime kõik koos selle ilu pärast. Siis, kogusime ennast natukene, jätkas poisssõber ja rääkis, kuidas ta on nii tänulik, et me oleme ta vastu võtnud oma perre, kus ta näeb peremudelit, mida tema oma elus pole näinud. Selle peale nutsid ka need, kes enne suutsid veel end tagasi hoida :D Hästi ilus hetk oli. 

Nojah, ega see, kui mu õde rääkis, kuidas ta just sel aastal mõistis kuidagi paremini, mida tähendab pere, ka vähe emotsionaalne polnud. Haakub sama asjaga, millest kristallkuuli blogis täna juttu oli - peres ei pruugi üldse olla nii, et sul on õde-vend (või ka ema-isa), kes on sinuga inimesena sarnane, aga peres on mingi teine ühtsustunne, mingi teadmine, et üksteist toetatakse alati. Nagu päriselt alati. Õde ütleski, et ta tundis, et isegi, kui ta oleks teinud midagi tõeliselt halba, oleks meie pere ikka temaga jäänud. Mina tunnen sedasama asja. Ja pole üldse oluline, et me õdedega iganädalaselt ei kohtu, ei räägi telefoni teel, ei kirjuta. On lihtsalt see teadmine. Meenutasime aegu, mil prl Vaprake oli haige - me kõik mobiliseerusime, aitasime, nagu oskasime. Ja nii oligi, kes valmistus imearst Stepani juurde minema, kes lasi paarisajal inimesel eestpalvet lugeda. Ja selle tunde olemasolu on sõna otseses mõttes ainus põhjus, miks ma üldse oleksin valmis veel ühe lapse saama. Et Ruudil oleks samasugune teadmine olemas. Mitte see, et tal oleks kõige parem sõber maailmas, vaid üks inimene, kes aitab sind isegi siis, kui oled täiega pekkis. 

Edasine jõuluõhtu läks pisut teise emotsiooniga, sest me jõime ära kõik vahuveinid, mille isa oli varunud, isegi magusa, nii et... läks pikale see pidu. Aga õudselt tore oli :)

Ja edasi teatri juurde

Blogi ja oma mälu kasutades nägin ma sel aastal vist selliseid lavastusi:

• "Sätendav pimedus" (Ugala)
• "Olga, Irina ja mina" (Endla)
• "Minu veetlev leedi" (Estonia)
• "La Traviata" (Estonia)
• "Gogoli disko" (Ugala)
• "Köster" (Tallina Linnateater)
• "Meeste kodu" (Ugala)
• "Aida" (Estonia)
• "Primavera Paunveres" (Ugala)
• "Emadepäev" (Ugala)

Täpselt sama palju kordi kui eelmisel aastal, aga sisuliselt ikka vähem, sest eelmisel aastal olid pooled lavastused sellised, mille kohta võisin öelda, et tõesti äge, sel korral ainult kolm (kaks ooperit ja "Primavera"), "Sätendav pimedus" on peaaegu selles nimekirjas, "Gogoli disko", "Emadepäev" ja "Olga, Irina ja mina" olid sellised, et oli täitsa tore; "Minu veetlev leedi" ja "Köster" olid natuke piinlikud, aga saan aru, et asi on minus, mitte lavastuses. Ja no siis veel "Meeste kodu", mis oli niivõrd kohutav, et mul lihtsalt pole sõnu :D Jumal tänatud, et ma viimasel etendusel käisin. Ma ei saa siiani aru, miks keegi mu tuttavatest mind ei hoiatanud. Ja mis kõige kohatum - aplausi ajal tõusis rahvas püsti. Me tõusime ka, aga eesmärgiga saalist põgeneda :D

Üldse. Mis värk selle püstitõusmisega on? Kuus viimast etendust, mida ma vaatamas käisin, lõppesid sellega, et rahvas aplodeeris püsti olles. 

Aga parema otsa poolest siis "Sätendavat pimedust" soovitan küll vaatama tulla. Kahjuks "Primaverat" enam ei mängita :( See oli TÜVKA tudengite lavastus ja nüüd on nad suundunud juba uute väljakutsete jahile. "Emadepäev" on selline olmenäidend, ainult ilma läbiva loota, kui mitte võtta lugu väga üldisena. Muidu jutt on emadest/emadusest, kohati päris humoorikas, naersin küll. 

Uuel aastal tahan Ugalas ära näha etendused "Krd loll lind", "Orpheus allilmas" ja "Elav lapi". Ruudiga loodetavasti ka lasteetendus "Tuu kuu pealt", kuigi näen juba, et seda mängitakse kogu aeg nädala sees kell 11. Kahju :( Aga selle eest avastasin praegu, et "Primavera Paunveres" siiski on uuesti mängukavas, nii et tulge ja vaadake, see on päriselt ka khuul. Tantsulavastus. Visuaalteater. Vinge värk, ma ütlen teile :)

Teatri osas loodaks uuel aastal küll vähe paremat saaki. 

Jätkame filmimaailmaga

Filmid on teine teema, millest ma hästi südamlikult oskan kirjutada.

Tegelikult olen sel aastal ikka vähe rohkem kinos käinud, sest 2017 oli see märgiline aasta, kus meie kinotu ja veepargitu linn endale lõpuks kino sai. Veeparki ... enam vist keegi ei ootagi :D

Kontrollisin blogist üle, mida ma üldse vaatamas käisin, kohati kratsisin imestunult kukalt - kas tõesti olen sellist filmi näinud? Tavaliselt on mul selline asi suvaliste raamatutega, mida lõõgastuseks loen, aga tänu kodulähedasele kinole on sama fenomen tabanud ka filme.

Kui filmindusest üldises plaanis rääkida, siis 2017 oli ka see aasta, kui Ruudi hakkas iseseisvalt kinos käima. Eks see ole ka selle  kodulähedusega seotud. Igatahes käis ta vahepeal päris usinalt kinos vaatamas filme, mille mina vaadatamatuteks tembeldasin. Mulle väga meeldib, et tal pole mitte mingisugust sisemist tõrget ka päris üksi kinos käimise suhtes, sest mulle näib, et tervet hulka inimesi kammitseb uskumus, et kinos käiakse kellegagi koos. Kohati tundub mulle isegi, et ta eelistab üksi minna.

Aga minu vaadatud filmidest ... "Barry Seal" oli päris meeleolukas. "Kingsman" lahutas päris meeldivalt mu meelt. Põhimõtteliselt võiks ära mainida veel "Una", mis tekitas vähemalt mõtteid. No ja loomulikult just vaadatud "Väike ime", mis on ülinunnu film jõuluajaks. Seda käisime koos Ruudiga vaatamas ja loomulikult vesistasin ma pool aega (kui ma parajasti ei hämmeldunud selle seltskonna peale, kes meie ees istus, sest nood kõndisid ringi, rääksid, naersid selliste kohtade peal, et Ruudigi oli segaduses. Kui üks neist eriti kõva ja eriti pika peeruga maha sai ja ülejäänud selle peale endast täiesti väljusid, sai minu karikas täis. Pärast seda oli terves saalis filmi lõpuni täielik vaikus.)

Jätkates "Imega". Raamatut olen loomulikult lugenud, nii et sisu oli mulle teada. Ja film oli täiega samasugune. Nunnu ja kurb ja selline, millesse tahaks uskuda, aga... Või noh, tegelikult isegi usud, et Auggie oligi nii lahe ja vapper ning Jack Will ja Summeri nii tugevad ning Julien tegelikult saigi aru, et tema ise koos oma vanematega on nõme. Ühesõnaga, et selles loos olidki sellised inimesed, kellega läks lõpuks kõik hästi. Mis ei tähenda, et päris elus samamoodi läheks - seal on ikka lapsed, kes on ilusad, targad ja osavad ning kes ei saagi aru, et oma käitumisega teevad jõledusi teistele; ja need lapsed, kes on toredad ja südamlikud, aga kes erinevatel põhjustel ikkagi ei julge vastuollu sattuda nonde esimestega; ja lisaks kõigele muule on päris maailmas üsna raske leida haridustöötajaid, kes tunnistavad, et (nende) koolis on kiusamist.

Mul oli kõikidest peategelastest õudselt kahju, sest kõigil oli raske.

Pärast filmi arutasime natuke asja ka. Et mis oli filmi mõte ja kellest või millest meil kahju oli ja nii. Ja kas meie oleksime Jackiga sarnaselt Auggie´ga sõbrustama hakanud. Ruudi ütles, et ta ARVAB, et oleks. Ta päris kindel endas ei olnud, aga leidis, et nii palju, kui temal kogemust on, siis sellised teistmoodi lapsed pole kunagi ülbed ja ebameeldivad. Ja juba selle pärast võiks nendega sõbrustada.

Mina ise kusjuures ei oska ka öelda. Praegu muidugi, aga 10-aastasena? Pigem olin ma toona filmi-Charlotte´i sarnane, kes nagu ei saanudki õieti aru, et kõigil inimestel ei ole nii ilus elu kui mul.

Selliseks see filmiaasta sai.

Alustame muusikast

Detsembrist on kaks kolmandikku kulunud, aga mul aasta kõik kokku võtmata. Ma olen sel aastal jätkuvalt väga vähe bloginud, nii et kokkuvõttega lähebki keeruliseks, sest ma lihtsalt ei mäleta. Aga väike tagasivaade kulub ikka ära.

Ma tegelikult mõtlesin esiti, et teen lugemistest kokkuvõtte (sest vaatamata sellele, et bogi loetud raamatute nimekiri püsib üsna muutumatuna, olen mõne päris vinge raamatu läbi lugenud sel aastal), aga siis sain aru, et see raamat, mis mul praegu pooleli on, peab kindlasti sellesse postitusse sisse saama. Nii et ma loen raamatu enne läbi ja siis kirjutan.

Võtame sedapuhku siis hoopis muusika-aasta. See on alati nii südamlik, kui ma muusikast kirjutan :)

Terve aasta olen väga korralikult muusikaviktoriinil käinud. Ühe korra puudusin, see oli vist tookord, kui me "Aidat" vaatamas käisime. Lõpuks ometi tulid Placebo ja Linkin Park ära, ühel ja samal viktoriinil kusjuures. Jätkuvalt on minu rolliks eelkõige kirjutusvahend kaasa võtta, sest noh, teadmisi mul ju pole. Meie võistkonna koosseis on muutunud, üks liige läks sõjaväkke, üks on kadunud kogukonnaellu. Nende asemel on kaks uut liiget, kes küll kumbki päris stabiilsed käijad pole.

Selle aasta viktoriin on meil ka juba korraldatud, sai teine selline:

Minult on kaks ja pool lugu :D Võite siis mõtiskleda, millised. Teema on vist arusaadav? Me M-iga oleme siiski pedagoogid, seega kõik peab alati olema korralikult läbi mõeldud, mitte niisama suvaliselt kokku pandud.

Muidu on see aasta olnud ikka eelkõige Bon Iveri aasta. Natuke ka Lana Del Rey aasta. Ja pärast Positivust ka Lumineersi (pool)aasta.

Sel suvel tabas mind ka välgunoolena mõistmine, et midagi on totaalselt paigast ära minu arusaamaga muusikast. Kuulasime hr Hga raadiot. Klassika või Kuku või Viker, polegi vist tähtis. Igatahes oli seal saade, kus saatejuht mängis oma lemmiklugusid. Ja viimasena oma kõige suuremat lemmikut - Louis Amstrongi "What a wonderful world". Ja ta kohe ütleski raadios otse välja: "See on minu kõige suurem lemmik." Ja mina olin jahmunud, sest selles seltskonnas, kus ma viimased poolteist aastat olen liikunud, ei ole selline lause mõeldav :D See oleks sama, kui öelda, et mu lemmikautor on Barbara Cartland :D

Millal ja miks see niiviisi läks, ma ei tea. Aga kuidagi juhtus.

Midagi muud nagu muusikaga seoses ei meenugi. Eesti Laulu lood kuulasin küll ära, mulle meeldis ainult Sibyl Vane, mis on selline bänd, mille meeldimist vist ka alati heaks maitseks ei peeta :D A mulle meeldisid nad juba enne seda, kui nende lugu(sid...) kuulsin, sest mulle meeldib nende bändi nimi. Stig on muidugi nunnu. Ja rohkem nagu ei tulegi ette, mis seal veel oli.

Selline muusikaaasta siis oligi.

Masendav maailm

Täna, 11. detsembril aastal 2017 panin ma esimest korda elus ajalehte kaastundeavalduse. Ilmselgelt olen ma piisavalt vana, et peaksin olema ka selliseks asjaks valmis. Tegelikult loomulikult mitte.

Suri Ruudi sõbra väike õde, kes oleks täna saanud üheaastaseks.

Ma ei suuda siiani uskuda, et see päriselt juhtus, tundub täiesti ebareaalne. Ja selle pere valu ei suuda ma ette kujutada, kui juba mina, kes ma neid vaid nende poja kaudu tunnen, olen nii õnnetu.

Midagi ei olegi öelda.

Lapsesuu

Ruudi pidi koolis sõnastama oma õppetööalase eesmärgi. Oli saanud selline:

Soovin sedasama kõikidele maailma inimestele. Kaasa arvatud ma ise :D

Sügisvaheaeg

Vaheaeg läks loomulikult kiiresti. Nagu alati. Tööl oli sel korral kaks korraldatud (kohustusliku osalemisega) ettevõtmist - esmaabikoolitus ja maakondlik hariduskonverents. Esmaabikoolitusi tuleb meil iga mingi aja tagant kogu seltskonnaga läbida, nii et teoorias teame vist kõik seda, millal kannatanul jalad üles tõsta, millal külili keerata ja millal alustada südamemassaažiga. Praktikas ... ma kardan, et ei tule nii elegantse kergusega see asi välja.

Hariduskonverent oli üliäge. Sel aastal oli formaadis väike muutus - enam polnud tervet päeva ettekandeid, vaid sissejuhatuseks mõned ettekanded ja päeva teises pooles õpitoad. Ettekandjatest kõige ägedam oli Grete Arro, kelle TEDi etteastet olen vaadanud ja nautinud ja kes taas pani kuulama, kaasa mõtlema ja noogutama. Ma sain küll aru, et päris paljudele ta ei meeldinud (või noh, "ei meeldinud" on vist palju öelda, pigem tekitas kohatist nördimust vist), kuigi ma ei saa päris täpselt aru, mis põhjustel. Vaatasin praegu tema slaidid üle (SIIT) ja miski ei tundu sellisena, millesse ma ei peaks uskuma. Ta räägib võibolla natuke teistmoodi, kui meie praegune ühiskond harjunud on. Õppimine ei pea olema ainult fun, õppimine eeldab teemaga tegelemist, et toimuksid muutused ajus, tagasiside ei pea olema ainult positiivne, õppijal ei tasu keskenduda ainult oma tugevustele, võttes endalt võimalus jõuda kaugemale aladel, mis tulevad raskemalt kätte. Tore oli teda kuulata.

Õpitubasid sai valida kaks, ma käisin ühes, kus arutlesime õpetaja maine küsimuse üle. Oli põnev, kuigi me ei jõudnud mingisuguste tegevusplaanideni. Suurim probleem on vist selles, et õpetajad ise peavad oma mainet halvaks, ülejäänud ühiskonnagrupid pole sugugi nii kriitilised.
Kusjuures ma ei oska isegi enam öelda, millisena ma ise oma ameti mainet tajun. Mu õde, kes on meie kodulinna hariduseluga tihedalt seotud hoolekogude kaudu, oli samuti konverentsil ja mainis, et praegu ei tunne enam õpetajaid tänavapildis nii lihtsalt ära, sest õpetajaid on nii palju erinevaid ja kõik ei ole seda kostüüm-lokisoeng tüüpi õpetajad. Et õpetajad ise ei tunne enam nii palju, et nad peavad kuidagi ka väliselt ja oma käitumisega vastama mingisugusele müstilisele ühiskondlikule arusaamale, milline peab olema õpetaja. Ja mulle näib, et kui õpetajad ise suudaks veelgi enam võtta omaks, et nad on vabad nii oma riietuse kui ka tööalaste valikute puhul, tõuseks maine ka. Lihtsalt, õpetajad peaksid ise veel rohkem uskuma, et nii on.

Teine õpituba oli pealkirjaga "Kas poisid ja tüdrukud õpivad erinevalt?" ja läksime sinna oma seltskonnaga, kus just sel sügisel oleme pikalt arutlenud sel teemal. Oleme püüdnud leida argumente, mis tõestaksid, et meeste ja naiste mõtlemises on bioloogiliselt erinevus sees. Me ei ole seda veel leidnud :D Kõik on kultuuriline :D Kahjuks õpituba oli ainult sellest, kuidas poisid õpivad teistmoodi ja me õpetajatena peaksime neile vastu tulema. Sellel loengul oli nii palju hädasid, et ma ei viitsinud isegi arutelu tekitada.

Pärast töiseid tegevusi käisime ka tiiru Tartus, kus külastasime ERMi (seekord olime targad ja võtsime ainult ajajoone, sattusime kohtadesse, kus mina eelmisel korral üldse ei käinud, nautisime paljusid interaktiivseid asjandusi ja ikka päris lõpuni jaksu ei jagunud, kuigi käisime ka söömas), Tagurpidi Maja (mis on selline on-ei-ole asi. Kohapeal oli mul lihtsalt tunne, et olen ruumis, kus laes pole mitte lambid, vaid näiteks diivanid. Et mul ei tekkinud segadust või ma ei tea, kas see üldse peaks tekkima. Pildid on toredad, kuigi ma avastasin, et kui minu jaoks on loogiline selles majas tehtud pildid panna üles tagurpidi, nii et inimesed on tagurpidi, mööbel õigetpidi, siis tuttavad on sotsiaalmeedias jaganud oma pilte ikka õigetpidi inimestega. Huvitav iseenesest) ja VSpas (Ruudi võttis asja kokku üsna nii nagu minagi oleks seda teinud - "selline keskmine, ei olnud lõbustusasju eriti, aga erilist luksust ka polnud". Ehk siis polnud veepark, kus möllata, aga polnud ka tõeline naudinguoaas. Ma olin saunaosakonnas väga pettunud. Ma isegi ei tea, mida ma ootasin, aga mitte nii kitsukest ala suht tavaliste saunadega. Tore on see, et Jaapani vann oli olemas, aga no kuulge, kes paigaldab Jaapani vanni - ülima naudingu koha - vaatega lastebasseinile? Pool naudingut läks kaotsi :D Eks me loomulikult ujusime ja mõnulesime ikka oma kolm tundi, oleks kauemgi, aga spaa pandi kinni. Vooluga jõgi oli tore. Võibolla oleks seal mõnusam olnud koolivaheajavälisel ajal, kui inimesi nii palju pole.)

Selline oli siis vaheaeg meie kandis. Ruudi tegi vahepeal ka kärbseseene (mis on hullult naljakas) ja referaadi teemal "Kõrvenõges" ja sai teada, et reuma korral tasub vihelda end kõrvenõgese vihaga või võtta nõgesevanni. See viimane tekitas temas erilist õudu :D

Vahelduseks koolilapsest

Koolivaheajal on paslik paari reaga mälestustekivisse raiuda ka ühe kolmandiku eksistentsiaalsed mured ja rõõmud.

Rõõm on muidugi see, et vaheaeg on :D Kuigi vastumeelsus kooli suhtes on oluliselt vähenenud võrreldes varasemate aastatega. Mina panen selle paranenud suhete ja natukene intensiivistunud õppetöö arvele.

Rõõm on ka uued õppeained - arvutiõpetus ja male. Ma ei tea, kas kumbki sisuliset niivõrd põnev on, aga mõlemad tähendavad väljaminekut rutiinist, nii et on väga oodatud.

Rõõm on selles, et kirjutada tohib nüüd suure inimese kombel tintekaga. Ja et kirjutamine on muutunud kiiremaks ja kergemaks.

Mure on jätkuvalt sellega, et matemaatika on igav. Ma olen selle probleemiga tegelenud nii ja naa, aga kuidagi pole õigele otsale saanud. Minu jaoks on oluline, et suhe matemaatikaga oleks positiivne. Olen rääkinud oma kogemusest, hr H on suutnud näidata väga elulisi situatsioone, kus matemaatikast on kasu, oleme igasugu naljakaid ja tobedaid asju arvutanud perega puhtalt selle pärast et näidata - me saame seda teha, sest me oleme õppinud matemaatikat. Olen ostnud talle laste nuputamisülesandeid, näidanud Känguru materjale. Ja kõik, mis me oleme sellega minu meelest saavutanud, on see, et ta suhtub koolis õpitavasse veel suurema mitte vastumeelsuse, aga sellise "okei, ma teen siis ära, kui te nii peale käite"- meelsusega ("see matemaatika, mida sina näitad, on põnev, aga koolis meil ei ole ju selline"). Olen püüdnud ka ratsionaalselt selgitada - praegu tuleb alusasjad (mis paratamatult väga keerulised pole) väga hästi selgeks saada, sest muidu ei saa keerulisemaid asju teha. "Aga ma ju oskan," on tema vastus. Eks ta ole, põhimõtteliselt tõesti, kui oled kirjaliku liitmise ja lahutamise nõksu kätte saanud, siis oluliselt põnevamaks see ei lähe, kui eelnevalt on 20 piires arvutamine korralikult selgeks saanud. Aga harjutama peab. Ja nope, ta ei ole mingi geenius, kes mõtleb numbrite keeles. Tavaline kolmandik, kes on mänginud matemaatikakalakeste mängu. Ja nope, ta ei ole matemaatikas isegi mitte läbi ja lõhki viieline.

Teine mure pole koolilapse mure, vaid minu ja klassijuhataja. See on konkreetne mõttelaiskus, püüd minimaalse vaevaga läbi ajada, viitsimatus pingutada, kontrollida, üle vaadata oma tööd. Ja see on suur mure. Sest matemaatikat võib ju põhimõtteliselt mitte armastada, aga kui praegu, kolmandas klassis oma mugavustsoonis rahulikult läbi vedada (see pole raske, sest nad pole jätkuvalt jõudnud tegelikult õppimist nõudvate teemadeni), siis ühel hetkel on juba väga raske leida endas jõudu pingutada. Nagu ta lasteaias, kui tuli joonistada 8 mõmmit, joonistas ühe mõmmi ja tõmbas seitse kriipsu, näitamaks, et ta saab aru, mida pidi tegema, on tema praegused tööd täis samasuguseid otseteid. Või näiteks see, kui ta sai eesti keeles kolme. Kui ma seda nägin, tõusid mul kulmud pealaele. Mitte et inimene ei võiks kolmesid saada, kui ta seda tahab, aga kummastav oli küll, nad kordasid parajasti tähestikku :D, mis seal nii keerulist on. Kui ma tööd nägin, sain aru. 12 sõna tuli tähestikulisse järjekorda panna, Ruudil oli 11 ehk siis ta oli ühe vahepeal ära kaotanud. Kolmanda sõna. See tähendab, et õpetaja luges õigeks tal ainult kaks esimest. Suht karm, aga natuke vist pani mõtlema. Töö iseenesest ei olnud kindlasti kolmene, sest võõrsõnade ja vähem levinud sõnade osa oli täiesti korras. Tegelikult oli ju ka tähestiku tundmisega kõik hästi, lihtsalt see üks sõna seal. Ja ma üldse ei heida õpetajale seda ette, häälikühendite märkimine oli samuti lõdva randmega tehtud.

Kõige selle juures võivad teda siiski tabada ka helgemad hetked. Näiteks siis, kui ta ise õpetajatele (klassijuhatajale ja aineõpetajale) kirjutas oma tegemata jäänud koduse töö osas, et ta selle vaheajal ikka ära saaks teha. Või loodusõpetuses ravimtaime referaadi teemat valides püüdis leida taime, mida õpikus pole mainitud, sest "õpikst võtta poleks ju üldse põnev". Nii et ta iseenesest ju tahab ja suudab, lihtsalt mingitel ainult talle arusaadavatel hetkedel.

Muul ajal on ta nagunii lihtsalt kõige ägedam :D

"Aida"

Kui ma juunis Estonias "La traviatat" vaatamas käisin, pahandas hr H hiljem, miks teda kaasa ei võetud. Tõsi, ta oli varemgi maininud, et talle meeldiks. Ja ta on ainus inimene, keda ma tean, kes võib vabalt poodi õlut ostma minnes klappidest Klassikaraadiot kuulata. Nii et kuna kohe oli tulemas hr H sünnipäev, ostsin talle kingituseks pileti Estoniasse "Aidale". Endale muidugi ka.

Neljapäeval oli siis meie tore väljasõit pealinna, mis sai alguse rongisõiduga, mis ei oleks üldse mainimist väärt, kui Türil poleks rongi sisse sadanud terve klassitäis algklassiealisi lapsi. Kõigepealt tulid lapsed, siis oli eemalt kuulda Kurja Õpetaja häält. Mõnel õpetajal lihtsalt on kuri hääl, selline, mida mina ise siiani kardan. Huvitav, kas nad sünnivad sellisena? Igatahes jõudsin mõelda selle ainsa kurja häälega õpetaja peale, kes viimasel ajal mu ümbruses on figureerinud, kui juba ilmuski mu silme ette Ruudi endine kehalise kasvatuse õpetaja. Ausalt, ma läksin jummala krampi, sest minu kõrval oli vaba koht ja ma kartsin, et ta istub minu kõrvale. Õnneks siiski mitte, selle asemel saime naabriteks kuus neljanda klassi tüdrukut. Ja oi seda draamat, mis rongisõidu ajal lahti hargnes. Oli solvumist ja oli pisaraid, korduvalt mõtlesin, kas peaksin sekkuma. Lõpuks natuke rääkisin ühe tüdrukuga ja loodetavasti jäi ta mind uskuma, et see kõik läheb üle. Vähemalt siis, kui kool läbi saab...

Tallinn oli imeilus, päikseline. Hotell kena (olime taas St Barbaras, sel on hinna ja kvaliteedi suhe päris kenasti paigas, eestikeelne teenindus ja hommikusöögiks ei pakuta praekapsast), seekord oli meil deluxe tuba, seega avaram ja peenema kohvimasinaga, mida me küll ei kasutanud.

"Aida" oli suurepärane. Estonia on üldse tore. Õudselt pidulik on sinna minna, maja on nii ilus, inimesed kenasti riides. Kuigi tipp-pidulikkust pole jätkuvalt ka õhtustel ooperietendustel. Ja see hetk, kui dirigent sisse astub on niivõrd vahva.

Praegune "Aida" on moodsas võtmes lavastatud, seega pole lavakujunduses eriti palju püramiide ja kaameleid, kuigi liiva hakkas järjest rohkem ja rohkem sisse imbuma, mida edasi lavastus läks. Näitlejad olid tänapäevastes riietes, kuigi mitte päris teksades, vaid siiski kostüümides. Tegelikult tuleb tunnistada, et ma suuremalt jaolt ei pannud lavakujundust tähele (elevant siiski välja arvatud, tema oli ülitore), see oli kuidagi niivõrd ebaoluline, sest lugu oli ju ikka seesama lugu armastusest ja halbadest valikutest. Kohati tundus mulle, et ilma Egiptuse teemata tuli lugu ise paremini esile. Ma pärast õhtul lugesin muidugi arvustusi ka (oli nii kiitvaid kui ka täitsa laitvaid) ja ossa, kus inimesed (kriitikud) olid näinud sümboleid, peidetud tähendusi ja seoseid. Meie vaatasime lihtsa rõõmuga, kuidas orkester mängib, ja kuulasime imeilusat muusikat. Hea, et sööki saali kaasa ei võtnud :D

Üldse mõtisklesin juba vaatamise ajal, miks peetakse ooperit kuidagi elitaarseks žanriks. Minu meelest on ooper väga meelelahutuslik, igatahes kindlama peale minek kui sõnalavastus, sest viimastel olen ma küll veel kohati igavust tundnud, ooperis on aga nii palju erinevaid asju, mida vaadata ja kuulata.

Ühesõnaga, nagu aru saada, mulle väga meeldis käia abikaasaga ooperis. Nii et kui keegi tahab meile jõulukinki teha, siis loožipiletid Estoniasse oleks täitsa sobilik (kuidas üldse looži pileteid saab?)

Teine sünnitus läheb ikka kergemini...

Kuna mul oli läinudaastane sünnituskogemuselaadne elamus veel liiga hästi meeles, hakkasin juba suvel mõtlema, mida sel aastal poisi sünnipäevaga pihta hakata. Ja jumal õnnistagu vanemaid õdesid, sest minu oma tuletas mulle meelde, et meie perekonnas on ju praegu üks noorkotkas-noorsoojuhendaja. Ja nii küpses Plaan.

Tegelikult oli Plaan väga lihtne - mina maksan kinni selle, et mu närvid jäävad alles. Etteruttavalt võib öelda, et plaan toimis peaaegu väga hästi. Lihtsalt hr H närvide arvelt :D Aga minu omad... on suht korras.

Niisiis. Reede õhtul kella kuueks oli seltskond kohale kutsutud, taas kujutasin ette, et kõik saabuvad täpselt kell kuus, toimub pidulik kingituste üleandmine, mille järel võetakse mõned (tervislikud) suupisted, kuulatakse muusikat ning vesteldakse loetud raamatutest. Okei, seda viimast ma ei eeldanud. Seejärel riietutatkse soojalt, hr H pakib poisid bussi (tänu millele ei saanud sel aastal olla ootamatuid "aga ma kutsusin ikkagi tema ka, sest me oleme nüüd nii head sõbrad"-külalisi), sõidetakse metsa. Mis seal toimub, on mulle teada vaid üldjoontes, ütlesin õhtut kokku leppides, et vajadusel võib panna poisid kõhuli maha ja käed selja taha väänata. Aga ainult vajadusel. Tegelikult olid eeskavas metsaonnid, lõkke süütamine ilma tikkudeta ning varjumine maastikul (millele annab hoogu juurde pimedus). Mõne tunni pärast saabutakse tagasi meie juurde, kus mina tervitan kõiki lõõgastunult ning toimub tordisöömine. Seejärel tänavad lapsed viisakalt ja lähevad koju.

Enam-vähem nii läkski.

Viis minutit enne kella kuut seisin mina närviliselt aknal ja ootasin külalisi. Kuklas tiksus kogu aeg Rein Raua "Rekonstruktsioon". Mäletate seda kohta, kus ema tegi piduliku sünnipäevalaua pojale, aga keegi ei tulnud kohale? Õnneks Ruudi külalised saabusid järgemööda. Täpselt kell kuus oli puudu ainult üks poiss, ülejäänud kuulasid muusikat ja sõid (täiesti ebatervislikke) suupisteid, tantsisid koos rullimisega nagu ühele Lõuna-Eesti peole kohane ning ei tahtnud üldse kirjandusest rääkida. Ega ka sellest, kas Juhan (nimi muudetud) ikka on tulemas. Pärast mõningast ootamist helistasin Juhani emale, kes vabandas hingeldades: "Juhan väitis jumala keeli, et sünnipäev algab kell kaheksa."

Kuna Juhan elab kaugel, otsustas hr H poisid bussi pakkida ning viimase külalise tee pealt kaasa haarata. Mis seal vahepeal toimus, jääbki vist saladuseks, igatahes saabusid kolme tunni pärast meie koju kaheksa üliaktiivset tüüpi, kes müügisid vaimustusest, ning hr H, kes raputas vaikides pead ja läks garaaži.

Toimus pidulik tordisöömine, millele pidi järgnema viisakas tänamine ning kojuminek. Seda ei tulnud. Selle asemel oli muusika taas põhjas ja toimus üleüldine rullimine. Kuna ma toas uka-ukat mängida ei lubanud, liikus sünnipäev tagasi õue. Tühja sest vihmast, eks.

Kell pool üksteist ütlesin ma lõpuks konkreetselt, et nüüd on pidu läbi. Erilist nördimust avaldas selle peale Juhan: "Minu kutse peal oli küll kirjas, et sünnipäev on kaheksast üheteistkümneni." See põnev kutse paluti tal esmaspäeval kooli kaasa võtta.

Nii ta läbi saigi. Pärast külaliste äraminekut oli hr H uuesti valmis meiega rääkima, nii et ma sain teada, et metsas tõepoolest uuriti onnide ehitamise põhimõtteid, tehti lõket ja söödi ära terve päts leiba (mille ma panin kaasa nalja mõttes) ja poolteist kilo vorste (mis ei olnud nalja mõttes kaasas), varjuti ja otsiti ning lasti taevasse terve hulk ilutulestikku.

Ja mis kõige toredam, metsamatkal üksteise taga  kõndides räägiti ka kirjandusest :D

Elulised küsimused

Rebaste juurest tõsisemate probleemide juurde minnes... see uus maksusüsteem. Et uuest aastast tulebki? Et alla 1200 teenijad saavad 500 eurot maksuvaba ja sealt edasi tuleb udupeen arvutuskäik, kui suure osa palgast saab maksuvabalt ja kui suure eest peab maksma?

Põhimõtteliselt saan ma sellest aru. Vist. Aga siis tuli mul peas segadus.

Kui tulumaksuvaba osa sõltub sellest, kui palju ma palka saan, kuidas sobituvad sellesse valemisse need tasud, mis ma saan lisaks oma tavalisele tööle?

Preagu on lihtne - põhitööl kasutan oma tulumaksuvabastuse ära, kõik muu läheb nullist maksustamisele. Aga kui põhitöö tulumaksuvabastuse piir sõltub sellest, kui palju ma ühes kuus palka saan, siis nagu ... mis mõttes? Mitte et ma stabiilselt pidevalt teist palka juurde teeniks, aga vahetevahel natuke ikka.

Ja ma ei taha hakata tuludeklariga raha tagasi maksma.

Vähemalt sel aastal on kõik rahulikult vanamoodi.

Hala ja rebased

Lugesin Indigoaalase postitust, mis tegelikult rääkis (vist) sellest, kuidas töötada nullist üles (toidu)blogi, mis lõpuks hakkaks ka kasumist tootma.

Mind aga tabasid kõige rohkem sõnad "Ja varem või hiljem jõudnud tõdemuseni, et milleks see kõik. Kõik on juba kirjutatud, arvatud, olnud.
Ma olen näinud statistikat, kuidas üle poole alustajatest lõpetab esimesel aastal, teine suur hulk murdub kolmandal. Ja väga vähesed jaksavad kauem.
Ma arvan, et vägisi ei peakski. Seesama esimene küsimus. Miks sa seda blogi pead. Kui see on meelelahutus, eneseväljendus, siis... ajad muutuvad ja mingil hetkel leiad teised väljendamisvõimalused ja see ongi okei.
Minu meelest ei peaks sundima ja punnitama. Blogimine ei tohiks muutuda kohustuseks."

Nii veidralt kui see ka ei kõlaks - mul olid pisarad kurgus seda lugedes. Mu blogi sai selle aasta augustis 6 aastat vanaks. Kuus aastat mälestusi, mõtteid, kommentaare, isegi pilte :D Ma nii väga armastan seda kõike.

Ja siis on see tunne "kõik on juba kirjutatud, arvatud, olnud".

Kuigi mul on olemas kogemus selle kohta, et kõige väärtuslikumad postitused on hiljem need kõikse tavapärasemad "käisin seal, sõin toda" postitused, tundub nii väärika blogiajaloo taustal narr neid kirjutada. Sest ma olen ju juba endale üles märkinud, et "käisin seal ja sõin seda".

Päris mitu aastat oli blogi väga olulisel kohal minu identiteedis, nüüd ei tule mul enam mõnikord nädal aega meelde, et võiks kirjutada. Kusjuures teiste blogisid loen jätkuvalt kangesti hea meelega.

Ma kahtlustan, et see, mis mul takistab blogiga päris lõplikku lõppu tegemast, ongi see kerge ühtekuuluvustunne teatud blogijate (ja loomulikult kommentaatoritega). Et ma ei tahaks jääda neist (teist) ilma.

***

Kui ma juba kirjutamas olen, siis tegelikult võiks universumisse saata ka mu ahastava karje "Kuradi rebased ja abituriendid!"

Probleem on iga-aastane ristimine, mille juures ma LIHTSALT EI SAA ARU, miks on vaja solki inimestele sisse sööta. Jah, hommikul kell 8 sidrun sinepiga on solk, kell 10 heeringas moosiga on solk, kell 12 piim küüslauguga on solk.

Okei, meil on sel aastal IGASUGUNE rebaste toitmine keelatud (ka täitsa süütu šokolaadikook), aga et see nii palju meeleheidet, viha ja nördimust tekitab, on absurdne. Kogu rebaste ristimise mõte on selles, et saad esimese aasta õpilasele haakristi otsette joonistada ja naerda, kuidas ta püüab toorest maksa ilma öökimata alla neelata? Halloo, sa oled nii vana, et võid ilma vanemate loata abielluda, kandideerida KOVi ja poest õlut osta, ja su elu kaotab mõtte, kui sul palutakse teiste inimeste suhtes austus säilitada?

Uus kuu

Täna hakkas siis tööaeg uuesti peale. Loomulikult pidin juba varem kohati kohal käima - koosolekud, koolitus, õppenõukoda, niisama tuututamine ja vaatamine, et minu rühma õpilased oma võlad korda saaks... Aga see kõik on selline ninnu-nännu, täna oli suisa aktus ja rühmajuhendajatund, mis kurnasid mind nii ära, et pärast koju jõudmist magasin poolteist tundi :D

Ootan huviga, mis saab uuel nädalal, kui ma päriselt tööd ka pean tegema.

August läks natuke rahulikumas tempos kui juuni-juuli, aga külaskäike, sünnipäevi ja kohtumisi oli ikka paras posu. Suvel käisin paar korda isegi kinos, millest võiks natuke pikemaltki kirjutada, kui mul vaim peale tuleks (ma lihtsalt enda jaoks märgin ära, et vaadatud sai "Una", "Klaasloss" ja "Barry Seal: Mees üle Ameerika" Lisaks "Emoji film"). Linnateatri "Köstrit" käisin ka vaatamas, sest tuli koju kätte. Ei olnud suurem asi elamus, Tammearu mulle meeldib (ta võiks pärast Olustvere lossis mängitud "Onu Vanjat" teha ükskõik mida ja ikka meeldiks mulle), aga tekst iseenesest oli igav, kaua sa ikka viitsid kuulata, et lastele tulekski kogu aeg kere peale anda, saati selle üle veel naerda. Oleks Kivirähkist rohkem oodanud. Lisaks käisime ka uisutamas :D

Täna alustas ka Ruudi uut klassi. Hommikul kurtis, et kõik riided hõõruvad ja kingad on ebamugavad ja ... Kusjuures kooli minemise suhtes ta väga sõna ei võtnud, oli pigem selline "teeme-siis-ära-kui-peab". Selleks aastaks ostsime talle ka uue koolikoti, mis pani mind mõtisklema kottide ostmise teemal üldisemalt. Kui laps läheb esimesse klassi, siis internetifoorumeis jagatakse nõu, et kindlasti tuleb osta korralik ja kvaliteetne (sellega seoses ka kallis) koolikott, sest odavamad ei pea kaht aastatki vastu. Kallimatega saab vähemalt neli aastat läbi. Kõik on ilus ja tore (koti seisukohalt), aga ma ei tea, kuidas on teistes peredes, kuid meie juures võiksin sel aastal Ruudi esimese koolikoti sama hästi mina ise selga panna. Ja mitte sellepärast, et Ruudi seda dramaatiliselt teatanud oleks, vaid see näebki tema seljas sama naeruväärne välja kui minu seljas :D Ta on oma 155 cm pikk, jalanumber 38 ja loomulikult sobib talle uus Outlaws-kirjaga hall koolikott oluliselt paremini. Kusjuures vana kott ise on tõesti ikka veel väga korralik :D

Pärast aktust käisime pidulikul perelõunal, kusjuures väljavalitud restoran oli just täna suletud. Sellega oli väike nali ka. Koperdasime kolmekesi kohviku aia taha, et näha seal silti "Täna 1.09 on meie asutus suletud". Ruudi oli korraks jumala rõõmus - kell ei ole veel üks läbi, nii et lahti on ju! Kusjuures grammatiliselt oli tal täiesti õigus, lihtsalt praktilise poole pealt polnud midagi kobiseda, sisse me ei saanud :D

Nüüd on mul kotitäis õpikuid-töövihikuid paberdada (mis mulle väga meeldib).

Kaks seikluslikku suvekäiku veel (Linnanmäki ja Sajutu parks)

Kõikidest neist toredatest asjadest, mis suve jooksul tehtud on saanud, on vaja kindlasti ära märkida veel kaks kohta, kus ma varem käinud ei olnud.

Esiteks Linnanmäki Helsinkis. Me läksime sinna suht spontaanselt, sest mul hakkas järksu kuidagi nii kahju, et poiss on juba nii suur, aga pole kunagi korralikus lõbustuspargis käinud. Linnanmäki on lähedal ja kui pealinnas on ööbimisvõimalus olemas (nagu meil nüüd õnneks on), ka üsna lihtsasti ärakäidav. Me oleme ju sellised aeglased ja põhjalikud, mis tähendab, et läksime Soome esimese laevaga (väljumisega 7:30) ja saabusime viimasega (väljumisega 23:30). Meiesugustel jäi üle umbes poolteist tundi, kusjuures me ei teinud mitte midagi muud peale tivoli ja poeskäigu :D Ühistranspordi ja ööbimisvõimaluseta me poleks seda teha saanud, sest bussid ja rongid lihtsalt ei liigu nii vara ja nii hilja. Aga me olime siis ööd Tallinnas.

Lõbustusparki soovitangi minna just hommikul. Me jõudsime kohale umbes 20 minutit enne kümmet (mis on avamisaeg), Länsisatamast on Linnanmäkile väga mugav minna. Terminali eest istud trammile nr 9 ja sõidad Kotkankatu peatusesse ja sealt näitab viit juba kenasti tivoli suunas. Mingit ümberistumist 3. liinile ei tasu üldse teha, kui just ei ole kanget tahtmist ümberistumist katsetada. Umbes nii 50 meetrit saab selle lükkega lähemale :D Trammipileteid saab nii automaadist kui ka trammijuhi käest, kui kellelgi peaks siinkohal küsimus tekkima.

Ühesõnaga, olime enne 10 kohal, saime oma käepaelad ostetud (koos Sealife´iga on pilet ühele 47 eurot, 39+8, eraldi ostes on Sealife mõnevõrra kallim) ja hakkasime möllama. Ja esimesed kaks tundi möllasime praktiliselt ilma järjekordadeta. Sellepärast tasubki varakult kohal olla. Pärastlõunal olid järjekorrad vähemalt veerandtunnised, populaarsemates kohtades pikemad.

Tivoli ise oli väga nunnu. Nii sümpaatne oli, et erinevalt meie tivolituuridelaadsetest kohtadest, kus kaasaegne tümpsumuusika kõrvulukustavalt möirgab, oli päristivolis selline malbe vanamoodne leierkastimuusika. Minu lemmikuks oligi kõige vanaaegsem puust konstruktsiooniga ameerika raudtee, mille peale mõned kahtlustavama loomuga inimesed kindlasti poleks istunudki :D Ruudi nautis veega varianti, ma ei tea, mitu korda ta sellel käis. Palju igatahes. Tal olid vahetusriided ka kaasas, sest ilm polnud ülemäära palav, nii et märgade riietega hakkas pisut kõhe.

Valikuid sõitudeks oli palju, me sellistel päris hulludel, kus püstloodis selg ees viiekümne meetri kõrguselt alla tullakse, üldse ei käinudki, sest selliseid mõnusaid kõhtu õõnsaks võtvaid, kuid siiski inimlikke atraktsioone oli piisavalt.

Sealife oli ka nunnu, mitte nii suur ja võimas kui Barcelona samalaadne asutus, kuid esimeseks korraks siiski piisav. Väikesed haid ja terve hulk klounkalasid - mida veel tahata :D

Praktilise poole pealt - seljakotid sai kappidesse panna, ei pea kaasas tassima. Enne atraktsiooni peale istumist sai veel isiklikumad asjad riiulisse panna, et nendega sõidu ajal midagi ei juhtuks, nii et kõik oli olemas. Söök on muidugi kallis, aga hot doge oli igasuguseid, rebitud lihaga variant oli päris maitsev.

Kokkuvõttes - väga tore päev oli, Ruudi nautis täiel rinnal ja minulgi ei läinud süda nii pahaks, kui ma kartsin. Arvestades seda, et laevapiletid pole ka üldse väga kallid, oli täitsa normaalse eelarvega väljasõit.

Teine tore väljasõit oli veelgi spontaansem, kui laupäeval mõtles ämm, et tahaks väikese tiiru kuskil teha ning kutsus meid Ruudiga Lätti. Meil polnud midagi muud plaanis, nii et muidugi läksime. Midagi suurt me plaani ei võtnudki, kulgesime vaikselt Valmierani, kus vaatasime kiriku kõrvalt vaadet ning suundusime muuseumisse sööma, mis oli väga tore kogemus. Näiteks rääkis meie teenindaja nii vene kui ka inglise keelt ning soovitas siiralt mitte võtta kolme praadi kohaliku retsepti järgi valmistatud liha, vaid kaks praadi ja kolm taldrikut. Mis oli väga hea soovitus, sest kuigi liha oli ülimaitsev, oli seda ka üli palju :D Ruudi valis joogiks kohaliku rabarberilimonaadi, mis oli uskumatul kombel täpselt suhkruga rabarberi maitsega. Nii nagu see asi minu lapsepõlves maitses. Ma ei ole varem nii autentse maitsega limpsi saanud.

No ja pärast söömist läksime loomulikult Sajutu parksi, kus alustuseks läbisime paljajaluraja, mille käigus selgus, et mu ämm on suurepärane pugeja, sest erinevalt minust suutis ta väga osavalt end nööride vahelt läbi vingerdada. Üldse oli tore rada, paljajalu klaaskuulidel oli küll valus, aga muidu väga mõnus kogemus.

Ja lõpuks läksime meie Ruudiga muidugi ka seiklusrajale, mille kuulsaim osa on korduv üle Koiva (Gauja) jõe laskumine, mis oli tõeliselt nauditav kogemus. Üldse ütleks ma, et Valmiera seikluspark on nüüd mu lemmikpark, sest see on jumala hirmus, aga mitte füüsiliselt raske. Kohati ma küll mõtlesin, et need minimaalsed pikkused, millega rajale lastakse, on natuke veidrad. Selles pargis on pikkuseks 120 cm, raskematel elementidel 150. Ruudi on viimaste mõõtmiste järgi 152 ja mõnes kohas tuli tal küll oma isiklikust nahast kinni hoides üle minna. Mina samas kohas sain turvanöörist kinni hoida ja end kindlamalt tunda. Elemendid oli suurelt jaolt just sellised, et jäi mulje, nagu kõiguks 10 meetri kõrgusel ühegi toetuspunktita, lihtsalt selle õnnetu lauajupi peal, millele su üks jalg ära mahub :D Nii et minu jaoks oli lisanöör väga teretulnud, aga kui ei ulatu, siis ei ulatu.

Lastega minnes tasub enne üldse läbi rääkida, et kõik on turvaline ja kontrollitud, sest need pikad laskumised tõid ikka kaasa selle, et mõni laps jäi jõe kohale pidama. Üks väikseke karjus nii hullusti, nagu oleks tal ka midagi kuskile vahele jäänud, aga õnneks vist siiski mitte. Üldiselt reageeriti üsna kiiresti ja lõksujäänud tiriti kindlale maale tagasi. Ühel laskumise lõpus jäi Ruudi ka hätta, hoog ei viinud teda päris lõpuni välja, nii et ta pidi ennast kuidagi võrguni vinnama. Õnneks läks meie ees üks eesti pere, kelle isa Ruudit julgustas, et ta ikka end üles ära tõmbaks. Mina olin ju samal ajal 70 meetri kaugusel teisel pool jõge ja nägin ainult, et ta on hädas.

Kokkuvõttes taas väga tore päev siit meie juurest üldse mitte kaugel. Hinna poolest tavaline (ei mingeid soodsaid Läti hindu :D) - kaks rada lapsele 15 (5+10), täiskasvanule 22 (15+7) eurot. Aga puhtalt laskumiste pärast tasub ära. Möllata võib kolm tundi, meil kulus üheks läbimiseks umbes 50 minutit.

Seuksed toredad kohad siis meie naabrite juures, kus meie veel käinud ei olnud.

Asjalikult surmast

Me oleme sel suvel päris palju ringi sõitnud. Kui aus olla, siis polnud mul juulikuus seda olukorda, et ma oleks kaks õhtut järjest rahulikult kodus olnud. Arvestades seda, et ma vajan taastumiseks üksiolemist, on päris kurnav olnud. Sestap ei jõudnud ma eriti folgilegi, kuigi siiralt üritasin :D

Aga on olnud väga palju väga ägedaid emotsioone, mida ma üritan tasapisi üles märkida, et teised teaksid ka ägedatesse kohtadesse minna.

Nii et siis enne, kui me Ruudiga Helsinkisse lõbustusparki põrutasime, veetsime päevakese Tallinnas, kus meil oli seekord kaks eesmärki - Viru mäkk ja Eesti Tervishoiu Muuseumi uus näitus "Loomulik surm". Mäkist pole suurt midagi rääkida, kui siis ainult seda, et meie, maainimiste jaoks on nii põnev see iseseisev tellimine. Sellepärast ka Viru mäkk meie valikus oli. Aga tervishoiumuusuem ... on jätkuvalt mu lemmikute hulgas. Eelmisel aastal kirjutasin muuseumist SIIN. Seekord püüdsime näppida neid asju, mis eelmisel korral näppimata jäid (nt rakud mikroskoobi all ja silmakontroll), aga katsusime üle ka vanad lemmikud (Ruudile näiteks pani selga liivaga täidetud vesti, mis markeerib, kuidas oleks olla kakskümmend kilo raskem, ja mina proovisin olla 9. kuud rase), hambaarsti osakond tekitas meis mõlemas judinaid ning suhkru- ja rasvakogus mõnusöökides muutis meid morniks.

Lõpuks jõudsime siiski kolmandale korrusele rändnäituste saali, kus praegu on siis 2016. aasta parim näitus "Loomulik surm". Ja ma ütlen teile, et see on üks igati väärt näitus, kindlasti tasub vaatama minna. Ruudil tuli ainult ühe korra pisar silma - siis kui kuulasime erinevaid matusepalasid (kuidas neid tegelikult nimetatakse? On pulmamarsss ja ega ometi matusemarss?) ja ma avaldasin soovi, et kui juba, siis alguses Vennaskonna "Maailmalõpus on kohvik" ja lõpuks "Always look on bright side of life". Külaliste lahkumise ajaks siis see viimane. See oli Ruudi jaoks liiga palju, aga muidu vaatasime teadusliku huviga, kuidas erinevates usundites surnuga käitutakse, millised variandid on eestlastel olnud, mis toimub krematooriumis ja mis toimub mulla all. Eriti põhjalikult vaatasime kõdunemist. Ja siis rääkisime leinast ja sellega toimetulekust. Ruudi parimaa sõbra isa suri ju kaks ja pool aastat tagasi, seega arutada oli täitsa elulisi asju - kuidas olla toeks, kuidas surm mõjutab inimest, kuidas mõista seda, mis toimub leinajaga ...  Mõnevõrra oli näitusel püütud selgitada ka surmahirmu olemust, aga eks see olegi keeruline teema.

Ruudi arvas pärast, et ta oleks natuke rohkem tahtnud vaadata ja uurida, mis pärast surma inimese hingega saab. Selliseid erinevaid käsitlusi. Iseenesest oli arusaadav, miks neid polnud - näitus rääkis surma praktilisest poolest. Selles võtmes, et surm on paratamatu, sellega kaasnevad paratamatud nähtused, see paratamatult puudutab meid kõiki ja pärast surma paratamatult toimuvad meie kehaga teatud protsessid. Kusjuures ma ei suuda ära otsustada, kas ma eelistaksin põletus- või laibamatust. Varem olin kindlalt tuhastamise poolt. Nagu mu isa ütleb - pole mõtet maad raisata. Samas tundus see paar tundi põlemist natuke hirmus. Mis siis, et ma sellel ajal juba surnud olen :D Aga jah, hingekäsitlused selle näituse sisse lihtsalt ei mahtunud. Kusjuures on isegi natuke kummaline, et Ruudi rohkem hingedest oleks tahtnud teada saada, sest muidu vestlustes on ta siiani väga tugevalt materialistlikku maailmavaadet esindanud. Minu meelest pole meil terve suguvõsa peale ühtki teist sellist materialisti :D

Et siis muuseumisse, nii noored kui vanad.

Täiskasvanute vetsunaljad

Prl Lumivalgeke tuletas mulle meelde, et olin unustanud Positivusel kogetud kummastavad vetsukogemused kirja panna. Saagu see viga siinkohal parandatud.

Kogemus nr 1
20ndates neiu astub rõõmsalt välipeldikust välja ja rõõmustab "Nii tore, nendes vetsudes on eraldi koht, kuhu kott panna. Seal poti kõrval. Riiul. Nii mugav."

Kõrvalseisjad (ka võõrad) ei tea, kas nutta või naerda. Ja kas peaks neiule ütlema, et arvatavasti hoidis ta oma kotti kellegi uriinijääkide sees, või lasta tal parem rõõmsalt edasi elada.

Kogemus nr 2
Taas keegi inimene, kes polnud varem pissuaari näinud. Kotti ta sellesse toppinud ei olnud, selle eest oli ta sinna sõna otseses mõttes s*ttunud. Kuidas see anatoomilises mõttes võimalik üldse on, jäi kõigile selgusetuks.

Kogemus nr 3
Vana hea komme jalgupidi potile ronida oli saanud uue mõõtme, kui keegi oli seda võtet kasutades suutnud potitaguse seina täis s*ttuda. Seejärel, oma viga märgates, püüdnud kenasti oma jääke potti riibuda. Väga-väga loodan, et tal oli selle jaoks paberit.

Ühesõnaga - inimesed on täiega hullud.

Lõpuks ometi rannafestivalil ehk Positivus 2017

Täiesti uskumatu, aga tõepoolest oli sel aastal kolm päeva lõõskavat päikest. Tore oli see, et me kõik olime pakkinud neljapäevase paduvihma ajal, nii et päikesekreemi olid kõik asjatuks ruumiraiskajaks liigitanud. Prl Lumivalgeke põles laupäeva hommikul dušijärjekorras täitsa ära.

Ujuda sai, mõnusat festivalitoitu sai, mis seal salata - nii mõnigi õlleke ja vein sai ära joodud. Ja kõige selle kõrvalt jõudsime ka kontserte külastada.

Kõige rohkem meeldis mulle pühapäev - Go Away Bird, Mauno Meesit, Jose Gonzalez, The Lumineers ja Alt J. Kõik olid õiged Positivuse bändid, Mauno võibolla natuke vähem, see on rohkem selline kunsti värk, mis hr H-d huvitab, aga kuulasime kohusetundlikult kõik. Alt J lavashow oli lihtsalt lummav.

Reedel oli muidugi tipphetk Cigarettes After Sex, kahjuks mängis ta esimesed pool tundi uusi lugusid, mis olid äratuntavalt sama käekirjaga, aga mitte need päris õiged. Hiljem tulid päris lood õnneks ka. TradAttack oli loomulikult äge, kahju lihtsalt, et nad olid suure lava esimene bänd ja päike oli esinemise ajal kõrges taevas. Õhtune Pixies polnud meile kellelegi eriti tuttav, välja arvatud "Where is my mind", aga tuleb tunnistada, et äge laiv oli, poolteist tundi täielikku tulistamist. Hommikul ärkasin nii, et aktiivsusmonitor näitas 6000 sammu :D

Laupäev oli kummaline päev, sest ühelt poolt oli seal kogu festivali kõige ägedam kontsert, mille andis läti bänd DaGamba. See on kahe tšello, ühe valge klaveri ja trummidega kollektiiv, mis teeb kuulsaid lugusid oma võtmes. Nagu 2Cellos, aga lisaks siis klaver. Ja publikuga suhtleb läti keeles :D Oli täiega fantastiline, kui kogu Nordea lava laulis nagu üks mees kaasa "Oodi rõõmule". Lihtsalt imeline.

Samas oli laupäeval Nöep, mis mulle meeldib. Ja eelmisel aastal oli tema kontsert ikka tõsine küte. Seekord... ei saanud nagu õiget hoogu üles. Aaa, enne Nöepi vaatasime ka Austrat, aga mitte liiga süvenenult. Noh, ja pärast Nöepi (kust me prl Lumivalgekesega lahkusime natuke pettunult) kulgesime pealavale, kus püksata Ellie Golding laulis hästi kõvasti. Ja see kõlas niiii valesti (mitte Ellie laulmine, tema olemasolu üldiselt), nii et pärast 7 minutit läksime peobussi ära. Ma arvan, et Ellie Goldingu pärast oligi sel aastal nii vähe inimesi festivalil, sest nagu päriselt - see ei ole enam ok. Kõikide artistide hulgast, kes maailmas on, valivad Positivuse tegijad püsiartistiks tema?!?

Muidu inimesi oli tõesti vähe, suur plats vist ei saanudki päris täis, üldiselt jagus inimesi helipuldini, mis on ikka uskumatult vähe. Isegi üks värav oli sel aastal vähem, söögiala oli väiksem ja minu isiklikuks traagikaks polnud mu lemmikkohvilahvkat kohal...

Enne pakkimist lugesin oma eelmise aasta tähelepanekuid, mida kaasa võtta, ja sain palju abi. Mõned täpsustused siiski:
- päikesekreem tasub igal juhul kotti panna :D
- seepi pole vaja, nagunii seda keegi ei kasuta, pigem rõhuda niisketele salvakatele.
- seelik või kleit tasub ikka kaasa võtta, sest sel aastal oli mul ainult üks lühike seelik, aga meeleldi oleks kleiti ka kandnud
- kõige parem ese üldse on jakivillast sall, meil kolmel oli see ja täiesti asendamatu asi - pane kaela, võta ümber, istu peale...
- villased sokid on kohustuslikud. Sel aastal olid mul kaasas ja olin üliõnnelik
- kellelgi seltskonnast võiks peegel kaasas olla
- raha osas suutsin ka sel aastal täpselt kaks korda nii palju raha kaasa võtta, kui tegelikult kulus, sest lugesin oma märkmeid pärast sularaha väljavõtmist. Kusjuures võtsime palatsil karastavaid jooke ja lisaks ostsin lõpuks endale Heavy Mentali pusa, mida mitu aastat silitamas olen käinud.
- toidu osas läks meil sel aastal päris hästi. Laupäeval ja pühapäeval olid pikad hommikusöögid, kus ma lõpuks tundsin, et olen kurguni täis, nii et sooja sööki sõime korra päevas. Aga märkimist väärivad Carlestoni rebitud lihaga burgerid, mis olid tõesti mõnusad - hammustad ja saad aru, et iga asi, mis seal sees on, ongi hea ja värske. Ka lõpus olev jalapeno-üllatus :D

Ja veel lisaks kaks soovitust festivalikülastajale:
1. Kui võimalik, minge suure auto (või bussiga nagu meie) ja magage seal - oluliselt paremini puhkab välja. Telklas võib külas käia (nagu meie hr H-ga plaanisime ja selle tarbeks ka telklapääsmed lunastasime, kuigi me käisime seal täpselt üks kord) või saab ka teisi enda juures võõrustada (nagu meie seda tegime).
2. Käepael tasub panna vasakule käele. Seda õpetas Luisa Lotta juba eelmisel aastal, aga muidugi olime kõik selle juba unustanud. Meenus siis, kui selles sinises kuubikus käisime... Vasakukäelised panevad siis paremale käele :D

Kokkuvõttes oli jällegi ülimalt äge festival. Ja vaadake Heavy Mentali asju FB-s (lubasin reklaamida, sest müüja tegi viis eurot allahindlust. Pusa on muuseas ülimalt mõnus ja pehme ja soe ja mul kogu aeg seljas. Isegi Ruudi ütles, et sobib mulle, kui seda Heavy Mentali teksti esiküljel poleks :D)

Ja lõppu siis see imeilus laul ka.

12 spagaati 10 meetri kõrgusel ehk Dessant Läänemaale

Seekordne tunne oma kodumaad reis oli meie hõimule järjekorras juba neljas. Esimesel korral käisime Ida-Virus mu isa lapsepõlveradadel, teisel korral Virumaa läänepoolses osas (millest ma polegi kirjutanud?!?), kolmas kord viis meid mööda Peipsi äärt alt üles ja sel aastal siis Läänemaa.

Sedapuhku oli osalejaid rohkem kui kunagi varem - tipphetkel 17 inimest, kusjuures kõik siis n-ö sugulased. N-ö sellepärast, et kaks peikat oli ka kaasas :D Aga jah, ühe sõiduauto, ühe väikebussi ja ühe autoelamu jagu rahvast. Reis oli laias laastus Lihulast Paldiskini, loomulikult tuli meil Lihulasse jõudmiseks vaadata ka natuke Pärnumaad ja tagasiteel viskasime pilgu peale Rummu vanglale, aga põhiprogramm oli seekord siis läänerannik. 

Mida me nägime ja tegime?

Kultuuriloolised paigad

Alustasime Lihulast, mis on üks väga vana asulapaik, kus juba 13. sajandil möllu sai. Vaatasime mälestuskivi, mis meenutas seda, kuidas aastal 1220 saarlased ja läänlased rootslaste väe purustasid, ja julgemad ronisid ka Lihula linnuse keldrikäiku. 

Sealt edasi liikusime Kullamaa kirikusse ja kalmistule, mis on kuulus selle poolest, et seal puhkab oma viimset puhkust Sitakoti Mats. Tegelikult pole see aga üldsegi kõige põnevam osa Kullamaa kirikust. Nimelt on sellesse kirikusse maetud kõige kõrgemast soost aadlik üldse, kes Eestisse maetud on. Loomulikult olen ma suutnud ära unustada selle auväärse daami nime, aga asi on nii, et üks tema vanaisadest oli Inglise kuningas ja teine Vene keiser. Ja ühest tema pojast sai Saksa kuningas, teisest Vene keiser. Nii et tõesti võimas värk. Lisaks on sealsamas Kullamaa kirikus teeninud Heinrich Göseken, kes oli ühe esimese eesti keele grammatikateose koostaja. Kullamaa kirikusse on maetud ka Heinrich Gutsleff, kes oli 1715. a ilmunud Uue Testamendi peatoimetaja ja nagu meie giidihärra ütles, siis just tema tegi ära sisulise töö täispiibli tõlke juures (mitte A.T. Helle). Kullamaa kalmistule on maetud ka Rudolf Tobias, kes on sealtkandist pärit. Tema eluajal olid inimesed ikka rääkinud "Ruudi ka kodus käimas, pidavat pühaba orelit mängima, peaks kuulama minema", nii nagu minu sugulased kunagi rääkisid "näe, Saare Märdil jälle hood peal"... Mu emapoolne suguvõsa on Hüpassaarest pärit :D Ja Kullamaale on maetud ka Aare Laanemets. 

Meil õudselt vedas, et isal juhtus reisi kokku pannes kohtuma oma hea tuttavaga, kes on Kullamaa kandi koduloouurija, kes kõiki neid lugusid meile hästi huvitavalt rääkis. Nii huvitavalt, et Ruudi tõi pärast reisi esile just seda kirikut, kus olevat nii põnev olnud. Aitäh Lembitule!

Järgmiseks kultuurilooliseks paigaks võiks nimetada juba uuel päeval külastatud Aleksander III mälestussammast Pullapääl, mis püstitati sinna, sest keiser olevat armastanud Eestis käies just Pullapääl oma lemmikjooki (viin ja šamapanja 1:1) manustada. Aleksander III olevat olnud selline lihtne mees, küpsetas talupoegadega lõkkes kartuleid ja noh, jõi oma jooki. Poliitiliselt ta kuigi tore polnud meie jaoks, vana venestaja. Pullapääl olles meenutasime ka Pullapää mässu, mis oleks 90ndate alguses peaaegu kodusõjani viinud, sest loodud kaitseliit keeldus allumast siseministrile.  

Edasi liikusime juba Haapsallu, kus tegime traditsioonilise tiiru - Haapsalu loss (koos meenutusega sellest, kuidas üks meie kaasasolnud sugulastest vedas noorepõlves kihla, et ta suudab üles müüri otsa ronida. Loomulikult suutiski, ainult alla enam ei saanud. Aga et elu lõpuni müürile jääda oli nagu ka kehv väljavaade, hüppas ta sealt lihtsalt alla ja murdis mõlema jala luud), rannapromenaad, Kuursaal, Tšaikovski pink koos muusikapalaga. 

Kolmandal päeval käisime Padise kloostris, mis oli üliäge. Ma ei olnud seal kunagi varem käinud ega teadnud, et see on nii hästi säilinud. Lapsed olid täiega sillas, ronisid treppidel ja pugesid keldritesse, suured inimesed tegid tegelikult laias laastus sama, sest see oli lihtsalt nii põnev. Ja samas ka kummastav, just see mõte, kuidas sellises hoones päriselt elati ja Jumalat teeniti. 

Sealt edasi jõudsime ka Eesti kauneima vaatega kirikuni - Harju-Madiseni. Kiriku peauksest väljudes oli vaade tõepoolest hunnitu. Aga me ei läinud seda kirikut üksnes vaate pärast kaema, vaid ikka sellepärast, et selle kõrval on B. G. Forseliuse mälestuskivi, sest tema isa teenis Harju-Madise koguduses. Kivilt saime muu hulgas teada, et B.G.F oli ainult 28 aastat vana, kui ta tormiga põhja läks.

Muusemid

Jõudsime ära käia ka päris mitmes muuseumis. Esiteks Ants Laikmaa omas, mis oli väga looduskaunis koht, kuigi Anna Haava puu oli kahjuks täiesti ära kuivanud. Nagu ka suurem osa kadakaist, mis ääristasid teed Laikmaa hauani. Muuseumis saime teada, et Laikmaa oli üks vana liiderlik ja äärmiselt halva käekirjaga meesterahvas. Tuglas nimelt oli talle (oma imeilusa käekirjaga) saatnud kirja, kus mainis, et Laikmaa kiri pakkus küll silmarõõmu, aga sisuliselt ei olnud võimalik seda lugeda. Tema surma-aasta 1942 tekitas meis küsimusi, miks ta suri (mitte et ta surres väga noor oleks olnud), aga seda ei märgita eriti kuskil. Ju siis suri loomulikel asjaoludel? Ja üks täpsustus - Laikmaa ei läinud mitte jala Pariisi, vaid Düsseldorfi. 

Teisel päeval käisime Haapsalu Raudtee- ja Sidemuuseumis, mis oli seest küll üsna väike, aga selle eest hullusti vahva. Sai vaadata, kuidas nägi rongisõit vanasti välja, üks suur vedurimakett oli ja ülevaade erinevatest piletitest, mis minul kahjuks nostalgiat ei tekitanud, küll aga nii mõnelgi teisel. Väljas oli terve hulk vaguneid, mille peal ronida ei tohtinud, aga mille peal siiski roniti. Meil kaasas olnud lapsed küll ainult selle peal, millel keelusilti polnud. 

Ja kolmandasse päeva jäi Paldiskis asuv Amandud Adamsoni ateljeemuuseum. Paldiski ise on muidugi omaette vaatamisväärsus, kusjuures 20  aastaga, mis on möödunud ajast, mil ma seal viimati käisin, on asjalood oluliselt ilusamaks saanud, tühje tondilosse pole enam nii palju, terve hulk uusi maju on kerkinud, tundub, et Paldiski täitsa elab. Muuseum on väga tore, hästi väike, sest ateljeeks ehitatud aiamaja ongi väike, aga kuraator rääkis nii armsalt Adamsonist ja tema töödest. Saime piiluda tema hädaabi magamistuppa, vaadata albumist aiamaja renoveerimise kulgu ja saime teada ka seda, miks Amandus Adamson 1918. aastal Eestisse tagasi tulles laostunud mees oli. 

Korra lipsasime läbi ka Peetri Tolli söögikoha peal olevalt näituselt, mis käsitles ajaloolisi külmrelvi. Selle väljapaneku juures oli kaks toredat asja. Esiteks naine, kes meile natuke relvadest rääkis - ta oli venelanna ja tema eesti keel oli lihtsalt nii armas. Teiseks oli põnev teadasaamine, et relvade käepidemetel (eriti kortikutel) kasutati rai nahka. See nahk näeb väga veider välja. 

Looduloolised paigad

Neid nii palju polnud nagu kultuuriloolisi, kuid siiski. Esiteks käisime Matsalu loodukaitseala keskuses, kus me õega ostsime endale roosad jänesega särgid ja seejärel vaatasime kogu seltskonnaga filmi Matsalu lahe aastaringist. See oli täitsa vahva ja kuidagi natuke naljakas oli ka, et me sedasi kohe õppeklassi filmi sattusime vaatama. 

Ja kindlasti läheb loodusloo alla Paldiski pank, mis oli meie reisi lõpppunkt ning nägi välja täpsalt sama palju maailma lõpp kui Inglismaal Land´s End. Paldiski pangal muuseas pole mingeid piirdeid ega asju, nii et ma tõesti imestan, et seal pidevalt inimesi alla ei saja. 

Sportlikud ettevõtmised

Meie esimene ööbimispaik asus merest 300 meetri kaugusel (Tooraku turismitalu, mis on hüva koht ööbimiseks, palju ruumi välja tegutsemiseks, võimalik lauad endale sobivasse kohta panna, voodid okeid, ainult köögikasutamisvõimalust meil polnud, veetkeetja siiski oli. Ja kuna hr H kannab alati oma pliiti kaasas, saime õhtul liha kõrvale ikka kartuleid ka. Teine ööbimispaik oli Veskijõel, kus meil oli köögiga maja, nii et hommikuks sai putru teha. Selles majas oli palju vannitubasid ja üks saun, mida me rõõmuga kasutasime), käisime ujumas. Mitte küll kõik, aga julgemad. Kusjuures nii veider kui see ka poleks, vesi polnud üldse niiii külm. Eks meil oli seal üks pisike lahesopistus, aga meri on meri ja sel aastal siis taas on mul õnnestunud Eesti meres ujuda. Toorakul oli ka tenniseväljak, mida sai väikese tasu eest kasutada ja mida meiega kaasas olnud inimesed usinasti ka tegid. 

Teine suuremat sorti sportlik ettevõtmine oli Roosta seikluspark. Mulle seikluspargid väga meeldivad. Roosta oma on raske. Füüsiliselt tõesti raske. Seal on harjutusrada (kiitus selle eest!), lasterada, mis tundus okei olevat, ja kaks põhirada, üks kuni 5 meetri kõrgusel, teine kuskil 8-10 meetri kandis. Esimene rada lõi oma esimeste elementidega hinge kohe kinni, sest need olid hästi kõrgel ja eeldasid teatavat jõudu kätes (kohe teine element oli vabalt rippuva võrgu peal ronimine, mis on kätele päris tugev koormus), aga edasi läks nagu leebemaks. Nii et kui me esimesega lõpetasime, mõtlesime prl Vaprakesega, et mis seal ikka, eks me seal üleval vihkame ennast, aga lähme ja teeme selle raskema raja ka läbi. Instruktor ütles ka, et see teine rada on samalaadne nagu esimene, kõrgust üleval eriti ei taju ja et muidugi võiksime minna. Selles osas oli tal muidugi õigus - kõrgust teisel rajal tõesti ei tajunud, sest elemendid olid nii rasked, et sellest 10 meetrist oli täiesti ükskõik. Kõik algas 12 spagaadiga 10 meetri kõrgusel :D Ma suutsin 6 ära teha, siis jalg enam ei paindunud järgmise aasani ja nii ma rakmetesse kukkusingi. See aitas mul jõuda järgmise platvormi juurde, aga sinna peale saamiseks tuli õhule toetudes hüpe teha... Ja see oli alles algus. Ma vigastasin oma jalga (marraskil), selga ja õlga (sinikad), sellist asja pole mul varem olnud seikluspargis. Aga üks peikadest tegi raja läbi ja oli täitsa rõõmus sealjuures, nii et tegelikult ei olnud piinarada, lihtsalt ma pole nii võimekas. Ja pikk. Et siis - Roostal on tore seikluspark, aga ma ei soovita seda esimeseks seikluspargiks. Ja seda teist rada soovitan ainult siis, kui su hommikuvõimlemiseks on 10 minutit planki ja 50 lõuatõmmet. Muidu võtab tiba võhmale.  

Saigi vist kõik kaetud. Kolm täispikka päeva, umbes-täpselt 600 kilomeetrit, mõni pingelisem olukord (meid oli siiski 17 ja me oleme väga erinevad), tohutult palju häid emotsioone, uusi teadmisi, aktiivset puhkust ja lõõgastust. Mul on väga hea meel, et mu isa seda asja juba neljandat aastat veab ja et ema teda rõõmsalt toetab ja et õed on sama huvilised nagu meiegi. 

Tegijal juhtub

Nii ajaloolise tõe huvides märgin üles tänase päeva tipphetke.

Nimelt suutsin ma nüüd, peaaegu 33aastasena teha seda, mille üle on filmides palju nalja visatud. Noortefilmides, kus lapsed lähevad kodust ülikooli või kuhu iganes nad siis lähevad ja peavad ise hakkama pesu pesema. Ja selle tagajärjel peavad edaspidi üleni roosas ringi käima.

Meie Ruudiga ei pea õnneks roosasse riietuma.

Helesinisesse hoopis :D

Barcelona - mõnus linnarannapuhkus

Meie dessandist Barcelonasse on juba nii palju aega möödas, et ma ei mäletagi enam, mis tunne on siis, kui on palav. Ja kui kiiresti palavusega ära harjub. Esimene öö 30kraadises palavuses möödus ventilaatori all ilma igasuguse katteta, teisel ööl panin kuskil poole peal ventika kinni, sest see mürises, kannatas täitsa ilma tuuleta ka magada. Kolmandaks ööks ei hakanud üldse sisse lülitama. Ja neljanda öö magasin juba pidžaamas ja lina all, sest muidu oli nagu jahe :D

Barcelona on muidugi hullumoodi äge.

Meie kodurand

Meie kodutänav oli sihuke. Võibolla ei näe väga glamuurne välja, aga lisagem sinna need kolmkümmned soojakraadi, ümber nurga olevad saia- ja puuviljapoed ning 10 minuti kaugusel olev rand, mis oli liivasem nii vee sees kui ka vee ääres kui Barcelona esindusrand Barceloneta. Juba puhtalt sooja merevett nutan taga. Üldse tundus meie kant olevat selline päris inimeste elukant, mis
tegi selle nii ägedaks.

Korter oli normaalne, kolm magasituba+elutuba koos köögiga, kaks vannituba (üks neist bideega, mis oli sellepärast naljakas, et me just olime sõbraga arutanud seda bideevärki. Et me kumbki pole sattunud seda sihtotstarbeliselt kasutama. Ma siis kohe kasutasin), kokku neljaks ööks umbes 700 eurot? Mitme peale makstes igatahes alla 200 euro nelja öö eest.

Siin me istusime ja sõime jäätis.

Meie liikusime ringi metrooga, mis on jumalik leiutis suurlinnades. Barcelonas on nüüd metroo ka lennujaama välja, mis tähendab, et omal käel Barcelona külastamine on veel lihtsam, sest minu meelest on lennujaamast linna saamine üks segasemaid asju reisimise juures. Linnas on juba okei üldiselt, sest siis pole kohvreid risuks kaelas :D Metroost nii palju, et me saime hakkama 96 tunni piletiga, mis maksis 27.50. Selle eest sõitsime südamest igale poole. Korra sattusime ka mingi rikke ajal sõitma, mis tähendas, et uut rongi tuli kirjade järgi oma pool tundi oodata. See oli küll ebamugav, eriti seepärast, et rahvast oli ju sama palju nagu tavaliselt, kui rong maksimaalselt viie minuti tagant käib.

Metrooga käisime ära Placa Espanya lähedal Montjuici värvilisi purskkaevusid vaatamas, Picasso muuseumis Gooti kvartalis (seal käsime niisama muidugi ka, kirikut vaatamas ja ühel õhtul paellat söömas, mis oli hullult äge). Õega sattusime ka Ciutadella parki ja Triumfikaare juurde,

Ciutadella park

Gaudi imeloomingu vaatasime üle, Aquariumis käisime, Montjuici mäel ja loomulikult rannas, kus me prl Vaprakesega lasime endale tätoveeringud teha.

Väga raske on otsustada, mis oli kõige ägedam. Loomulikult olin ma täiesti lummatud Gooti kvartalist, pärast Zafoni lugemist olengi ma just selle pärast tahtnud Barcelonasse minna. Selline hämar ja kitsas ja põnev ja lugusid täis. Samas meeldis mulle õudselt Montjuici kindlus, funikulööriga sõitmine on iseenesest juba lahe. Sellega seoses meenub mulle, et esimest korda elus tundsin ma end lennukis ebamugavalt. Ja mitte sellepärast, et mu kõrvad valutasid (kusjuures tulles nii väga ei valutanudki, minnes selle eest täie rauaga), vaid just sellepärast, et see lendamise asi tundus täiega ebaloomulik. Ma suudan isegi selgitada, miks see mul tekkinud on. Ruudi nimelt kardab lendamist (üldse maapaelt lahkumist, laevasõit on sama hull) ja ta on hoolega tegelenud selle teemaga, et kuidas ikkagi lennukid lendavad ja kuidas need ei saa alla kukkuda niisama. Et me oleme jõudnud nii kaugele, et pärast mu Barcelona-reisi muljeid arvas ta, et ta tegelikult tahaks ka ikkagi kuskile reisile kaasa tulla, lihtsalt kuskile lähemale, kuhu ei lenda nii kaua aega. Probleem on selles, et pärast seda, kui ma teada sain, kuidas lennukid õhus püsivad, on see minu meelest niivõrd ebaloogiline ja täiesti ebausaldusväärne :D Loomulikult sõidan ma ka edaspidi lennukiga, aga ... kõhe on :D Parem oleks, kui ma arvaks edasi, et mootor lihtaslt tagab selle, et lennuk sõidab edasi. SEE on loogiline :D

Aga Montjuic siis. Ma ei tea, miks, aga mulle hullult meeldivad sellised vanad kindlused. Barcelonas

Montjuici mäel

on muidugi niivõrd lummav vaade merele ja kuum päike ja hästi äge park mäest alla minnes. Ja ma pean tunnistama, et kogu see teave Kataloonia kohta, mida kindluses jagati, oli väga valgustav. Jah, ma põhimõtteliselt tean seda hispaanlaste-kataloonlaste värki, aga tõsiselt põnev oli lugeda kogu sellest suurest vastasseisust. Ruudile igatahes ostsin kaasa Kataloonia, mitte Hispaania lipu. Pärast mõtlesin, et oleks võinud ju Hispaania oma ka kaasa osta, siis oleks ta saanud need kaks lippu sama sõbralikult kõrvuti panna, nagu tal praegu Iisraeli ja Palestiina omad seisavad.

Lõpetuseks ei saa jätta mainimata ka viimast atraktsiooni, mille korraldamisele aitas kaasa prl Vaprake, kes tahtis väga Primarki jõuda. Ma polnud muuseas varem kunagi Primarkis käinud. Ja ega Barcelonas see väga lihtne ka polnud, sest Primark oli mõnevõrra ära peidetud. Et kõigile järgmistele, kes tahavad Barcelonas Primarki jõuda - võtke sihiks Barcelona Hilton Avinguda Diagonalil, Primark on kohe selle kõrval asuvas megakeskuses. Lähim metroojaam on Maria Christina.

Tegelikult jäi meil hästi palju tegemata - Montserrat kloostrisse ei jõudnud, Güelli parki ka mitte, samuti Horta parki, Kauri soovitatud teadusmuuseum jäi külastamata, Gooti kvartalis oleks võinud veel rohkem ringi jalutada, rannas oleks tahtnud rohkem olla... Nii et võibolla saab Ruudi ikka minuga koos ka Barcelonasse minna, tema muidugi tahaks praeguse seisuga kõige rohkem Tibidabo mäele lõbustusparki minna :)

Lõpetamisest

Vahepeal on toimunud nii palju nii toredaid ja häid emotsioone pakkuvaid sündmusi ja ettevõtmisi, et ma ei kujuta ettegi, kuidas ma nende kõigi kohta märkmeid jõuan teha. Aga väga tahan, sest kõik on väärt ajalukku jäädvustatud saada. Oli meie reis Barcelonasse, enne seda käisime külas teistes riigigümnaasiumides, eilne jaaniõhtu oli erakordselt armas ja tore koosviibimine.

Aga kuna ma ei ole reisist päris taastuda jõudnud (saabusime koju öösel poole kahest, järgmisel hommikul ajas must südametunnistus mind juba kaheksast üles, sest töö vajas tegemist, sinna otsa kohe lõpetamine ja hilisem koosviibimine ja siis jaanipäev, kui ka magada ei saanud), siis jagan täna ainult lõpetamisega seotud emotsioone.

Esiteks pidin pikali kukkuma, kui nägin oma eesti keele klassi õpilaste eksamitulemusi - nende keskmine tulemus ületas mu ootusi umbes 10 punktiga. Nende keskmine oli peaaegu 72. Ja see keskmine tulemus 70 on selline müstiline piir, mille ületamisest olen unistanud, aga pole kunagi päris reaalseks pidanud. Meil on siiski tavaline piirkonnakool, kuhu tulevad õppima peaaegu kõik, kes natukenegi tahavad. Päris soojast hingeõhust ei piisa, aga enam-vähem. Nii et see on super tubli tulemus ja ma olen nende üle väga-väga uhke.

Teiseks oli sel aastal niiiiii tore aktus. Ma tükk aega mõtlesin, kas ma jaksan sinna üldse minna. Reisiväsimus kontides ja üldse... Eelnevale õpetajate tänuüritusele pidin minema, kuna mul oli lubadus vaja täita. Ja juba seal kohal olles läksin edasi ka. Ja olen väga rõõmus, et läksin.

Aktus oli niivõrd stiilne, korraga akadeemiline ja lõbus, pidulik ja noorte nägu, selline tõeline koolilõpu tähistamine.

Üks väike jupike, telefoniga filmitult (mitte minu oma), mis FB-s ka ringi rändab. TANTSUPEOLE
Tantsu osa oli spontaanne, videos ei ole näha, aga kogu saal (õpetajad ja külalised) olid samamoodi püsti ja elasid kaasa).

Ilus aktus oli :)

Hindamine ja tagasiside

On üks teema, millest olen juba mõnda aega mõtteid mõlgutanud, aga pole olnud nagu õiget stiimulit, et postitus valmis kirjutada. Nüüd on seikasid nii palju kogenud, et oleks viimane aeg need ka internetti raiuda.

Et siis hindamine ja tagasiside.

Sel kevadel oli meil tööl esimest korda kohustulikus korras arenguvestlustel käimise nõue. Kõigil töötajatel siis. See tekitas palju elevust, ärevust ja mõtteid. Ärakäinud andsid minejatele nõu, milliseis küsimusi küsida, et direktor ise aja täis räägiks, ja julgustasid, et tegemist ei ole millegi hirmsaga. Ma olin varem juba käinud ja teadsin ka ette, et kindlasti on pigem positiivne kogemus. Oligi. Pärast oleme lihtsalt paari kolleegiga arutanud, mis on sellise vestluse mõte. Meie kooli vestlused on sellised positiivse tagasiside saamise kohad üldiselt. Üks kolleegidest leidiski, et tema oleks tahtnud saada rohkem negatiivset, sest ta teab isegi, et ta pole ideaalne ja selline puudustele viitamine aitaks tal paremaks saada, sest areng toimub ikka negatiivse tagasiside põhjal. Ma olen selle peale nüüd mõelnud ja jään ikka seisukohale, et mulle annab pigem parema tulemuse see, kui räägitakse positiivsest poolest. See annab mulle märku, et ka kõrvalt nähakse, et mu pingutused annavad tulemust. Ja selle baasilt on mul rohkem motivatsiooni tegeleda sellega, mis parandamist vajab. Ma tegelikult ju tean, mis mu puudused on :) Ka neist sai räägitud, aga taaskord positiivses võtmes, nii et ma  tundsin ka ise, et asjad on pigem hästi, sest ma tean, millega peab tegelema, ja juhtkond on näinud, et ma olen juba tublimaks saanud.

Teistlaadi tagasisidet saan ma viis korda aastas. Meil on nimelt iga perioodi lõpus õpilastel võimalik anda tagasisidet lõppenud kursusele. Seal tuleb 6-pallisel skaalal hinnata, kui palju paranesid teadmised ja oskused, kas õpilane sai piisavalt tagasisidet oma õppimise kohta, kas hindamine oli arusaadav, kas tunnis valitses õppimist toetav õhkkond ja kas tunnid olid huvitavad. See on selline otsesem hinnang minu tööle. Ja seda on paganama raske vastu võtta. Mis mõttes ütleb keegi, et tunnid on ainult 4 palli vääriselt huvitavad, kui ma olen ninast vere välja punnitanud, et oleks mitmekesine, arendav ja eluga seotud?!? Mis mõttes arenesid oskused ainult 3 palli eest, kui ma näen, et kõik õpilased on nii palju osavamaks muutunud?!?! Ma tean mitut kolleegi, kes seda tagasisidet üldse ei vaata, sest nad ei taha saada seda negatiivsust, mis seal olla võib. Mina vaatan, sest mis seal salata, üldiselt on see selline positiivne egolaks. Aga selle lehekülje avamine on ikka natuke ärev, sest ega ette ju ei tea, mis sealt tulla võib. Samas on see minu meelest hästi oluline teadmine. Mul on olnud nii sedapidi kogemust, et minu meelest oli kõik ülevõrdes, aga tagasiside on pigem keskpärane, aga ka sedapidi oli just sel aastal, kus ma ise olin pettunud ja kurb, aga tagasiside näitas, et õpilased olid väga rahul. Mõtlemise koht mõlemal korral.

Ja kolmandaks olen viimasel ajal mõelnud kujundavale hindamisele. Poiss sai ju eelmisel nädalal oma tunnistuse kätte, kus mateamaatika ja eesti keel olid hinnatud hindega, teised ained veel kujundlikult. Tema jaoks olid need saadud viied tähtsamad. Muidugi olin ka mina rõõmus, kuigi mitte ülevoolavalt, sest iseenesest ma näen, et kui hinded oleksid olnud madalamad, siis mitte teadmiste ja oskuste, vaid lohakuse ja hoolimatuse pärast. Ja seepärast rõõmustasid mind hoolsuse ja käitumise head vist isegi rohkem. Mis mind aga tegelikult kurvastas, oli kehalise hinnang. Mitte sellepärast, et seal oli kirjas, et poiss ei jaksa joosta pikka maad. Mida Ruudi muuseas ei tunnista, sest ta ütles, et ta jaksas küll, ta lihtsalt jooksis aeglaselt. Mind lihtsalt kurvastas natuke see, et seal polnud sõnagi arengust, mis minu arusaamist mööda peaks kujundava hindamise kese olema. Mitte sõnagi sellest, et hüppenööriga hüppamises toimus aasta jooksul hüppeline areng (esialgne pusimine sellega, et saaks 40 hüpet minuti jooksul jõudis aasta lõpuks 110 hüppeni pooleteise mintuti jooksul, mis näitab, et koordinatsioon arenes meeletult, sest esialgu ei saanud ta viit hüpetki järjest hüpatud, aga järjepideva harjutamisega sai ta selle päris hästi käppa) või korvpallirõnga tabamises. Või kas või palliviskes. Ehk kõik asjad, mida nad õppisid, arenesid väga palju, aga selle kohta pole sõnagi, vaid on lakooniline teade, et teed kõike keskpäraselt. Ainult orienteerumise eest oli kiitus, aga see oli kiitus mitte arengu eest, vaid selle eest, ta on loomu poolest osav mõtlemises ja kaardilugemises, seda tegi ta keskpärasest paremini juba enne, kui koolis üldse jutuks võeti.

Meie koolis on just kehaline kasvatus aine, kus antakse ainult kujundavat hindamist. Klassijuhatajana näen seda. Neil on sedalaadi tagasiside:  Sinu osalemine pallimängude tundides on olnud asjalik ja püüdlik. Arvestused said sooritatud positiivselt ja võimetele vastavalt. Meeldis Sinu töökus ja kannatlikkus oodata ära harjutamise tulemusi. Oled julge panema ennast proovile. Enesekindlus ning kehalised võimed arenevad järjepideva praktika jooksul. Õpitud oskusi soovitan kindlasti edasi arendada. Kiidan Sinu analüütilist mõtlemisoskust ja seoste loomist! 

Või siis samas grupis selline:  Sinu osalemine pallimängude tundides on olnud aktiivne ja motiveeritud.Arvestused said sooritatud positiivsete tulemustega ja võimetekohaselt. Tugevuseks oli võrkpall. Meeldiv oli märgata, et vajadusel abistasid ja suunasid ka kaasõpilasi. Oled hea meeskonnas tegutseja ning positiivse suhtumisega. Tunned oma tugevaid ja nõrku külgi. Sea endale selged sihid, mille poole liikudes saad ennast veelgi arendada ning teadlikumaks oma võimetest.

Või siis kolmas variant: Sinu osalemine pallimängude tundides on olnud püüdlik ja asjalik. Arvestused said sooritatud positiivselt ja võimetele vastavalt. Kõige keerulisemaks osutus Sinu jaoks võrkpalli arvestus. Mängulises osas arenesid iga korraga ja muutusid julgemaks ning enesekindlamaks. Siit edasi arenemiseks oleks vajalik järjepidev võrkpalli mänguga tegelemine vabal ajal. Märkasin, et olid ise motiveeritud ja näitasid üles huvi pallimängudega tegeleda ning õppida. Arendada võiksid ka üldiseid kehalisi võimeid ja koordinatsiooni. Sooritamata jäi kooliväline praktiline osalemine liikumisüritusel.

Ma ei tea, kuidas teistele, aga mulle tunduvad need palju sisulisemad kui lihtsalt loetelu asjadest, mis said tehtud ja mille kohta inimesed said ise ka aru, kas neil õnnestus võrgus serv üle saada või mitte. Kusjuures sellist tagasisidet saavad kõik meie kooli enam-vähem 500 õpilast iga kursuse lõpus ehk kaks korda aastas.

Sellised lood siis hindamise ja tagasisidega. H

Kui provintsist Estonias käidi

Ma olen varem korduvalt kirjutanud, kuidas ma muusikale ei armasta. Ja nii ongi. Iga kord, kui nad muusikalis laulma või tantsima hakkavad, näib see niivõrd kohatu, et mul kaob igasugune võime seda kõike tõsiselt võtta.

Eelmisel nädalal käisin aga õpilastega Estonias "La traviatat" vaatamas ja võtsin seda väga tõsiselt. Viimati käisin ooperis Berliinis, kus mängiti "Oneginit" moodsas võtmes. Ka see meeldis mulle üsna hästi, sest vastuolu ooperlikku dramaatika ja teksastes lauljate vahel oli põnev. Siiski meeldiks mulle klassikaline variant tsipake rohkem. Ja "La traviata" oli väga klassikaline.

Kogu ettevõtmine oli tore - bussiga provintsist kohale, kõigil peened riided seljas (eriti tüdrukutel, poistega on natuke keerulisem see asi, aga igaühest oli näha, et ta oli vähemalt üritanud anda endast parima), meie kohad esimesel rõdul, teised peenes riides külastajad. See viimane on küll tinglik, sest need ajad, kus ooperikülastus oli pidulikkuselt teisel kohal Eesti riigis üldse (esimesel kohal on presidendi vastuvõtt), näivad lõplikult möödas olevat. Siiski oli õhtusel etendusel seis kriipsu võrra pidulikum kui viimati pärastlõunasel "Karlssoni" etendusel.

Ooper suhtes on inimsetel väike võbelus sees, et igav noh. Laulavad, tavaliselt veel itaalia keeles. Või kui ka eesti keeles, siis nagunii midagi aru ei saa. Aga tegelikult ei ole igav. Absoluutselt. "Traviata" on muidugi juba olemuselt tore tükk. Ja "Joogilaulu" kuulmine paneb arvatavasti kõik ooperisse tulnud vähemalt peas kaasa ümisema :D

Vaatajasõbralik oli ka see, et etendus oli kahe vaheajaga ehk esimene ja kolmas vaatus kestsid vaid pool tundi, mis on täpselt nii lühike aeg, et ka kõige ooperikaugemad inimesed suudavad veel keskenduda. Ja tegelikult läks ka tunnine teine vaatus lennates, see kõik oli lihtsalt nii võluv ja põnev.

Ainsa negatiivse asjana saab välja tuua Alfredo rolli, mida täitis Sergiu Saplacan Rumeeniast. Ta nägi väga nunnu välja (vähemalt rõdult vaadates), aga no hääl jäi niiii nõrgaks. Ei kõlanud. Jassi Zahharov Alfredo isana kõlas küll :D Ja ka Kristel Pärtna Violettana.

Praegu mõtisklen, kuidas looži kohta saada, see tundub kuidagi eriti äge.

Tööd hinnatud

Traditsiooniliste teemadega jätkates saan ära märkida ka selle, et riigieksamid said hinnatud ja juba ka tagasi saadetud. Selle viimasega juhtus natuke kummaline lugu, sest andsin oma paki Eesti Posti kenale teenindajaneiule (pakil on kõik andmed saaja ja saatja kohta olemas), palusin tal turvakoti kinni kleepida (ma ise ei julge, sest ükskord rikkusin paki ära, nii et enam kinni ei kleepunudki, nii et ma olin erakordselt pinges. Õnneks oli see seekord, kui tööd läksid tagasi koos matemaatikaeksamitega, nii et vähemalt ei pidanud ma seda pooletoobist kotti võõra teenindaja kätte usaldama...) ja oligi kõik. Ma ei pidanud ühtki paberit täitma (võibolla pole ka varem, ma ei mäleta) ja ma ei saanud ühtki paberit selle kohta, et oleksin paki üle andnud. Õhtul kodus hakkasin mõtlema ja korraks käis kõhust jõnks läbi - mõtle, kui see teenindaja ei panegi pakki edasi liikuma. Mul pole siis ju ühtki tõestust, et eksamitööd enam minu käes pole...

Tööd ise olid sellised tavalised. Keskmiselt võibolla natuke tugevamad, sest poolitusvigu oli suhteliselt vähe. Muidu on inimeste jaoks täiesti adekvaatne olnud poolitada südame rahus sõnu sealt, kus Jumal juhatab. Kor-stnad või ko-er on täiesti okeid inimeste jaoks. Kusjuures poolitamist õpitakse teises klassis, mis tähendab, et mingi kümme aastat on keegi neile eeldatavasti ikka öelnud, et hei, tegelikult meie reeglite järgi ikka niiviisi poolitada ei saa. Selle ajaga võiks ju vähemalt nii palju selgeks saada, et poolitamine on miski, mida ma ei oska. Ja seda siis mitte teha.

Sisuliselt võib rõõmustada selle üle, et ma ei pannud sisu eest mitte kordagi nulli, mis tähendab, et päris mööda keegi ei tekstist ega küsimusest ei lugenud. Üle mitme aasta panin mõned maksimumtulemused kõigile kolmele küsimusele, nii et vähemalt minu poolt on tehtud kõik, et lõpuks ometi oleks 100-punktiseid töid ka eesti keele eksamil. Võrreldes matemaatikaga meil neid praktiliselt polegi. Jõhkralt palju eksitakse likkus-lõpuliste sõnadega (jätkusuutlikkus oli julgelt 70%-l valesti kirjutatud), teine levinud veakoht oli sõna "efektiivne". Kusjuures nii jätkusuutlikkus kui ka efektiivne olid tekstis õigesti kirjutatult olemas, ole ainult mees ja kirjuta õigesti maha.

Minus endas tekitas aga sel aastal kõige rohkem küsimusi see, et ma nägin päris palju õpetajate kätt vastustes. Mitte selles osas, et õpetajad oleksid eksamil vastused valmis kirjutanud ja siis vetsu pannud, kus iga soovijad neid lugeda võiks, vaid ülesehituslikult. Mul on ju igas pakis ühe kooli tööd. Ja need tööd olid sarnased. Ja see oli vahetevahel natuke kurb, sest oli pakke, kus oli näha, et õpetaja teab, kuidas eksamitöid hinnatakse ja kuidas tuleb lugeda küsimust ja kuidas vastata. Ja siis oli pakke, kus õpilased olid vastanud nii, nagu torust tuli. Üldnõuded on loomulikult kõigile teada ja avalikult Innove lehelt leitavad. Aga kui neisse mitte süveneda või neid mitte eraldi rõhutada, siis ei tule punktid nii kõrged. Umbes nii nagu kaugushüppevõistlustel. Loomulikult teavad kõik, kes võistlema lähevad, et tuleb võimalikult kaugele hüpata. Aga mõned võtavad hoogu ja hüppavad, teised jälgivad seda, et tabaks võimalikult täpselt pakku ja maandudes ei pane käsi selja taha. Ja saavadki parema tulemuse kui need, kes hüppavad 30 sentimeetrit paku tagant ja panevad pepu potsti maha.

Näiteks seda tüüpi ülesanded, kus on kirjas "Analüüsi teksti põhjal tekkinud olukorda. Too välja neli iseloomulikku tunnust". Sellise küsimuse vastus eeldab viit elementi - analüüs+neli näidet. Minu omad teavad seda, sest me oleme alates kümnendast klassist sellega maadelnud, alguses trotsiga, hiljem alistunud leppimisega. Ma ei saa muidugi pead anda, et neil kõigil eksamisituatsioonis tekib arusaamine, et see on see küsimus, aga ma olen kindel, et suurem osa näeb küsimuse läbi. Samamoodi teavad nad, mida tähendab näide tekstist, tekstinäide ja tsitaat tekstist. Ja et vastusesse tuleb kirjutada see, mida küsitakse, mitte see, mis endale meeldib.

Aga nad teavad seda eelkõige tänu sellele, et ma olen seda öelnud. Ja mina olen seda rõhutanud, sest ma tean, et see on tähtis. Õpetajad, kes ei ole tuhandete kaupa väga erinevaid lugemisülesannete vastuseid lugenud ja hinnanud, ei tea seda. Ei saakski vist. Loomulikult on ka sellistes pakkides, kus muidu on ebamäärase ülesehitusega tööd, mõni selline, mis on täpne, sest mõni lihtsalt hüppabki kaugele. Ja tegelikult pole neis nõuetes mitte midagi ebaloogilist. Lihtsalt tavaliselt me ei süvene vist detailidesse nii palju.

Vähemalt on selleks aastaks töö jälle tehtud.

Kevadine tänulikkus (traditsiooniline)

Õppeaasta lõpp tuleb alati kuidagi ootamatult, aga sel aastal on veel kuidagi eriti ootamatu. Kahtlustan põhjusena ilma - sel aatal pole mul tööl veel palav hakanud, ju seepärast ma ei saagi aru, et lõpp on lähedal.

Igatahes oli meil eile iga-aastane tänuüritus kõigile töötajatele. Ma olen neist varem ka kirjutanud. Ja just sellest, kuidas mu direktor oskab inimestele ilusasti öelda. Nii et kuigi ma teadsin seda ette, olin eile tema sissejuhatavat kõnet kuulates täiesti hämmingus. Kuidas on võimalik, et üks inimene tõuseb lihtsalt püsti ja hakkab rääkima (ei mingeid paberitel olevaid spikreid) ning sa tunned, et
- sa oled töötajana lihtsalt fantastiline;
- sa töötad meeskonnas, mis on erakordne;
- sa töötad asutuses, mis on kui mitte kõige ägedam, siis üks ägedamaid Eestis;
- sa töötad ametis, mis kõige olulisem üleüldse kogu maailmas.

Ja seda kõike räägitakse mitte eesmärgiga sind selles veenda, vaid lihtsalt meeldetuletuseks, sest rääkija jaoks on see iseenesest mõistetav tõde. Ja see muudab jutu niivõrd veenvaks.

Ma ei väsi kordamast, kui väga meil on vedanud oma direktoriga. Ja kui oluline oleks, et kõik koolijuhid oleks sama head, sest hullult hea on sellises kohas töötada.

Veel üks kivinäitus

Kirjutasin enne pika-pika postituse Ruudist. Kuidas me käisime arenguvestlusesl ja sellest, millised iseloomuomadused mulle tema juures kõige rohkem meeldivad.

Kirjutasin enam-vähem valmis ja siis kustutasin ära. Ma kogu kirjutamise aja tegelikult mõtlesin sellele, et Ruudile ei meeldiks see postitus. Tegemist on jätkuvalt inimesega, kes keeldub igasugustest võistlustest, sest "äkki ma võidan ja siis pannakse pilt ajalehte". Nii et...las jääb. Ütlen lihtsalt lühidalt, et Ruudi on üks ägedamaid inimesi, keda ma üldse tean.

Muist asjust.

Reedel oli eksam, mis tähendas, et ülejäänud kodanikud komandeeriti koolist välja. Iga eksami ajal on nii ja traditsiooniliselt on matemaatikaeksam teistele loodusõppepäev. Eelmisel aastal käisime Soomaal ühes õppekeskuses, kus oli väike loodusretk koos looduslike ülesannetega, pärast oli lõke, mille kohal sai tokisaia küpsetada, ja vastavalt valikule kunsti- või detektiiviülesannet lahendada.

Eelmise aasta kogemusele toetudes panin reede hommikul spordiriided selga ja rõõmustasin ilusa ilma üle. Sõit viis sedapuhku Pärnumaale ühte õppekeskusesse, mis on keskendunud kividele.

Jättes üleüldse käsitlemata organisatoorses probleemid, mis kätkesid endas eelkõige küsimust, millal see päev läbi peaks saama ja kas bussidest sõltuvad õpilased jõuavad õigeks ajaks õigesse kohta, pean tunnistama, et ma olen jätkuvalt hämmingus, et me sõitsime pea poolteist tundi, et alustuseks kuulata tund aega powerpointi loengut fossiilidest.

Pärast poolt tundi viisakat püüdmist andsin alla ja lihtsalt kurvastasin. Väljas paistis päike, jõgi sillerdas sealsamas... Ja meie kuulasime loengut, millest meile mitte midagi meelde ei jäänud. Loengule järgnes kivinäituse külastamine, mida juhtis tudeng, kes tõesti püüdis asja apetiitsemaks muuta, aga fakt jäi faktiks, me olime kivinäitusel.

Jättes taaskord vahele organisatoorsed probleemid, mis sedapuhku kätkesid endas küsimust, kas tõesti pole võimalik asju niiviisi korraldada, et me ei peaks alles õhtul koju tagasi jõudma, leidsime end lõpuks kivilihvimise töötoast. Mis oli väga tore töötuba - kivid said väga ilusad ja siledad, lisaks oli tegevus ise erakordselt rahustav. Aga. Kas ma sellest midagi uut ka teada sain? Nope :D

Et siis - me sõitsime kokku peaaegu kolm tundi, et kuulata loengut, mis ei haakunud mitte millegagi, vaadata näitust kividest, mis ei kõnetanud kuidagi, ja lihvida kive, mis oli tore, aga ... millel kasutegurit nagu ka polnud. Teine rühm sai kivilihvimise asemel vaadata kive mikroskoobi all, mis tundub mulle kõige mõistlikum osa kogu selle päeva juures.

Tegelikult on õudselt kahju, et see niiviisi läks. Muidugi võib öelda, et me ise olime pirtsud ega tahtnud midagi saada, aga ausõna, me saabusime väga entusiastlikena. Valmis matkama looduses, õppima tundma Eestis leiduvaid kivimeid, saama teada, kuidas tekkis elu. Kahjuks me seda ei saanud.