Lõpuks siis ka lugemistest sel aastal

Ma olen vihjetest aru saanud, et meie pere jõuluõhtu on tekitanud natuke vastakaid tundeid lugejais. Ma tõesõna ei tahtnud tekitada muljet, et see variant, mis meil on, kuidagi ... jõuluõhtute tipp on :) Minu jaoks on selline variant lihtsalt ainuvõimalik, sest enam-vähem samalaadselt on meie jõulud alati kulgenud. Ja mida vanemaks me saame, seda parem nagu oleks. Või ehk oskan ise rohkem seda hinnata.

Igatahes. Raamatud siis.

Alustuseks need, mis võiks kuuluda minu top kümnesse (jah, neid on 12 :D)
"Uju koos uppujatega"
"Meie võimalikud elud"
"Minu soovide nimekiri"
"Minu faking perekond"
"Siid" ja "Kolm korda koidikul"
"Seltsimees laps ja suured inimesed"
"Kallis Michael! Armastusega isa"
"Kui mind enam ei ole"
"Sai mis tahtis"
"Oxfordi romaan"
"Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke"

Selles nimekirjas on päris mitu lihtsalt toredasti kirjutatud ("Uju koos uppujatega", "Meie võimalikud elud", "Oxfordi romaan") või puudutab mõnd minu jaoks olulist teemat mind kõnetaval moel ("Sai mis tahtis", "Seltsimees laps", "Minu faking perekond"), aga ka selliseid, mis olid mõlemat. Ehk aeg on küps esikolmiku väljakuulutamiseks.

Kolmas koht
"Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke" ( Gaétan Soucy)
See on see, mille ma just lõpetasin. Üks neist raamatutest, mille puhul ma sain esimesest leheküljest aru - sellest tuleb väärt lugemine. Ausalt öeldes ei ole ma praegu veel päris täpselt kindel, mida ma lugesin. Igatahes oli see erakordselt ... võluv. Täiega hull raamat :D Asjad, mis peaks olema nagu ebanormaalsed, on esitataud täieliku normaalsusena. Ja vastupidi. Kohati iiveldama ajavalt naturalistlik. Ja mõningate erakordselt nutikate detailidega, mida ma ei taha avalikult kirja panna, sest äkki keegi tahab lugeda ja siis rikun ma niiviisi tema rõõmu. Äge tõlge on ka (Triinu Tammelt).

Teine koht
"Kui mind enam ei ole" (Adam Haslett)
Depressiooniraamat. Ja kui ma ütlen depressiooniraamat, siis ma mõtlen sellist koledat, kleepuvat, hingematvat, kogu-aeg-igal-pool olevat depressiooni, mitte kerget muutust ajukeemias, mille vastu aitavad esimesed suht suvaliselt valitud AD-d ja natuke terapeudi juures käimist. Nope, see on raamat depressioonist, mille vastu ei aita MITTE MISKI. Ja see on kohutavalt painav. Et ongi inimesi, kelle igapäevane elu on põhimõtteliselt ellujäämine. Ja on peresid, mille kõigi liikmete elu on ühel või teisel moel seotud haige pereliikme elushoidmisega. Et mõnikord ei olegi lahendust kõigile muredele. Kõige veidram on raamatu juures, et see on ülimalt südamlikult kirjutatud, kohati humoorikalt (muidugi mitte pisarateni naerma ajavalt, aga nii meelt lahutavalt), kokkuvõttes hästi helge raamat.

Esimene koht
"Siid" ja "Kolm korda koidikul" (Alessandro Baricco)
Võib kahtlustada, et ma olen üks viimaseid inimesi, kes on enda jaoks Baricco avastanud. Mulle tundub, et ta hakkab juba moest välja minema, aga see ei vähenda muidugi minu vaimustust.  Teksti on neis raamatutes napilt, aga kõik on nii ilusasti kirja pandud. Ja suurepärane näide sellest, kuidas vorm ja sisu moodutavad terviku. Kui muidu saad aru, et oled leidnud enda jaoks hea raamatu, kui esimest lehekülge loed, siis nende kahe raamatuga piisas kätte võtmisest. Lihtsalt imeilusad.

Selline siis sedapuhku lugemisega. 2017 oli muuseas see aasta, kui minust sai lugeriomanik. Äärmiselt tore leiutis, minu kätte sobib ideaalselt. Ja väidetavalt on sellega võimalik ka rannas raamatuid lugeda. Kahjuks seda viimast pole saanud veel katsetada, sest lugeri sain jõulukingiks :)