12 spagaati 10 meetri kõrgusel ehk Dessant Läänemaale

Seekordne tunne oma kodumaad reis oli meie hõimule järjekorras juba neljas. Esimesel korral käisime Ida-Virus mu isa lapsepõlveradadel, teisel korral Virumaa läänepoolses osas (millest ma polegi kirjutanud?!?), kolmas kord viis meid mööda Peipsi äärt alt üles ja sel aastal siis Läänemaa.

Sedapuhku oli osalejaid rohkem kui kunagi varem - tipphetkel 17 inimest, kusjuures kõik siis n-ö sugulased. N-ö sellepärast, et kaks peikat oli ka kaasas :D Aga jah, ühe sõiduauto, ühe väikebussi ja ühe autoelamu jagu rahvast. Reis oli laias laastus Lihulast Paldiskini, loomulikult tuli meil Lihulasse jõudmiseks vaadata ka natuke Pärnumaad ja tagasiteel viskasime pilgu peale Rummu vanglale, aga põhiprogramm oli seekord siis läänerannik. 

Mida me nägime ja tegime?

Kultuuriloolised paigad

Alustasime Lihulast, mis on üks väga vana asulapaik, kus juba 13. sajandil möllu sai. Vaatasime mälestuskivi, mis meenutas seda, kuidas aastal 1220 saarlased ja läänlased rootslaste väe purustasid, ja julgemad ronisid ka Lihula linnuse keldrikäiku. 

Sealt edasi liikusime Kullamaa kirikusse ja kalmistule, mis on kuulus selle poolest, et seal puhkab oma viimset puhkust Sitakoti Mats. Tegelikult pole see aga üldsegi kõige põnevam osa Kullamaa kirikust. Nimelt on sellesse kirikusse maetud kõige kõrgemast soost aadlik üldse, kes Eestisse maetud on. Loomulikult olen ma suutnud ära unustada selle auväärse daami nime, aga asi on nii, et üks tema vanaisadest oli Inglise kuningas ja teine Vene keiser. Ja ühest tema pojast sai Saksa kuningas, teisest Vene keiser. Nii et tõesti võimas värk. Lisaks on sealsamas Kullamaa kirikus teeninud Heinrich Göseken, kes oli ühe esimese eesti keele grammatikateose koostaja. Kullamaa kirikusse on maetud ka Heinrich Gutsleff, kes oli 1715. a ilmunud Uue Testamendi peatoimetaja ja nagu meie giidihärra ütles, siis just tema tegi ära sisulise töö täispiibli tõlke juures (mitte A.T. Helle). Kullamaa kalmistule on maetud ka Rudolf Tobias, kes on sealtkandist pärit. Tema eluajal olid inimesed ikka rääkinud "Ruudi ka kodus käimas, pidavat pühaba orelit mängima, peaks kuulama minema", nii nagu minu sugulased kunagi rääkisid "näe, Saare Märdil jälle hood peal"... Mu emapoolne suguvõsa on Hüpassaarest pärit :D Ja Kullamaale on maetud ka Aare Laanemets. 

Meil õudselt vedas, et isal juhtus reisi kokku pannes kohtuma oma hea tuttavaga, kes on Kullamaa kandi koduloouurija, kes kõiki neid lugusid meile hästi huvitavalt rääkis. Nii huvitavalt, et Ruudi tõi pärast reisi esile just seda kirikut, kus olevat nii põnev olnud. Aitäh Lembitule!

Järgmiseks kultuurilooliseks paigaks võiks nimetada juba uuel päeval külastatud Aleksander III mälestussammast Pullapääl, mis püstitati sinna, sest keiser olevat armastanud Eestis käies just Pullapääl oma lemmikjooki (viin ja šamapanja 1:1) manustada. Aleksander III olevat olnud selline lihtne mees, küpsetas talupoegadega lõkkes kartuleid ja noh, jõi oma jooki. Poliitiliselt ta kuigi tore polnud meie jaoks, vana venestaja. Pullapääl olles meenutasime ka Pullapää mässu, mis oleks 90ndate alguses peaaegu kodusõjani viinud, sest loodud kaitseliit keeldus allumast siseministrile.  

Edasi liikusime juba Haapsallu, kus tegime traditsioonilise tiiru - Haapsalu loss (koos meenutusega sellest, kuidas üks meie kaasasolnud sugulastest vedas noorepõlves kihla, et ta suudab üles müüri otsa ronida. Loomulikult suutiski, ainult alla enam ei saanud. Aga et elu lõpuni müürile jääda oli nagu ka kehv väljavaade, hüppas ta sealt lihtsalt alla ja murdis mõlema jala luud), rannapromenaad, Kuursaal, Tšaikovski pink koos muusikapalaga. 

Kolmandal päeval käisime Padise kloostris, mis oli üliäge. Ma ei olnud seal kunagi varem käinud ega teadnud, et see on nii hästi säilinud. Lapsed olid täiega sillas, ronisid treppidel ja pugesid keldritesse, suured inimesed tegid tegelikult laias laastus sama, sest see oli lihtsalt nii põnev. Ja samas ka kummastav, just see mõte, kuidas sellises hoones päriselt elati ja Jumalat teeniti. 

Sealt edasi jõudsime ka Eesti kauneima vaatega kirikuni - Harju-Madiseni. Kiriku peauksest väljudes oli vaade tõepoolest hunnitu. Aga me ei läinud seda kirikut üksnes vaate pärast kaema, vaid ikka sellepärast, et selle kõrval on B. G. Forseliuse mälestuskivi, sest tema isa teenis Harju-Madise koguduses. Kivilt saime muu hulgas teada, et B.G.F oli ainult 28 aastat vana, kui ta tormiga põhja läks.

Muusemid

Jõudsime ära käia ka päris mitmes muuseumis. Esiteks Ants Laikmaa omas, mis oli väga looduskaunis koht, kuigi Anna Haava puu oli kahjuks täiesti ära kuivanud. Nagu ka suurem osa kadakaist, mis ääristasid teed Laikmaa hauani. Muuseumis saime teada, et Laikmaa oli üks vana liiderlik ja äärmiselt halva käekirjaga meesterahvas. Tuglas nimelt oli talle (oma imeilusa käekirjaga) saatnud kirja, kus mainis, et Laikmaa kiri pakkus küll silmarõõmu, aga sisuliselt ei olnud võimalik seda lugeda. Tema surma-aasta 1942 tekitas meis küsimusi, miks ta suri (mitte et ta surres väga noor oleks olnud), aga seda ei märgita eriti kuskil. Ju siis suri loomulikel asjaoludel? Ja üks täpsustus - Laikmaa ei läinud mitte jala Pariisi, vaid Düsseldorfi. 

Teisel päeval käisime Haapsalu Raudtee- ja Sidemuuseumis, mis oli seest küll üsna väike, aga selle eest hullusti vahva. Sai vaadata, kuidas nägi rongisõit vanasti välja, üks suur vedurimakett oli ja ülevaade erinevatest piletitest, mis minul kahjuks nostalgiat ei tekitanud, küll aga nii mõnelgi teisel. Väljas oli terve hulk vaguneid, mille peal ronida ei tohtinud, aga mille peal siiski roniti. Meil kaasas olnud lapsed küll ainult selle peal, millel keelusilti polnud. 

Ja kolmandasse päeva jäi Paldiskis asuv Amandud Adamsoni ateljeemuuseum. Paldiski ise on muidugi omaette vaatamisväärsus, kusjuures 20  aastaga, mis on möödunud ajast, mil ma seal viimati käisin, on asjalood oluliselt ilusamaks saanud, tühje tondilosse pole enam nii palju, terve hulk uusi maju on kerkinud, tundub, et Paldiski täitsa elab. Muuseum on väga tore, hästi väike, sest ateljeeks ehitatud aiamaja ongi väike, aga kuraator rääkis nii armsalt Adamsonist ja tema töödest. Saime piiluda tema hädaabi magamistuppa, vaadata albumist aiamaja renoveerimise kulgu ja saime teada ka seda, miks Amandus Adamson 1918. aastal Eestisse tagasi tulles laostunud mees oli. 

Korra lipsasime läbi ka Peetri Tolli söögikoha peal olevalt näituselt, mis käsitles ajaloolisi külmrelvi. Selle väljapaneku juures oli kaks toredat asja. Esiteks naine, kes meile natuke relvadest rääkis - ta oli venelanna ja tema eesti keel oli lihtsalt nii armas. Teiseks oli põnev teadasaamine, et relvade käepidemetel (eriti kortikutel) kasutati rai nahka. See nahk näeb väga veider välja. 

Looduloolised paigad

Neid nii palju polnud nagu kultuuriloolisi, kuid siiski. Esiteks käisime Matsalu loodukaitseala keskuses, kus me õega ostsime endale roosad jänesega särgid ja seejärel vaatasime kogu seltskonnaga filmi Matsalu lahe aastaringist. See oli täitsa vahva ja kuidagi natuke naljakas oli ka, et me sedasi kohe õppeklassi filmi sattusime vaatama. 

Ja kindlasti läheb loodusloo alla Paldiski pank, mis oli meie reisi lõpppunkt ning nägi välja täpsalt sama palju maailma lõpp kui Inglismaal Land´s End. Paldiski pangal muuseas pole mingeid piirdeid ega asju, nii et ma tõesti imestan, et seal pidevalt inimesi alla ei saja. 

Sportlikud ettevõtmised

Meie esimene ööbimispaik asus merest 300 meetri kaugusel (Tooraku turismitalu, mis on hüva koht ööbimiseks, palju ruumi välja tegutsemiseks, võimalik lauad endale sobivasse kohta panna, voodid okeid, ainult köögikasutamisvõimalust meil polnud, veetkeetja siiski oli. Ja kuna hr H kannab alati oma pliiti kaasas, saime õhtul liha kõrvale ikka kartuleid ka. Teine ööbimispaik oli Veskijõel, kus meil oli köögiga maja, nii et hommikuks sai putru teha. Selles majas oli palju vannitubasid ja üks saun, mida me rõõmuga kasutasime), käisime ujumas. Mitte küll kõik, aga julgemad. Kusjuures nii veider kui see ka poleks, vesi polnud üldse niiii külm. Eks meil oli seal üks pisike lahesopistus, aga meri on meri ja sel aastal siis taas on mul õnnestunud Eesti meres ujuda. Toorakul oli ka tenniseväljak, mida sai väikese tasu eest kasutada ja mida meiega kaasas olnud inimesed usinasti ka tegid. 

Teine suuremat sorti sportlik ettevõtmine oli Roosta seikluspark. Mulle seikluspargid väga meeldivad. Roosta oma on raske. Füüsiliselt tõesti raske. Seal on harjutusrada (kiitus selle eest!), lasterada, mis tundus okei olevat, ja kaks põhirada, üks kuni 5 meetri kõrgusel, teine kuskil 8-10 meetri kandis. Esimene rada lõi oma esimeste elementidega hinge kohe kinni, sest need olid hästi kõrgel ja eeldasid teatavat jõudu kätes (kohe teine element oli vabalt rippuva võrgu peal ronimine, mis on kätele päris tugev koormus), aga edasi läks nagu leebemaks. Nii et kui me esimesega lõpetasime, mõtlesime prl Vaprakesega, et mis seal ikka, eks me seal üleval vihkame ennast, aga lähme ja teeme selle raskema raja ka läbi. Instruktor ütles ka, et see teine rada on samalaadne nagu esimene, kõrgust üleval eriti ei taju ja et muidugi võiksime minna. Selles osas oli tal muidugi õigus - kõrgust teisel rajal tõesti ei tajunud, sest elemendid olid nii rasked, et sellest 10 meetrist oli täiesti ükskõik. Kõik algas 12 spagaadiga 10 meetri kõrgusel :D Ma suutsin 6 ära teha, siis jalg enam ei paindunud järgmise aasani ja nii ma rakmetesse kukkusingi. See aitas mul jõuda järgmise platvormi juurde, aga sinna peale saamiseks tuli õhule toetudes hüpe teha... Ja see oli alles algus. Ma vigastasin oma jalga (marraskil), selga ja õlga (sinikad), sellist asja pole mul varem olnud seikluspargis. Aga üks peikadest tegi raja läbi ja oli täitsa rõõmus sealjuures, nii et tegelikult ei olnud piinarada, lihtsalt ma pole nii võimekas. Ja pikk. Et siis - Roostal on tore seikluspark, aga ma ei soovita seda esimeseks seikluspargiks. Ja seda teist rada soovitan ainult siis, kui su hommikuvõimlemiseks on 10 minutit planki ja 50 lõuatõmmet. Muidu võtab tiba võhmale.  

Saigi vist kõik kaetud. Kolm täispikka päeva, umbes-täpselt 600 kilomeetrit, mõni pingelisem olukord (meid oli siiski 17 ja me oleme väga erinevad), tohutult palju häid emotsioone, uusi teadmisi, aktiivset puhkust ja lõõgastust. Mul on väga hea meel, et mu isa seda asja juba neljandat aastat veab ja et ema teda rõõmsalt toetab ja et õed on sama huvilised nagu meiegi.