Veel üks kivinäitus

Kirjutasin enne pika-pika postituse Ruudist. Kuidas me käisime arenguvestlusesl ja sellest, millised iseloomuomadused mulle tema juures kõige rohkem meeldivad.

Kirjutasin enam-vähem valmis ja siis kustutasin ära. Ma kogu kirjutamise aja tegelikult mõtlesin sellele, et Ruudile ei meeldiks see postitus. Tegemist on jätkuvalt inimesega, kes keeldub igasugustest võistlustest, sest "äkki ma võidan ja siis pannakse pilt ajalehte". Nii et...las jääb. Ütlen lihtsalt lühidalt, et Ruudi on üks ägedamaid inimesi, keda ma üldse tean.

Muist asjust.

Reedel oli eksam, mis tähendas, et ülejäänud kodanikud komandeeriti koolist välja. Iga eksami ajal on nii ja traditsiooniliselt on matemaatikaeksam teistele loodusõppepäev. Eelmisel aastal käisime Soomaal ühes õppekeskuses, kus oli väike loodusretk koos looduslike ülesannetega, pärast oli lõke, mille kohal sai tokisaia küpsetada, ja vastavalt valikule kunsti- või detektiiviülesannet lahendada.

Eelmise aasta kogemusele toetudes panin reede hommikul spordiriided selga ja rõõmustasin ilusa ilma üle. Sõit viis sedapuhku Pärnumaale ühte õppekeskusesse, mis on keskendunud kividele.

Jättes üleüldse käsitlemata organisatoorses probleemid, mis kätkesid endas eelkõige küsimust, millal see päev läbi peaks saama ja kas bussidest sõltuvad õpilased jõuavad õigeks ajaks õigesse kohta, pean tunnistama, et ma olen jätkuvalt hämmingus, et me sõitsime pea poolteist tundi, et alustuseks kuulata tund aega powerpointi loengut fossiilidest.

Pärast poolt tundi viisakat püüdmist andsin alla ja lihtsalt kurvastasin. Väljas paistis päike, jõgi sillerdas sealsamas... Ja meie kuulasime loengut, millest meile mitte midagi meelde ei jäänud. Loengule järgnes kivinäituse külastamine, mida juhtis tudeng, kes tõesti püüdis asja apetiitsemaks muuta, aga fakt jäi faktiks, me olime kivinäitusel.

Jättes taaskord vahele organisatoorsed probleemid, mis sedapuhku kätkesid endas küsimust, kas tõesti pole võimalik asju niiviisi korraldada, et me ei peaks alles õhtul koju tagasi jõudma, leidsime end lõpuks kivilihvimise töötoast. Mis oli väga tore töötuba - kivid said väga ilusad ja siledad, lisaks oli tegevus ise erakordselt rahustav. Aga. Kas ma sellest midagi uut ka teada sain? Nope :D

Et siis - me sõitsime kokku peaaegu kolm tundi, et kuulata loengut, mis ei haakunud mitte millegagi, vaadata näitust kividest, mis ei kõnetanud kuidagi, ja lihvida kive, mis oli tore, aga ... millel kasutegurit nagu ka polnud. Teine rühm sai kivilihvimise asemel vaadata kive mikroskoobi all, mis tundub mulle kõige mõistlikum osa kogu selle päeva juures.

Tegelikult on õudselt kahju, et see niiviisi läks. Muidugi võib öelda, et me ise olime pirtsud ega tahtnud midagi saada, aga ausõna, me saabusime väga entusiastlikena. Valmis matkama looduses, õppima tundma Eestis leiduvaid kivimeid, saama teada, kuidas tekkis elu. Kahjuks me seda ei saanud.