Asjalikult surmast

Me oleme sel suvel päris palju ringi sõitnud. Kui aus olla, siis polnud mul juulikuus seda olukorda, et ma oleks kaks õhtut järjest rahulikult kodus olnud. Arvestades seda, et ma vajan taastumiseks üksiolemist, on päris kurnav olnud. Sestap ei jõudnud ma eriti folgilegi, kuigi siiralt üritasin :D

Aga on olnud väga palju väga ägedaid emotsioone, mida ma üritan tasapisi üles märkida, et teised teaksid ka ägedatesse kohtadesse minna.

Nii et siis enne, kui me Ruudiga Helsinkisse lõbustusparki põrutasime, veetsime päevakese Tallinnas, kus meil oli seekord kaks eesmärki - Viru mäkk ja Eesti Tervishoiu Muuseumi uus näitus "Loomulik surm". Mäkist pole suurt midagi rääkida, kui siis ainult seda, et meie, maainimiste jaoks on nii põnev see iseseisev tellimine. Sellepärast ka Viru mäkk meie valikus oli. Aga tervishoiumuusuem ... on jätkuvalt mu lemmikute hulgas. Eelmisel aastal kirjutasin muuseumist SIIN. Seekord püüdsime näppida neid asju, mis eelmisel korral näppimata jäid (nt rakud mikroskoobi all ja silmakontroll), aga katsusime üle ka vanad lemmikud (Ruudile näiteks pani selga liivaga täidetud vesti, mis markeerib, kuidas oleks olla kakskümmend kilo raskem, ja mina proovisin olla 9. kuud rase), hambaarsti osakond tekitas meis mõlemas judinaid ning suhkru- ja rasvakogus mõnusöökides muutis meid morniks.

Lõpuks jõudsime siiski kolmandale korrusele rändnäituste saali, kus praegu on siis 2016. aasta parim näitus "Loomulik surm". Ja ma ütlen teile, et see on üks igati väärt näitus, kindlasti tasub vaatama minna. Ruudil tuli ainult ühe korra pisar silma - siis kui kuulasime erinevaid matusepalasid (kuidas neid tegelikult nimetatakse? On pulmamarsss ja ega ometi matusemarss?) ja ma avaldasin soovi, et kui juba, siis alguses Vennaskonna "Maailmalõpus on kohvik" ja lõpuks "Always look on bright side of life". Külaliste lahkumise ajaks siis see viimane. See oli Ruudi jaoks liiga palju, aga muidu vaatasime teadusliku huviga, kuidas erinevates usundites surnuga käitutakse, millised variandid on eestlastel olnud, mis toimub krematooriumis ja mis toimub mulla all. Eriti põhjalikult vaatasime kõdunemist. Ja siis rääkisime leinast ja sellega toimetulekust. Ruudi parimaa sõbra isa suri ju kaks ja pool aastat tagasi, seega arutada oli täitsa elulisi asju - kuidas olla toeks, kuidas surm mõjutab inimest, kuidas mõista seda, mis toimub leinajaga ...  Mõnevõrra oli näitusel püütud selgitada ka surmahirmu olemust, aga eks see olegi keeruline teema.

Ruudi arvas pärast, et ta oleks natuke rohkem tahtnud vaadata ja uurida, mis pärast surma inimese hingega saab. Selliseid erinevaid käsitlusi. Iseenesest oli arusaadav, miks neid polnud - näitus rääkis surma praktilisest poolest. Selles võtmes, et surm on paratamatu, sellega kaasnevad paratamatud nähtused, see paratamatult puudutab meid kõiki ja pärast surma paratamatult toimuvad meie kehaga teatud protsessid. Kusjuures ma ei suuda ära otsustada, kas ma eelistaksin põletus- või laibamatust. Varem olin kindlalt tuhastamise poolt. Nagu mu isa ütleb - pole mõtet maad raisata. Samas tundus see paar tundi põlemist natuke hirmus. Mis siis, et ma sellel ajal juba surnud olen :D Aga jah, hingekäsitlused selle näituse sisse lihtsalt ei mahtunud. Kusjuures on isegi natuke kummaline, et Ruudi rohkem hingedest oleks tahtnud teada saada, sest muidu vestlustes on ta siiani väga tugevalt materialistlikku maailmavaadet esindanud. Minu meelest pole meil terve suguvõsa peale ühtki teist sellist materialisti :D

Et siis muuseumisse, nii noored kui vanad.