Teejuht Viljandi kohvikutes

Selle postituse kirjutamisest on möödas juba peaaegu kaks aastat. Nii mõndagi on vahepeal muutunud. Ja kuna postitus on jätkuvalt üsna populaarne, lisan mõned kaasaegsemad (juuni 2016) kommentaarid. Kursiivis siis. 

Ma ei ole küll teab mis fanaatiline kohvikuskäija, aga teades mu vastumeelsust koduse kokkamise suhtes, pole ehk üllatus, et vahetevahel satun ma siiski väljas sööma. Lisades siia fakti, et ma armastan väga kohvi ja kooke ning aja surnusklöömine on üks mu lemmikajaviiteid, saab selgeks, et kohvikud pole mulle just võõrad kohad.

Viljandiga on selline kummaline lugu, et minu meelest peab seal üsna hästi teadma, mida sa täpselt tahad, siis saab valida sobiva söögikoha ning tõeliselt nautida olukorda. Muidu ei pruugi nii hästi minna.Loomulikult kirjutan lähtuvalt oma üsna vähearenenud maitsmismeelest, mis tähendab, et toidukriitikutel on kindlasti teine arvamus.

Aga siit siis toidukohad, mida ma erinevate vajadustega inimestele erinevatel hetkedel julgeksin soovitada.

1. Kui sa oled väikese seltskonnaga, sulle meeldib kodune hubasus, sinu jaoks on oluline vahetu suhtlus teenindajaga, sa tahad linna parimat kohvi ja lisaboonusena eelistad mahetooteid - Rohelise Maja kohvik Tartu ja Koidu tänava nurgal.

Facebookist täiesti leitav, aga ma ei hakanud linkima, sest mulle tundus, et link viib möödaminnes minu isikliku FB kontoni :D Igatahes on see vist mu lemmikkoht Viljandis, sest seal on lihtsalt nii hea olla. Muudkui istuks ja istuks. Ma olen ikka mõelnud, kuidas on seal alati niiiii toredad inimesed teenindajaiks. Miinuseks on suhteliselt väike pind, nii et paljude inimestega ei maksa sinna minna. Suvel on küll ka aiakohvikuvariant olemas. Saiakesed on seal täiesti võrratud - suured, muredad, täisterajahust. Minu lemmikud on kaneelikad ja rohelised saiad. Lisaks meeldib mulle sealt osta kaaluga kikerherneid ja pruuni suhkrut. Ja kohv Rohelises Majas on midagi enneolematut :D

Jätkuvalt tegutseb. jätkuvalt ülimalt mõnus koht!

2. Kui sa tahad ilusat ümbrust ja mõnusat istumist, supermõnusat teenindust ja parimaid kooke, hindad kultuuri ja selle toetamist - kohvik Fellin Vabaduse platsi ääres

Taas Facebookis olemas. Viljandi hinnatuim kohvik. Ja tõesti - astud sinna sisse ja kohe on tõeline kohvikutunne olemas. Võrreldes Rohelise Majaga on õhkkond küll hoopis teine, kuid jällegi tekib küsimus, kuidas nad leiavad nii armsaid inimesi klientidega suhtlema. Koogid on seal superhead, aga mina olen nüüd läinud üle praktikale, kus tellime kaaslasega ühe koogilõigu ja kaks kahvlit, sest tavalisele koogisõbrale on seda jumalikkust natuke liiga palju. Kahjuks ei ole ma siiani mõistnud Fellini pearoogade fenomeni, sest mina ei ole seal midagi jalustrabavat saanud, lisaks on hinnad parajalt krõbedad. Fellinis toimuvad tihtipeale ka mõnusad üritused muusika ja kirjandusega.

Jätkuvalt täpselt sama kommentaar :D Tahtsin eile Ruudiga sinna magustoite sööma minna, aga Ruudi polnud nõus, sest "seal on see imelik jäätis". On jah, isetehtud, ma ei mäleta enam, mille baasil. Isegi minu jaoks oli natuke liiga veider, kuigi ma muidu ökojäätiseid täitsa naudin. 

3. Kui sa tahad häid Itaalia magustoite, vaadet linnale ja hindad seda, kui inimesed julgevad oma unistused ellu viia - Itaalia restoran Cassata Centrumi keskuse III korrusel

Facebookis olemas. Vaieldamatult parima magustoiudvalikuga koht. Suhteliselt algusjärgus, nii et läheb kindlasti järjest paremaks. Sellel pinnal on Viljandis natuke halb aura olnud, loodan, et Cassata suudab seda murda, sest potentsiaali on. Alustades näiteks sellega, et köögis on Sitsiiliast pärit kokk ja lõpetades sellega, et lastemenüü on mõnusalt nii lapse- kui vanemasõbralik ehk ei pea leppima üksnes tavapäraste valikutega. Boonusena töötab seal suvekuudel ettekandjana pikk ja tõmmu noormees! Pean taas tunnistama, et pearoogadega pole mul väga hästi läinud, aga järjest rohkem kuulen kommentaare, et inimesed on väga rahul olnud. Tegelikult meeldib mulle seal käia ka seepärast, et koht kuulub endisele õpetajale, kes on alati unistanud Itaalia restorani omamisest. Ja inimeste unistuste täitumisele kaasaaitamine on minu meelest tore. Menüü igatehes on pikk ja täis huvitavaid valikuid.

Siia pean ma kirjutama kurva kommentaari, et praeguseks seda kohta enam pole. Arvatavasti polnud siiski piisavalt palju kliente (sellel ruumil on mingi imelik auru, toidukohad ei püsi seal). Itaalia restorani asemel on nüüd retroresto, kus saab seljanakat ja šnitslit ja kindlasti veel mingeid "vana aja restoranisööke", mida ma küll tööl olles iga päev süüa saan, nii et väga ei eruta. Aga Ruudile miskipärast meeldib. Üks asi on see, et seal müüakse coca-colat klaaspudelis. 

4. Kui sa tahad pitsat ja piparmündiga kakaod, lisaks hindad interjööris puitu - oranžide aknaraamidega kohvik Centrumi vastus, mille nimi on minu meelest Amartia, aga ma pole kindel

Kuna ma pole nimes kindel, siis ei saa ma väita, et neid Facebookis pole. Selle koha valmimisele olen kaudselt kaasa elanud, sest mõned mulle lähedased inimesed valmistasid sinna paar detaili. Seepärast võib öelda, et omanikud on sellesse kohta tõeliselt panustanud ja viimseidki detaile lihvinud. Menüü on lühikesevõitu, koosnedes eelkõige pitsadest. Aga nende Folgi eri nimeline pitsa, milles on kruubid, sibul ja peekon koos sinepiga, on tõeline hõrgutis. Ma kahtlustan, et parim pitsa, mida söönud olen. Lisaks meeldib mulle seal fakt, et nad toovad lauale kannu tavalise vee sidruni ja mõne muu maitsega, ilma et peaks seda paluma või selle eest maksma. Minu kui koogisõbra kurvastuseks on see pool üsna nadi, vaid üks kook on valikus.

Viimati käisin seal jaanuaris, kui ema ühes privaatses ruumis oma sünnipäeva pidas. Söögid olid jätkuvalt head. Seega koht töötab, ju on siis okei :)

5. Kui sul on kõht tühi - Aasa kohvik järve ääres

Facebook olemas. See on koht, kuhu minna, kui lihtsalt süüa tahad. Klassikalised kohvikuroad - šnitsel, seljanka. Ruudile meeldib see, et seal pakutakse pannkooke kõikvõimalike lisanditega. Mulle endale meeldivad seal salatid. Varem olid need hiigelsuured, ma reaalselt pidin alati paluma penipauna. Täna aga käisin just oma lemmikut mereannisalatit söömas ja minu üllatuseks oli see nii kokku tõmbunud, et pidin lõpetuseks veel kooki ja kohvi tellima. Maitseelamust otseselt ei saa, aga vähemalt saab kõhu täis. Tänane päevapraad oli näiteks makskaste, see ehk iseloomustab, mis kohaga on  tegu.

Tühja kõhu korral tuleb mingi alternatiiv leida, sest seda kohvikut enam ei eksisteeri. Väidetavalt ei leidnud nad endale teenindajaid. Ma tegelikult ei tea, mis võiks olla alternatiiv. 

6. Kui sa tahad istuda lõunamaisel terrassil - kohvik Harmoonia Roosa Majas (kultuurimajas) Tallinna tänaval

Sammastega terrass on neil superlahe, tõesti kuidagi lõunamaine. Eelmisel aastal oli seal linna parim jäätisekokteil, sel aastal nad seda millegipärast mulle ei müünud ja rohkem pole tagasi läinud. Tol korral võtsin frappe, mis oli ka päris mõnus. Mitte küll nii hea, nagu ta mu mälestustes Kreekas oli, aga selline mõnus. Selle koha siseruumidega on mul see probleem, et minu jaoks natuke liiga fäänsi, mul on tunne, et sinna sobiks minna fäänsile deidile, aga kuna ma hr H-d pole suutnud midagi taolist tegema sundida, olen söönud seal mõned loetud korrad. Need on olnud head kogemused, aga hinnad olid minu mäletamist mööda jällegi krõbedad.

Seal käisin just eile. Ja mõtlesin ka sellele, et kuidas Harmoonias nii külm teenindus on. Mitte mingil juhul ei saa öelda, et teenindajad oleks kuidagi ebaviisakad, aga lihtsalt ... külmad. Söök oli meie lauas suht suvaline ja magustoiduvalik meid ka ei kõnetanud. Meie probleem muidugi. 

Rohkem minu välja ei tooks. Ma tean küll, et on üks koht, mis kuulub üldiselt Viljandit tutvustavate söögikohtade juurde, aga kahjuks saan mina öelda vaid seda, et see koht on selleks, kui sa tahad kaunist vaadet lossimägedele, sest kõige muuga pole ma seal kahjuks kordagi rahule jäänud :( Kauni vaate osas soovitan ma aga hoopis esimest Kirsimäge.

Ja selles kohas, mille nime ma ei ole nimetanud, käisime ka eile. Küll seal oli uimane teenindaja leti taga :D Jätkuvalt soovitan esimest Kirsimäge :D

Huvitav oleks, kui keegi oskaks midagi lisada :)

Tehnikasajand ja "Khumba"

Poiss on suvega nii suureks kasvanud, et asjatab enamiku ajast omapäi ringi. Käib külas, rattaga sõitmas, niisama sõpradega "hängimas". Ainult ujuma pole ma tal lubanud üksi minna. Selle kõige juures tekkis mul tunne, et olen temaga liiga vähe koos midagi ette võtnud. Uurisin temalt, mida ta siis tahaks minuga koos teha ja 21. sajandi lapsena oli tal vastust kohe olemas - lähme kinno! Okei, me pole tõesti ammu kahekesi kinos käinud, nii et olin nõus. Minu poolt oli üksnes pakkumine, et katsetaks 3D-d.

Ruudi esimene 3D elamus oli "Vaprakesega", kust ta tahtis kogu aeg ära minna, sest prillid olid ebamugavad ja filmi sisu hirmutas teda. Õnneks polnud ta kinos minuga, vaid mu emaga, kes pidi sellest olukorrast kuidagi välja tulema. Seekord läks palju paremini. Prillid istusid hästi ja ühtegi ehmatust ka ei olnud. Lõpuks kommenteeris Ruudi, et 3D on lahe küll, aga järgmine kord võiks ikka tavalist filmi vaadata, olevat mugavam. Mulle endale täitsa meeldis, kuigi ma tunnistan, et suurt vaimustust ma sellest efektist ei ole saanud. Valitud film "Khumba" oli ka hästi tavaline lastekas - ikka seesama rändamise lugu koos kindlat tüüpi kaaslastega. Ja moraal, mis õpetab meile, et tuleb ikka iseendaks jääda, isegi kui see tundub vahel nii raske. Korra veeretasin peas mõtet, et oleks huvitav, kui olekski selline lastefilm, kus peategelane lõpuks ära sureb. Aga heitsin selle kohe kõrvale, sest mulle meenus, kui ma käisin lapsena vaatamas "Lõvikuningat" ja ennast peaaegu pooleks nutsin Simba isa pärast.

Ühesõnaga see konkreetne kokkupuude tehnikaga jättis mind suhteliselt külmaks. 3D on minu jaoks sama oluline kui HD või ... ma ei teagi mis, permanentne internet telefonis? Ma sain ju hr H käest sünnipäevaks nutika, aga kasutan ainult wifit, sest minusugune internetisõltlane ei tohiks endale liiga kerget ligipääsu lubada. See oleks sama hea, kui kasiinosõltlane koliks Las Vegasesse. Igatahes.

Teine kokkupuude oli palju meelierutavam. Ma nimelt parkisin esimest korda elus mobiilselt. Ja ma ei suuda mõista, kuidas ma varem arvasin, et see võiks olla keeruline. Ja teiseks ei saa ma aru, kuidas elatakse riikides, kus sellist võimalust ei ole. Samamoodi on arusaamatu, kuidas on võimalik elada ilma digiallkirjata.

Folgil tekkis arutlus, mis saaks, kui internet ära kaoks. Peale selle, et ei saaks omavahel suhelda ja netist infot otsida. Poisid oskasid muidugi palju paremini probleeme välja tuua. Aga näib, et kõige aluseks saab ikkagi see, et meie rahadega läheb metsa. Selles osas on muidugi hirmutav, kui haavatavad me oleme. Isegi tavatelefonid ei töötaks ju enam!

Grammarnazi pihtimused

Minu sünnipäevakaardil oli ka grammarnazi-koomiks, viitamaks mu arenenud tundlikkusele keelega seotud teemadel. Tõsi, olen võrreldes varasemate aastatega kõvasti maha rahunenud, igapäevane töö eeldab mult pidevat reageerimist, nõnda olen vabal ajal suhteliselt tolerantsem. Mis ei tähenda, et ma ei registreeriks vigu. Ma lihtsalt ei ütle seda kõva häälega välja. Erandiks on olukorrad, kus tehakse kõnes tüüpvigu (õigesti ja õieti, kaas ja kaan) mu poja kuuldes. Ma näen, kui raske on inimestel valest vormist loobuda, sestap usun, et lapse kuuldes tuleb õigesti rääkida. Et ta harjuks. Aga muidu olen rahumeelne.

Selles toredas tõlkepärlite grupis, kus ma vahel naermas käin, on koos ikka totaalsed nazid. Teinekord on tõesti häid pärle, aga pidev ilkumine selle kallal, et mõni täht on läinud vahetusse või järele mõeldes võib sõnade järjekord lauses muuta öeldu tähendust - milleks? Ma näen selliseid asju vaid kirjandeid hinnates, sest tegelikult pole see ju nii suur vahe. Mu enda lausestus siinsamas blogis logiseb, ma tean, et mul on halb komme tegusõna lause lõppu lükata, mis tegelikult pole ilus ja puhas eesti keel. Kui ma kirjutan artiklit või midagi taolist, siis tegelen toimetamisega. Asjaga, millega mu õpilased üldse tegeleda ei taha :)

Siiski on minu meelest veider, et inimesed ei suuda mingeid sõnu õigesti kasutada. Kas või need enne näiteks toodud õigesti ja õieti. Võiks ju lihtsalt meelde jätta? Või kaas ja kaan. Jumal küll, ma ei nõua, et kõik kasutaksid sõna kohv nimetavas käändes õigesti, sest see sõna ongi oma rütmilt ebaloogiline, kohvi on suupärasem. Isegi suhkru käänamisega võin leppida. Komadest ma üldse ei räägi, kui keelestruktuuri ei tunneta, mis seal ikka. Õpilastelt nõuan, et lihtsad reeglid oleksid selged (aga, kuid, vaid, siis, sest, et ette pannakse koma), sellisel juhul suudab inimene RAHULDAVAL tasemel tekste luua küll. Kahjuks rohkem küll mitte.

Aga millest ma aru ei saa, on see paganama dušš. Isegi inimesed, kes paistavad silma hea keeleoskusega, eksivad pidevalt selle sõna käänamisel. Boršiga saadakse ju üldjuhul hakkama, kuigi just sellel on seoses analoogiaga sõnaga morss palju suurem veaohtlikkus sisse kodeeritud. Aga ei, ikka kirjutatakse dušši all käimisest ja duššikabiini ostmisest ja millest iganes veel. Inimesed ei räägi ju nii, miks nad siis kirjutavad sedasi?!?  Ma olen sel teemal varem ka imestust avaldanud, aga ikka pole rahu saanud. See pole ju isegi loogiline!

Väike maailm

Täna käis mul külas kolleeg, kes uuest aastast (ilmselgelt elan ma septembrist septembrini) uues linna uut elu alustab. Muljetasime üürikodudes elamisest.

Mina: "Oh, mul tuli meelde, et meie omanik kutsus meid külla, kui Brüsselisse läheme!"
Tema: "Oi, minu korteriomanik kutsus ka!"

Rõõmus üllatus.

Tema: "Kellena teie oma Brüsselis töötab?"
Mina: "Ooo, ta on meie kõrgeim sõjaline jõud Euroopas."
Tema: "Ooo, minu oma on ka sõjaväelane. Ivan Ivanovitš."
Mina: "Mis mõttes? Meie oma on ka Ivan Ivanovitš!"

Maailm on nii väike.

Pikk puhkus

Jäin täna kalendrit silmitsema ja sain aru, et mul on praeguseks alles napilt pool puhkusest möödas. Mul on kosumisaega veel sama palju, kui keskmisel inimesel üldse aasta jooksul puhkust kokku on. Ja näiteks mu ämm saab suviti puhata kaks nädalat, millest ühe ajal peab ta tegelema tööasjadega. Sel aastal ta rõõmustas - tänu nutitelefonile sai ta palju vähemate kohalkäimistega hakkama. Kusjuures sellest ma aru ei saa, meil peaks siin riigis ju teatud seadused kehtima. Ka puhkeaja kohta. Ämm aga ütleb, et töö tuleb ära teha ja nii ongi. Siiralt arusaamatu. Ja vastuvõetamatu. Aga aastate jooksul õppinud ilma häälteta silmi pööritama ja otsustanud, et kui inimene ise on nõus sellega, siis pole ka mul õigust kobiseda. Siiski mõtlen sellele igal aastal, kui ta puhkuse ajal ei saa kuskile koos meiega tulla, sest äkki peab tööle minema. Mu isa, kellel on väga palju tööd, saab küll oma 28 päeva järjest kätte ja käib vahel harva mõnel väga olulisel esinduskohtumisel. Riigiteenistujate eelised?

Nädalavahetus käisin siiski veel folgil. Mitte et ma oleks ostnud endale pileti sündmusele, mis mulle nii väga ei sobi. Lihtsalt sõbralikud suhted vabariigi kultuurihiidudega, kes annetasid mulle ja hr H-le käepaelad. No ma ei tea, ikka ei midagi. Inimesed on kuidagi valed ja tantsu nagu polekski olnud. Paha siga, mitu viga. Tahtsin väga minna etnokonservidel, aga see toimus imepisikeses paigas, nii et me lihtsalt ei mahtunudki sisse. Soe ja mõnus oli ringi jalutada küll. Ja mõningaid tuttavaid oli ka huvitav näha. Aga ei mingit sügavat kurbust folgi lõppemise pärast. Pigem kurbus selle pärast, et rampi enam pole.

Puhkuseks on veel paar plaani. Eks näis, kuidas õnnestub.

Miks ma enam folgil ei taha käia

Tänase päeva veetsime ainsas võimalikus kohas - mere ääres. Vesi edelarannikul on jätkuvalt uskumatult soe, tundus täiesti ebareaalne, et põhjas on merevesi alla 20 kraadi. Kahjuks ei tasu tallinlastel allapoole ka tulema hakata, sest rannad on inimestest pungil täis. Päike võttis nii ägedalt, et mul on näos väga konkreetsed päikeseprillid. Ma miskipärast eeldasin, et juuli lõpus on selline mahedam olukord ja julgesin kogu aja prillidega olla. Seda enam, et enda meelest oli mul juba enne üsna päevitunud nägu. Ilmselgelt eksisin.

Selle põhja ja edelaga seoses tuli mul meelde, et mingi päev tabasin ära, et mul maailmajagude ilmakaartega segadus, selline euroopalik segadus. Näiteks pean ma iga kord peas kaarti keerutama, kui öeldakse USA idarannik. Sest kuidagi ebaloogiline on minu jaoks see, et nt London on läänes, aga New York ikkagi idarannikul. Mis sest, et need kaks asja ei puutu üldse üksteisesse. Austraaliaga on veel segasem - seda vaatan ma Eesti poolt ülevalt alla. Nii et Melbourn on minu esimese mõttena põhjas. Kuigi tegelikult on lõunas. Segane värk ma ütlen.

Tegelikult tahtsin paar sõna folgist rääkida. Praegu on selline olukord, et Ruudi läks koos vanavanematega folkima, hr H läks sõbraga kokku saama ja mina olen üksi kodus. Ja mul ei ole üldse seda tunnet, et oleks ka tahtnud kuskile minna. Eile käisime, sõime mulgiputru, vaatasime inimesi, käisime ka ühel kontserdil (Sünteri Sassi mälestuseks toimunul) ja kuigi kontsert oli suurepärane, polnud see ikkagi üldse see.

Folk oli minu jaoks aasta tippsündmus väga pikka aega. Kogu see ettevalmistus, mis algas folgipasside ostmise ja jätkus sobivate kostüümide valimisega, ning lõppes inimeste sissekolimisega mu vanemate majja, et koos need neli päeva täiega folkida. Ja folk tähendaski nelja päeva hommikust hommikuni kestvat pidu. Kusjuures mina olin alati väga kultuurne folgikülastaja, kes käis väga paljudel kontsertidel. Päris esimestel aastatel rohkem, hiljem neil kell kaks algavatele enam ei jõudnud. Vahel ei jõudnud ka kella neljastele. Aga see-eest jõudsin pikemalt ööklubis olla. Ühe asja sain kiiresti selgeks - folk oli lõbusam ilma kindla boyfriendita, nendega koos kippus alati kahtlane draama kaasnema. Ilma juhtus aga igasuguseid kummalisi lugusid. Kõik need öömaja vajavad inimesed, kelle koju kaasa vedasime ja kellele mu isa hommikuti pannkooke küpsetas. Kõik need ohjeldamatud tantsud, mis said lavaesistel esitatud. Ja mis seal salata, kõik need joodud õlled, mis uutele tutvustele ja põnevamatele tantsupoognatele kaasa aitasid.

Ma hakkasin folgil käima siis, kui see polnud veel päris süvapärismusmuusika, siis kui seal esinesid veel muu hulgas ka Dagö, Minu Isa Oli Ausus Ise ja L´dorado. Siis kui üks tippesinejaid oli Fluxus Belgiast koos hingematvalt ilusa lauljaga (meessoost) ja meeskoor Tbilisi, kes ei teinud küll tantsumuusikat, aga mida ikka kuulama mindi, sest see oli lihtsalt klassika. Siis kui veel ei olnud perimeetrit ja isegi kotte ei otsitud enne kontserdialale sisenemist läbi.

Viimane vembukas folk oli 2011, kui eneselegi ootamatult sattusin ringi hängima kolme tundmatu noormehega, kellest üks oli itaallasest muusik ja muusikapedagoog ning teine mind pidevalt ehmatas oma suudluskatsetega. Kolmas oli lihtsalt tore poiss, kellega hiljemgi netis suhtlesime.

Eile lossimägedes ringi jalutades ei näinud ma enam seda folki. Mitte kuskil. Ja asi ei ole ju loomulikult selles, et folgil ei käiks enam öömaja vajavaid välismaa noormehi. Mina lihtsalt ei tahaks neid enam oma kodusele diivanile paigutada. Ja sellepärast ma ei tahagi tegelikult üldse folgil enam käia. See kuidagi lörtsib neid ilusaid mälestusi. Ma kusjuures üldse väldin tagasiminemist paikadesse, kus ma olen õnnelik olnud. Uus (ja muutunud) kogemus vähendab varasema mälestuse eredust. Ja seda ma pelgan.

Aga lõpetuseks üks klassikaline folgikeevitus Haydamakylt:

Rannanõks

Kuna Eestisse on taas suvi jõudnud, käisime mere ääres. Vesi on täiesti uskumatult soe, eelmisel aastal minu meelest ei läinudki nii soojaks. Sellega seoses tekkis mul tunne, et peaks jagama üht nõksu, mille mu ema meile õpetas. Äkki on veel mõni inimene, kes seda ei tea.

Korralikud rannakülastajad võtavad randa ikka kaasa vett, et vahetevahel oma kuivanud huuli ja keelt niisutada. Aga lõõmava päikese käes läheb vesi kangesti kähku soojaks. Selle vältimiseks (või parandamiseks, kui kohe meelde ei tule) tasub pudel mässida niiske rätiku sisse.

See, et vesi niiske rätiku sees jahe püsib, on isegi minu jaoks üsna arusaadav. Aga see, et täiesti soe vesi niiskesse rätikusse mässituna uuesti külmaks läheb, tekitab minus iga kord elevust. Täielik maagia :)

Ühistranspordiga loomaaias

Eelmisel aastal käisime koos Õe ja kahe lapsega (kellest üks oli minu oma) Tallinnas loomaaias. Istusime kell pool seitse rongile ja olime kell üheksa esimesed suured loomasõbrad. Sel aastal kordasime üritust laiendatud seltskonnaga, kusjuures huvitaval kombel olid ka paljud teised asjad muutunud.

Esiteks on nüüd ju uued rongid, millega ma polnud sõitma sattunud. Indigo kirjutas just täna müstilise alatooniga kriminaaljutu Elroni kohta. Võin kinnitada, et sulni häälega neiu tõepoolest vannutas inimesi uuele rongile ümber istuma. Ka jaamades, kus ei saa olla mingil teisel suunal liikumist.

Kahjuks või õnneks ei kogenud me Elronile kõige rohkem etteheiteid toonud ülerahvastatust, aga seda vist eelkõige tänu kavalalt ajastatud reisplaanile, sest alustasime algjaamast sõitu varavalges ja lahkusime pealinnast lõunase rongiga, kui tööinimesed alles raha välja teenisid. Sestap saime mõlemal suunal nautida istumise rõõme, tagasiteel ka pisut väiksema innuga lamamisrõõme, sest pingid on rongides siiski pigem istumiseks mõeldud. Vahekohad jäävad natuke ebamugavalt selja alla. Üllatus oli see, et rongipileti hind oli märgatavalt tõusnud. Ja aru ma ei saa, miks ISICu soodustused kunagi ITICule ei laiene. Ainukesed kohad, kus ma oma kaarti saan kasutada, on Ahhaa ja EnergiaKeskus.

Loomaaed oli üldjoontes samal kohal ja samad loomad olid ka. Esimeste külastajate rõõm on ilma kähmlusta saadud kärud, millele oma lapsed ja kotid laadida, ning vaba vaade loomadele. Muutunud oli loomaaias see, et minu meelest olid nad terve tiiva juurde ehitanud. Nii et kuigi viibisime loomade seltsis tervelt tunni võrra kauem kui eelmisel aastal, tundus mulle, et vaatasime neid vähem, sest käimist oli rohkem. Ma olen jätkuvalt nõrga füüsisega, eriti kui olen vähe maganud. Nii et lõpuks olin suhteliselt surnud. Aga lõvid ja ahvid ja elevandid olid väga šefid. Ja krokodill on jätkuvalt kõige hirmsam loom, keda ma tean. Ta näeb lihtsalt nii ürgne välja.

Laste loomaaed oli ümber tõstetud ja Ruudi hinnangute kohaselt magedam kui varem. Ma ei oska seda kommenteerida, sest kitsed olid minu meelest küll toredad ja alpakad väga stiilsed. Asi võis olla selles, et laste loomaaia ajaks olid kõik surmani väsinud.

Mis Tallinnas muutunud ei olnud, oli see totter ühistransport ja selle piletid. See süsteem lihtsalt kutsub üles jänest sõitma, sest pileti ostmine pole üldse mugav tegevus. Rongis soovitas üks naine meil kasutada mobiiliga ostmist. Olime juba väga rõõmsad. Täpselt nii kaua, kui trollis olles lugesime, et mobiilse pileti saavad osta vaid need, kel on roheline kaart. MIKS? Oleks siis peatustes mingigi võimalus endale pilet muretseda. Ka seda pole. Lõpuks panime rahad kokku ja ostsime trollijuhu käest. Tagasiteel kordasime tegevust ja elasime ise rahulolevalt oma piletitega olles kaasa välismaalastest paarikesele, kes üritas sedasama teha. Ma välismaalasena laseks julmalt sellise süsteemi üle.

Kokkuvõttes oli jällegi üks tore päev. Rahulikuks ja sügavaks vestluseks küll seekord ei läinud, aga igakord ei peagi asi nii diip olema, võib ka lihtsalt meelt lahutada. Näiteks nii:

Vaatsime elevandi tagumikku

Sünnipäevane väljakutse - miks on hea olla kolmkümmend

Ongi siis käes see päev. Hommikul tervitas mind voodi ääres meesrühm lillede ja üllatustega, pakuti kohvi ja kringlit, musitati ära ja lasti jalga :)

Kunagi tundus 30 hiigelsuur vanus. Noh enam-vähem sama vana kui mäed. Tuleb tunnistada, et tegelikult pole asi üldsegi nii hull, tagantjärgi mõeldes tundsin vist nt 23. sünnipäeval end palju vanemana. Targema ja küpsemana igatahes. Siiski on mõningad head asjad aja jooksul kujunenud.

1. Mulle on lõpuks kasvanud rinnad. See, millega ei saanud hakkama ei puberteet ega rasedus, sai hakkama aeg. Loomulikult ei käi see nii, et ärkasin täna hommikul üles koos silmatorkava büstiga. Olen lihtsalt jõudnud vanusesse, kus reie ümbermõõt 45 cm on asendunud partiiga, mis võimaldab kanda erineva lõikega kleite, ilma et ma peaks strateegilistesse kohtadesse sokke toppima. Mitte et ma ka seda kunagi teinud oleks. Aga tõepoolest, naiselikum figuur on saavutatud ja ma olen sellega väga rahul.

2. Armukadedus on minevik. Ma olin nooremana väga armukade inimene, loomulikult varjasin seda, aga sisimas põdesin. Nüüd ma tean, mis on minu väärtus. Mis iganes ka juhtuma peaks, ma tean, et mina (oma rindadega) olen ikkagi püss.

3. Kadunud on vajadus teha mõttetuid asju. Näiteks viibida peol, mis mulle ei meeldi lihtsalt sellepärast, et äkki toimub mindagi ägedat. Been there, done that ja saan üldistada, et peod on ikka ühesugused. Püsisuhtes olles ei toimu seal nagunii midagi uut. Eriti kui oled jõudnud vanusesse, kus alkoholitarbimine on muutunud mõttetuks energia raiskamiseks.

4. On tekkinud teadmine, et maailma muutmiseks ei pea olema kuulus kirjanik või Eesti president. Maailma saab paremaks paigaks muuta ka oma igapäevatööd armastusega tehes. Ja oma perega koos olles. Mis ei välista, et ma ühel päeval presidendiks ei saaks.

5. Pole enam tahtmist olla keegi teine. Kui ma pole see inimene, kes armastab gurmeelõunaid vaaritada, siis nii ongi. Minu tugevused on teises kohas ja nende asjadega ma tegelengi. Mis siis, kui see tähendab lihtsalt raamatute lugemist ja blogimist.

6. Mul on mees, laps, kodu ja töö. Ja ma armastan neid kõiki. Kahekümnendate alguses ei kujuta ette ka, kui rahuldustpakkuv selline pakett on. Aga on. Ja see on paganama hea tunne :)

Sünnipäevane väljakutse - miks mulle sünnipäevad ei meeldi

Kuigi mu pärissünnipäev on alles teel mu juurde, sai pidu peetud ja kingitused skooritud. Pildil on näide kingitusest, mille prl Vaprake, prl Lumivalgeke (varem tuntud kui prl S või prl Sirkka) ja Õde (varem tuntud kui õde) mulle kokku panid - kaart asjadega, mis nende arvates mulle maailmas kõige rohkem meeldivad. Mulle hullusti meeldib! Kaardil oli kaks asja, millest ma sekundiga õigesti aru ei saanud - üleval paremal nurgas olev Vanaema Weatherwax (arvasin lihtsalt võlumaailma) ja keskel olev New York (arvasin lihtsalt suurlinna, kuigi pärast suurlinna väljaütlemist sain kohe aru, et see NY). Kõik muu oli kristalselt selge.

Nüüd aga postituse teema juurde tulles.

Selliste kaartide osa mulle sünnipäevade juures meeldib. Mulle meeldib ka see, kuidas ma enne valmistun, seekord näiteks sidusin iga kahvli, veini- ja limpsiklaasi ning puuviljavarda ümber roosa, sinise või südametega lipsu. Mulle meeldib, kui inimesed tulevad kohale (mõnikord isegi kaugelt või on neil muidu mingi probleem tulemisega), toovad mulle kingitusi ja teevad mu vanuse üle nalja. Seekordses sünnipäevas on narrimispotentsiaali küllaga ("Las mööduvad aastad, las hallik läeb pea..."). Mulle meeldib, kui inimesed kiidavad mu sööke ja kinnitavad, et jagub kõigile ja kõigil saab kõht täis (isegi kui nad seda vaid viisakusest teevad, ma pole selles osas peps. Jätkuvalt pean kuldseks Tammsaare sõnu: "Inimesel pole vaja mitte tõtt, vaid inimesest peab armastama." Tsitaat on umbes, sest mu mälu pole enam endine). Nii et tegelikult on mul sünnipäevade juures palju asju, mis mulle meeldib.

Nüüd see osa, mis mulle ei meeldi.

Mulle ei meeldi, kui inimesed tulevad kohale ja hakkavad kõik mind õnnitlema. Ma ei oska kuidagi NORMAALSELT seda vastu võtta. Siis avatakse šampus ja ma saan veel kord kõigi käest õnnitlusi, räägitakse toredaid lugusid minu lapsepõlvest ja noorusajast. Ja jätkuvalt ei oska ma seda normaalselt vastu võtta, kogu see tähelepanu on nii hirmus. Siis hakatakse sööma-jooma, inimesed suhtlevad omavahel ja ma hakkan järjest rohkem tundma, kuidas keegi ei taha enam MIND õnnitleda ja toredaid lugusid minu lapsepõlvest või noorusest rääkida. Ma hakkan kurvaks muutuma - see on MINU sünnipäev, miks mina tähelepanu keskpunktis pole?!??? Kuni lõpuks toon tordi välja, kõik tõusevad püsti ja laulavad... ja mina tunnen end nagu tola seal tähelepanu keskpunktis.

Teate, kui väsitav selline tunnete möll on.

Sünnipäevane väljakutse - apetiitsed mehed

Prl Vaprake (varem tuntud nime all prl K, aga see on nii igav nimi. Ja Vaprake sobib talle väga hästi) tutvustas mulle uuema aja ilusaid mehi. Kahjuks ei saa ma neid inimesi siin jagada, sest ma ei mäleta nende nimesid. Ega ma ausalt öeldes ei mäleta ka nende nägusid, aga ühel neist olid muljetavaldavad kõhulihased. Vabalt võib olla, et ta ongi just nende pärast kuulus. Kuigi väidetavalt on ta näitleja.

Kui ma veel koolis käisin, oli maailma kõige ilusam mees vaieldamatult Johnny Depp. Minu üllatuseks selgus, et ta on siiani üks ihaldatumaid tüüpe ka koolitüdrukute seas, eelkõige piraatide pärast, milles ta minu meelest ei näe üldse ilus välja. Ütleme nii, et ta on üks neist inimestest, kes on meigita ilusamad kui meigiga. Ja mul pole midagi selle vastu, kui mees ennast meigib, Brian Molko on väga ilus. Kuigi ma pole kindel, kas ma oleksin valmis temaga lapsi saama, kui ta peaks seda miskipärast tahtma. Ahjaa, ma ei taha ju üldse lapsi saada rohkem :D

Aga ilus Johhny on minu meelest selline:

Mitte nii ilus on selline:

Teine ilus mees minu nooruses oli Ewan McGregor. Tema puhul ütleksin ma, et ta on inimene, kes on juusteta ilusam kui juustega, kuigi tegelikult pole ka viimasel variandil väga viga. Aga Trainspottingu-Ewani vastu ikka ei saa:

Ja nii uskumatu, kui see ka poleks, rohkem ei meenu mulle mehi, keda me oleks väga ilusaks pidanud. Meile meeldisid meie oma tutvusringkonna omad ka väga hästi.

Uuemast ajast ei tea ma suurt midagi. No Benedict Cumberbatch on Sherlockina üdini kaunis. Ja ma pean tunnistama, et Robert Pattinsonis on ka MIDAGI. Aga sellist tõeliselt hingematvalt ilusat meest ei meenugi.

Huvitav, kas meestega on nii nagu raamatutega, et kui oled neid liiga palju näinud, siis enam ei üllata ega tekita vaimustust?

Sünnipäevane väljakutse - suurim saavutus ehk kuidas ma lapse sain

Eks ma ole oma elus mõnda asja saavutanud ka. Näiteks sain sõidueksami esimesel korral tehtud, kuigi mu sõiduõpetaja arvas vist, et minust ei saa kunagi autojuhti. Selline tore toetav õpetaja oli. Siis olen ma mõned korrad koole lõpetanud, kusjuures kõige suuremaks saavutuseks pean viimast korda, kuigi see on ainus, mida ma ei lõpetanud cum laude. Magistritöö oma B-ga rikkus asja ära, aga ka see oli saavutus, sest retsensent pakkus D-d. Veel on suur saavutus see, et ma elasin üle oma esimese tööaasta, kuigi see oli tõesti kohutavalt raske - esimest korda sellisel ametipostil, kodus 2-aastane laps ja lisaks see magistritöö. Võtsin tol aastal nii palju alla, et KMI oli 17. Pärast hakkasin saiakesi sööma, nii et kaal tõusis kenasti.

Aga mis seal salata, suurim saavutus on ikkagi lapse sünd (sünnitus). Esiteks on see mind kõige rohkem muutnud. Ma usun, et kõik sünnitanud naised võivad kinnitada, et emaks saamine muudab tütarlapse naiseks, enesekindlamaks, eneseteadlikumaks, ja annab elule eesmärgi ja tähenduse.

Sünnitus ise oli tore, niivõrd kui sellist kogemust toredaks saab pidada. Ma ei saa öelda, et ma oleks sünnitust kartnud, pigem ootasin, sest ma olen see naisetüüp, kellele ei meeldi olla rase. Kuigi ma ei võtnud eriti palju juurde, mu näonahk ei muutunud jõledaks, ma ei kaotanud oma liikumisvabadust (läksin sünnitama kõhuümbermõõduga 92, nii et kõht tõesti ei takistanud väga palju mu elu), aga ikkagi ei tundnud ma ennast imeilusa õnnistatud olekus ingelnaisena. Nii et sünnitus oli pääsemine :D

Protsess ise võttis aega umbes 5 tundi. Haiglasse läksime küll natuke varem, sest elasime esimesest arvesse tulevast haiglast piisavalt kaugel. Arvesse tuleva haigla valis välja hr H, kes kohutavalt kartis sünnitust. Mina oleksin olnud valmis ka kodus seda tegema, aga kuna hr H minestas juba paljalt sellest mõttest, läksime ikka haiglasse.

Esimene läbivaatus tuvastas avatuseks 2 sentimeetrit, naised teavad, et seda pole palju. Lisaks olin sellise avatusega ringi käinud juba vähemalt nädala ja olin üldse liiga lõbusa näoga, nii et arst ei tahtnud mind alguses üldse jutulegi võtta. Aga kuna ta ei saanud KTG masinat hästi tööle, siis lubas armulikult meil paar tundi palatis oodata, et uut läbivaatust teha. Sellini me ei jõudnud, sest tunni pärast istusin juba põrandal ja närisin radiaatorit. Ämmakas vaatas selle peale küll natuke haletseva näoga - vaene tütarlaps, kui ta juba praegu niiviisi väänleb, mis ta siis tegema hakkab, kui päriselt sünnitamiseks läheb. Soovitas duši alla minna. Nüüd tuleb minu poolt selline ülestunnistus, mida tänapäeval üldiselt keegi kõva häälega välja ei ütle. Nimelt saatsin hr H minema. Mitte sellepärast, et ma oleks kuidagi häbenenud, aga ta käis juba mööda seinaääri ja tudises, nii et temast oli rohke tüli kui kasu.

Nii et läksin üksi duši alla ja olin seal teadmata kaua. Valud olid sellised, et mõistus hakkas ära libisema ja selgematel hetkedel mõtlesin isegi hirmuga, kuidas ma lõpuni vastu pean. Olin ju esmasünnitajana valmistunud vähemalt 12 tundi tegutsema.

Pärast määramatut aega duši all koperdasin palatisse ja ütlesin, et tahaks mingit leevendust. Ma ei olnud võtnud endale eesmärgiks "puhast sünnitust", olin vaimselt valmistunud ka erakorraliseks keisriks, kuna nägin kõrvalt, kuidas ma väga "pean-ise-sünnitama" suhtumisega sõbratar elas üle erakorralist sekkumist. Epiduraali ma ei tahtnud, ma ei tea isegi miks, aga ämmakas pakkus välja, et teeme emakakaelasüsti. Selles oli aga vaja enne emakat vaadata ja suur oli minu pettumus, kui selgus, et ootamatult oli selle pooleteise tunniga saabunud täisavatus. Nii et ei mingit leevendust, tuli sünnitama hakata.

Sellest hetkest on mul meeles meeletu palavus, higi lahmas ämbrite kaupa, kuigi mul oli riideesemetest seljas vaid üksik sokipaar. Ja see meeletu füüsiline pingutus. Ma pole elus sellist trenni ei enne ega ka pärast teinud.

Kui lõpp oli juba päris käeulatuses, ei jaksanud enam seista, vaid istusin. Ja sellest hetkest on meeles keegi naine, kes kogu aeg julgustavalt manitses: "Pressi ainult siis, kui valu tuleb." Ja mina püüdsin talle iga kord selgeks teha, et valu ei olegi, on ainult jõhker füüsiline pingutus. Lõpuks ma leppisin sellega, et valu ei ole.

Ja nii ta siis lõpuks sündiski :D Kaalule pandi teda kaks korda, sest ämmakas ei uskunud, et nii pisikesest naisest võiks selline üle nelja kilo kaaluv jõmakas sündida. Sain kinnitust oma varasemale arvamusele, et lapse kaalust ei olene, kui raske või kerge sünnitus on, laps on igatahes ebaloomulikult suur nende käikude jaoks. Igatahes olid minu esimesed sõnad oma lapsele: "Issand, kui suur sa oled."

Siis tuli hr H oma värisevate jalgadega tagasi, jätkuvalt täiesti endast ära, samal ajal kui mina olin nälga suremas ja tahtsin duši alla minna. See oli küll tõsi, et valu ja vaev lõppes hetkega. Aga samal ööl magavat jõmmi vaadates mõtlesin ikkagi - ta on niii armas ja kui kohutavalt kahju on sellest, et ta ei saa mitte kunagi endale õde ega venda, sest ma pole nõus seda uuesti läbi tegema.

Eneselegi ootamatult tabasin end paari nädala pärast uut sünnitust planeerimas. Et mida ikkagi veel paremini teha. Uus sünnitus on jäänud esiteks selle taha, et ma pole olnud valmis uuesti rase olema. Ja teiseks selle taha, et noorhärraga on alates tema neljandast eluaastast täpselt nii palju probleeme olnud, et ma tunnen, et ma olen juba vähemalt kahe lapse jagu kasvatustööd teinud.

Aga uhke on küll, kui on selline suur ja tore laps. Ja seda armastust, mis on mul tema vastu, ei anna mitte millegi muuga võrrelda :)

Suvised toimetamised

Uskumatul kombel on mu poeg sirgunud nii suureks meheks, et läks kolmeks päevaks mere äärde suvitama, samal ajal kui mina kodus aega surnuks löön. Tegelikult ei ole aega surnuks löönud, puhanud olen. Eile käisime näiteks kinos vaatamas filmi, mille nime hääldust mina pole suutnud ära õppida. "Eyjafjallajökull". Kes ei mäleta, siis see on see Islandi vulkaan, mis suitsu välja ajas ning üle Euroopa lennuliikluses kaose tekitas. Mu vanem õde oli sel ajal parajasti Londonis, kuhu ta läks ettenägelikult broneeritud hotellikohaga. Kohale jõudes selgus, et hotell oli vahepeal lõpetanud tegutsemise. Ja lisaks mölla see eyja-asi, nii et neil oli meeleolukas reis.

Filmis oli ka tore reis. Ei saa öelda, et tegemist oleks olnud väga originaalse looga - mees ja naine, lahutatud, üksteist vihkavad, satuvad vulkaani tõttu koos reisima oma tütre pulma. Ja loomulikult teevad igasuguseid sigadusi nii üksteisele kui ka ümbritsevatele inimestele. Kõige toredam oli selles filmis autosse ehitatud kirik koos sisseehitatud pihitooli ja püha vee automaadiga.

Mõnes kohas sai hea suutäie naerda ja mõnes kohas olid hingematvalt ilusad loodusvaated. Meelelahutuseks tore vaadata, aga hiljem arvatavasti ei mäleta enam suurt midagi.

Pärast seda külastasime toda Ameerika söögikohta Taskus (jumal teab, mis selle nimi on) ja võin teile kinnitada, et Mississippi erilise retsepti järgi tehtud šokolaadikook on seal jumalik. Hiljem väisasime ka kaubandusvõrku, kust mina skoorisin endale vanaroosad päikeseprillid, mis on võrreldes teiste saagiga kehv tulemus, aga vähemalt on prillid ilusad. Nagunii olen ma viimastel päevadel ostnud endale riideid, näiteks Hiina-teemalise hommikumantli ja oma elu esimese maxikleidi.

Muidu tegelen vaikselt oma sünnipäevaga.

Sünnipäevane väljakutse - kuidas meil rahaasjad käivad

Kui alustada päris algusest, siis tuleb ära märkida, et ma olen pärit majanduslikult kindlustatud perest. Jah, kui mu vanemad oma elu alles alustasid, oli neil raske. Sel kuldselt nõukaajal esimese põlve intelligendina tuli peeti kasvatada ja sigu pidada. Ja nende kodu põles maha. Maani. Aga kõik see juhtus ajal enne mind. Hüva, peedid olid minu ajal ka. Aga selgemalt mäletan ma seda, kuidas peediraha eest ostetud sinise žiguliga ringi kimasime, sest ei pidanud ma peete rohima (või tehti nendega midagi muud? Ma ei tea ju) ega neid üles võtma. Ja vabariigi algusaegadel olid vist kõik vaesed, kes tõeliselt rikkad polnud. Aga minu teadlikum elu on möödunud nii, et me saime endale mõõdukal määral eluhüvesid lubada. Mitte jällegi pikki välismaareise, aga see-eest olen palju sõitnud ringi Eestis. Mulle osteti riideid, mida ma tahtsin (ega ma liialt ei tahtnudki), mul oli oma taskuraha. Nii et gümnaasiumisse jõudes ei olnud majanduslik kindlustatus minu jaoks väärtus - see oli normaalne.

Ülikooli ajal oli loomulikult ka kitsamaid hetki, aga tollased valikud olid pigem selles, kas osta süüa või suitsu. Õppisin muidugi hästi, mis tähendab, et sain stippi, isa toetas omalt poolt. Mul oli (tegelikult on siiani) oma korter, mille isa ostis ja hr H elamiskõlblikuks tegi. Nii et tööl ma käima ei pidanud ja vaatasin lihtsalt hämminguga oma sõpru, kes visklesid tööl ja koolis, ja mõtlesin, kuidas nad jaksavad.

Pärast Ruudi sündi läks olukord oluliselt keerulisemaks, aga ma olen alati lähtunud põhimõttest, et kõigepealt tuleb olemasolevast rahast ära maksta kõik arved ja pärast seda saab edasi vaadata. Olgem ausad, mõnikord oli see "pärast" ikka üsna nukker. Aga seda ma võin küll kinnitada, et maal on vaesena lihtsam elada - kohti, kuhu kulutada, on oluliselt vähem. Ja mis on veel olulisem - maal on vaeseid inimesi väga palju, nii et oma vaesus ei torka nii hästi silma.

Aga need raskemad aastad õpetasid mulle väga palju. Esiteks mõistlikult tarbima. Kui ma tollal lugesin mõnda artiklit teemal, kuidas säästlikult elada (neid ilmus palju, oli ju suure masu aeg), mõtlesin siiralt, milleks selliseid artikleid üldse avaldada - nii need asjad ju käivadki. Ja teiseks õppisin säästma. Selgus, et igasuguse sissetuleku juures on võimalik (ja ka vajalik!) säästa. Mäletan, kui uhke ma olin, kui sain oma esimesed 1000 krooni hoiupõrsasse. Praegu ei suuda ma küll ette kujutada, et mul oleks säästuarvel 64 eurot, tunneksin end väga-väga haavatavana. Kummaline tundus mulle see, kui palju on meie ümber inimesi, keda ei häiri, et neil on arved maksmata. Või et neil pole sentigi mustadeks päevadeks kõrvale pandud.

Praegu oleme seisus, kus me saame normaalselt elada. Kaugeltki mitte luksuslikult, aga normaalselt. Ma saan vajadusel osta oma pojale, mida ta vajab, toidupoes käies pole mul enam hindadest suurt aimugi, sest ostan seda, mida on vaja, ja ma tean, et ma saan seda teha. Ilma kuu lõpus rahatu olemata.

Huvitaval kombel on meil selgelt kujunenud olukord, kus on "meie raha" ja "minu raha". Hr H raha kuulub "meie raha" alla :D Ma ei tea, miks see nii on läinud. Äkki sellepärast, et mina olen oluliselt osavam ja vastutustundlikum majandaja, nii et kui "meie raha" peaks otsa saama, siis minul on ikka raha. Tegelikult ei topi ma oma nina ka sellesse, kuhu hr H raha läheb. Seda enam, et stabiilsete ajavahemike järel tuleb ta jälle oma kollaste kupüüridega, et ma endale midagi lubaksin. Eks ma siis teinekord lubangi, kuigi tavaliselt lähevad need kenasti säästuarvele :D

Siis lõpetuseks sobib ehk panna mu vanema õe mälestuskilluke ajast 90ndate algusest, kui tema oma pereelu alustas: "Mõtlesin, kas ma saan kunagi endale iga päev midagi magusat lubada."

Nüüd võib tõdeda, et saab küll.

Lugu sellest, kuidas tundmatu meeskodanik meie majja tungis

Mälestustelainel olles meenus mulle veel üks tore lugu, mis miskipärast pole selle blogi lehekülgedele talletatud, kuigi lugu ise väärib seda küll.

Niisiis, oli suvine öö, põhjamaiselt valge. Magasime oma maal olevas majas õndsat und, kui kuulsime järsku kobistamist. Nagu keegi kobaks meie pimedas köögis käsikaudu teed. Mina olin kohe voodis istuli, endal silmad ehmatusest suured. Hr H kui meesterahvas hüppas juba pükstesse, et rüütellikult tundmatule koletisele vastu astuda. Pöördus veel tungival sosinal minu poole: "Püsi sina siin!" ja hiilis võitlusesse.

Hetk vaikust ja siis kuulsin roppu sõimu ja kolinat.

Selle peale ei suutnud minagi enam voodisse jääda, vaid hiilisin omakorda olukorda kaema. Ja mis ma näen, minu abikaasa üritab vihast vahutades üht valgesse linasesse kostüümi riietatud pikka kodanikku uksest välja lükata. Kodanik oli täpselt nii pikk ja nii joobes, et ei tahtnud uksest üldse läbi mahtuda. Lõpuks saime aru, miks ta ära minna ei tahtnud - tema mobiiltelefon oli meie köögikapil. Laadimas.

Hr H lükkas ta siis koos telefoniga uksest välja ja läks olukorda klaarima, mina jäin kööki kontrollima. Ja mis ma nüüd nägin - köögikapil, kus oli tundmatu meeskodaniku telefon laadinud, seisis kolmveerandi ulatuses tühjaks joodud veinipudel. Meie veinipudel koos meie veiniga. Selle peale läksid mul silmad juba vidukile, no mida kurja, tuleb ja joob meie veini ära.

Läksin välja, et hr H-le kohe ära kaevata. Too oli suutnud nii kaugele jõuda, et tüüp oli meie aiast välja jalutanud ja ilmselt otsis paika, kuhu pikali visata. Tulime koos tuppa, et lõplikud kahjud kindlaks teha ja selgus, et kodanik oli teinud saatusliku vea. Lisaks sellele, et ta oli meie tuppa tunginud, telefoni laadinud ja peaaegu terve pudeli veini ära joonud, oli ta ka meie fetajuustu ära söönud. See oli selgelt üle piiri läinud lugu, nii et hr H helistas häirekeskusesse:
-"Tere, helistan siit Petiverest, meile tungis üks võõras mees majja."
-"Niii..."
-"Laadis meie juures oma telefoni..."
-"Jaaaah...?"
-"Jõi ära meie veini...."
-"Eeee..."
-"Ja SÕI ÄRA MEIE FETAJUUSTU!"

Homeeriline itsitamine teiselt poolt.

Kui telefonineiu oli end kogunud, küsis: "Kas soovite patrulli?"
-"Jah, me tahame, et see mees võetaks vastutusele!"
-"Selge, saadan auto kohe välja.... a kus see Petivere üldse asub?"

Hr H siis seletas, et maantee ääres, küll politseipoisid üles leiavad. Pool tunni pärast nägime politseinikke uhkelt mööda sõitmas, hr H helistas uuesti ning auto tuli tagasi. Selleks ajaks oli tundmatu juustusõber juba maanteele jõudnud ning plaanis arvatavasti edasi pidutsema minna. Ja miks mitte kasutada selleks pöidlaküüdi abi - politseinikel on ju kindlasti nii lahke süda, et võtavad oma masinasse öise hääletaja.

Võtsidki ja viisid kainenema.

Hiljem sain veel mitme ametniku tuju heaks teha, kirjutades püüdlikult tõsise näoga avaldusi oma joodud veini ja söödud juustu kohta.

Blogimine tasub ära ehk Ida-Viru trip (1)

Ma pidin blogis ainult korra natuke kurvastama, et ma ei tea/mäleta suurt midagi oma isa lapsepõlvest ega tema suguvõsast, kui juba oligi plaan olemas, marsruut enam-vähem paigas ja suund mu isa lapsepõlvemaadele võetud. Kahe päeva jooksul käisime kohtades, kus ma polnud ammu-ammu käinud, aga ka sellistes paikades, mida ma polnud kunagi näinud. Selgus, et Ida-Virumaa on väga ilus!

Kõigepealt käisime Kuremäe kloostris. Kloostritel on mulle alati selline kummaline mõju. Mitte et ma tõsiselt oleksin kunagi mõelnud nunnaks hakata, aga õhkkond on neis alati kuidagi väga rahulik. Arvatavasti on see tunne seotud kõrvale astumisega ja sellega, et klooster on koht, kus kõik väljaspool toimuv pole oluline. Või vähemalt jääb selline mulje, et see pole oluline. Tegelikult on mul sama tunne olnud ka Hiiumaal.

Kuremäel panime kirikusse küünlad ja jõime pühitsetud vett. Uskumatu, kui populaarne see vesi oli - inimesed saabusid kanistritega, et viia ka kodustele abivajajatele tilgake ravijooki. Meil polnud pudeleid kaasas, nii pidime leppima kohapeal tarbitava annusega ning teiste osas lootma küünaldele.

Pärast vaikset sissevaadet iseendasse liikusime edasi Alutaguse seiklusparki. Ma olen elanud päris pika elu nii, et pole kunagi ühtki seiklusrada läbi teinud. Nüüd võin uhkusega öelda, et suutsin end siiski kokku võtta ja selle ära teha. Ma olen alati kartnud, et seiklusrajad nõuavad lisaks julgusele (mida mul on) ka võhma ja jõudu (mida mul pole). Selgus, et ma olen kogu aeg valesti arvanud. Minusugune trennikauge inimene suutis raja ladusalt läbida ja täiega nautida. Parimad olid muidugi köisraudteed, aga ka kõik muu oli ülivahva. Suutsime prl Kirkega end ka nii palju kokku võtta, et tegime ära Tarzani hüppe ehk hüppe 9 meetri kõrguselt tühjusesse. Tuleb tunnistada, et naudingut ma sellest hüppest ei saanud, isegi mitte oh-ära-tegin-naudingut. Ma vist siiski pole see inimene, kelle õnn seisneb raskuste ületamises :)

Alutagusel oli ka lasterada, mis oli hullusti äge, kui sa olid piisavalt vana ja pikk. Nad lubavad rajale alates

Vaprad jõmmid ronimas

pikkusest 110 cm, aga tegelikult sellise pikkusega inimene ei seda rada iseseisvalt läbida, sest on kohti, kus ta lihtsalt ei ulatu kinni hoidma. Nii et pr Saara pidi üle köie kõndima nagu tõeline tsirkuseartist, hoides kinni oma nahast. Juhuslikult polnud tal isegi mitte ahjuroopi kaasas, millest kinni hoida. Ruudi lustis täiega, tema oma kuue aasta ja 130 cm oli täpselt sihtrühm. Saarale meeldis muidu ka, ainult see üks koht. Keeruline on muuseas ka see, et rajal on lapsed päris üksi, vanemad saadetakse üsna konkreetselt eemale. Õnneks Saara ema nägi, et laps on hädas ja ronis salaja üles, et aidata. Ma ei kujuta ette, mis muidu oleks saanud. Erinevalt Ruudist on Saara selline vaikne tüüp, kes oleks seal nööril tükk aega hirmust kangena pisaraid valanud. Aga üldiselt oli väga tore.

Pärast seda käisime erinevates isaga seotud kohtades, millest kirjutan pikemalt üks teine homme, aga mõningaid pudemeid siiski.

Odessalik Sillamäe

Näiteks linnad Ida-Virumaal on kohati väga-väga ilusad. Oma isiklikus blogis võin tunnistada, et tegelikult
meeldib mulle stalinistlik arhitektuur. Jah, see on sotsialistlik ja kitš, aga minu meelest on see täitsa ilus. Igatahes parem kui hruštšovkade-maailm. Selles osas olid nii Kohtla-Järve kui ka Sillemäe väga positiivseteks üllatusteks. Kumbki linnadest pole nagu päris Eesti linnad, aga erinevalt Narvast, mis millegipärast tuletab kohe meelde Venemaad, on Kohtla-Järve ja Sillamäe sellise lõunamaise vaibiga.



Üllatuslikud on selle kandi mälestusmärgid - Au Tööle, Oktoobrisündmuste Monument, Isamaasõjad Hukkunute Mäestusmärk, Lenin Osutamas Näpuga (nimed minult), tundub uskumatu, et Eesti Vabariigis on tõepoolest veel midagi sellist üleval.
Kõige vasakpoolsemal pildil on oktoobrisündmuste ausammas aastast 1987. Me küll kahtlustasime, et tegelikult on see salajane viide Newtonile ja seega ka vabamüürlusele, aga ega meiegi kindlat tea.



Kõrvuti kahtlaselt sovetlike mälestusmärkidega on Ida-Virus Sinimägedes oleva memoriaal, mis on tõesti väga mõjuv. Minu jaoks sarnaneb Sinimägede mälestuspaik Hiiumaal oleva Estonial hukkunud laste mäestuspaigaga, mis on ka lihtne, aga puudutab. Samamoodi on Sinimägedes pigem väheste vahenditega saavutatud tunne: need lahingud on meie riigi seisukohalt olulised. Muuseas, mina ei teadnud, et neid lahinguid seal 1944. aastal peetakse tähtsaks just seetõttu, et tänu neile hoiti Nõukogude jõude Eestisse tungimisel natuke tagasi, mis omakorda andis paljudele eestlastele võimaluse üle mere põgeneda. Eks sel hetkel oli juba selge, et venelased tulevad sellest sõjast ikka võitjatena välja, aga just see lisaaeg, mis meile anti, päästis vähemalt mõne inimese elu. Selgus ka, et meie patriootlik kasvatus on  kenasti vilja kandnud, sest Ruudi vaatas Leninit sündsa pahameelega ja pakkus välja, et võiks lavastada foto, kus ta lööks jalaga kive Lenini suunas.

Kuulsatest vaatamisväärsustest külastasime ka Valaste juga. Mu emal on unistus elada põhjaranniku kõrgel pangal, kus ta saaks oma koduaknast mäslevat merd vaadata. Ma ei tea, kas seesama mäslev meri või mingi muu loodus- või inimjõud on selle eest vastutav, aga Valaste joa juures olevast trepist me alla matkata ei saanud, sest sild, kuhu trepp viis, oli ootamatult harrypotterlikuks muutunud ehk osa temast oli vehkat teinud. Hr H kommenteeris küll pärast, et see haihtunud sild säästis meid peretülist, sest tema ei oleks lubanud oma peret sellest kipakast trepist nagunii alla minna. Hea, et seda võimalust üldse polnud, see võis päästa mu abielu.

Ja siis muidugi kaks üliilusat paika - Oru lossi park ja Narva-Jõesuu rand. Ma pean tunnistama, et mina ei
teadnud, kus see kuulus Oru loss asus, mingi ebamäärane tunne oli, et põhjarannikul. Kahjuks pole sellest praeguseks midagi järel, kõigepealt põletasid venelased selle taganedes maha. Ja mis alles jäi, lasti sakslaste poolt õhku siis, kui nemad taganema pidid. Aga park on superilus, väga ilusasti hooldatud, õitsvaid lilli täis, vaade merele hunnitu. Kujutan ette, kuidas Kostja seal rahulolevalt muheledes ringi jalutas ja vaadet nautis.

Narva-Jõesuu oli täpselt nii baltisaksalik, nagu ma olin ette kujutanud. Nii pehme ja valge liiv, nii sinine meri,
pikk rannajoon. Ainult vesi oli nii külm, et isegi minu hullumeelsed sugulased suutsid end üksnes merre korraks pikali visata ja siis kohe välja karata, sest külm lõi hinge kinni. Mina samal ajal päevitasin rahulikult. Mina pole hullumeelne :D Aga muidu oli tõeliselt kuurortlik, tekkis tahtmine endale hotelli tuba võtta, et siis rannas promeneerida.


Väga ilus reis oli :)

Sünnipäevane väljakutse - minu lemmikriided Top 5

Sellele postitusele peaks vist eelnema hoiatus - järgneb hulk ebaprofessionaalseid fotosid. Mitte et ma muidu kohutavalt professionaalseid pilte teeks, aga riideid oli eriti raske pildile saada. Ja tunnistan ausalt, et ma väga ei üritanud ka, sest ma teadsin juba ette, et VÄGA palju paremat tulemust ma nagunii ei saavuta, nii et milleks pingutada?

Niisiis, üldvaade minu stangele:

Mul on tegelikult kapp ka, kust ma hoian maikasid ja dressipluuse ja pükse, aga seda ei hakanud ma üldse pildistama, sest see pilt oleks eriti kole tulnud. Kapp on nii pimedas nurgas ja lisavalgustuse ülespanek oleks ikka tiba liiga kummaline juba olnud :D

Aga üldpildi tegin puhtalt selleks, et näidata, kui kummaliselt võib minna ühe hipiga, kes kandis ainult värvilisi riideid. Nüüd on mul igapäevases kasutuses (nagu näha) mustad ja valged. Ja ma olen selle juures täiega õnnelik. Oleks keegi kümme aastat tagasi seda öelnud, ma oleks kõva häälega naernud. Ma pildil keerasin iseenesest värvid ka maha, sest värvilisena nägi ta eriti jabur välja :D

Nüüd aga riided, mida ma eriti tihedalt kannan ja seega ka kõige rohkem armastan.

Lemmik nr 1 - kardinast seelik

Selle õmbles mulle armas preili Sirkka. Mul on väga kahju, et ta sel suvel haige on ega saa mulle sünnipäevaks uut lemmikut õmmelda, mul olid plaanid kõik juba tehtud ja puha. Eks ma pean nüüd järgmist suve ootama. Seda valget pitsivahtu kannan ülitihti, see on võrdselt ilus nii mu tanksaabaste kui ka roosade baleriinadega, peal kannan tavaliselt musta taljesse triiksärki ja kujutan ette, et olen maailma kõige ilusam.

Lemmik nr 2 - romantiline pluus koos balloonseelikuga

Selle pluusi juures on kõige ilusam osa kaelus, mis on tõeliselt romantiline. Seelik on lihtsalt nii mugav ja praktiline, näiteks kuivab ta sekunditega. Temaga saab rahumeeli viibida viisakal vastuvõtul või murul istudes piknikku pidada - kõikjal tunneb ta end hästi. Teenib mind truult juba viiendat aastat ja väsimuse märke ei ilmuta.

Lemmik nr 3 - lehmakleit

Seda kleiti kannan ma harvem, sest lõige on selline, mis rõhutab seda osa kehast, mida üks pigem siiski noor naisõpetaja tööl olles ehk nii palju rõhutama ei peaks. Kui ta ikka soovib, et ka meessoost gümnasistid tunni teemaga tegeleksid. Väga ilusasti istuv kleit. Kusjuures üks väheseid asju minu garderoobis, mis tõepoolest sobiks ka kõrge kontsaga kanda. Et täielikult 60ndate seksikat koduperenaist välja mängida. Ma ei tea, miks pildil ka riidepuu on. Püüdsin tekitada illusiooni rippuvast kleidist?

Lemmik nr 4 - roosa kevadmantel

Tegelikult kannan seda loomulikult ka sügisel. Aga just kevadel - pärast pimedust ja külma - on suurepärane tunne nööpida eest kinni seda iludust ja uuesti elule ärgata. Sobib nii seelikute kui ka pükstega ideaalselt.

Lemmik nr 5 - tavaline univorm

Sall peab alati kaelas olema. Natukenegi külmema ilmaga ka müts, mitte siis kaelas, vaid peas. Aga jalas on mõistlik kanda plätusid, sest siis saab varbaid liigutada.

Sünnipäevane väljakutse - sõber suure tähega

Nagu ma juba alguses kartsin, pole suvine väljakutse üldse nii lihtne kui talvine. Aga kaks postitust on vahele jäänud väga meeldivatel põhjustel. Tegelikult ainult ühel põhjusel - sõber oli külas. Selline sõber, kes ongi päris sõber. Ma olen ikka öelnud, et minusugune sotsiopaat pole sellist sõpra ära teeninud.

Me oleme koos väga palju asju läbi teinud. Ausalt öeldes on nüüd isegi hirmutav mõelda, millest kõigest me oleme koos puhta nahaga välja tulnud. Mõelda vaid, kaks 17-aastast tütarlast, kes on veenudud, et nad on maailma valitsejad, kellele on peaaegu kõik lubatud. See ei ole turvaline kooslus :D Aga sellest, mida me koos oleme teinud, ei kahetse me mitte midagi!

Raske on välja tuua üht-kaht seika. Võibolla see lugu, kui me natuke eneselegi ootamatult Pilvepillerkaarele sattusime? Või maakondliku Aliase-võistluse ülekaalukalt ära võitsime? Või Portugalis apesine raksutasime? Või gümnaasiumi viimases klassis raamatupidajaliku täpsusega oma eesti keele õpetaja hilinemisi üles märkisime? Või raadiot tegime? Või keset ööd meie kooliteatri valgustajaL mäest alla kelgutasime? Või ükskõik milline hääletamine ükskõik millises suunas? Või meie kirjavahetus?

Ma ei tea, milline lugu on kõige parem, helgem, ilmekam. Kõik on toredad, kuigi oleme ühel nõul, et uuesti seda aega läbi elada ei tahaks. Aga meenutada on lõbus.

Kindel on see, et iga aastaga oleme saanud veel ilusamaks, targemaks ja paremaks. Ja see, et ta jutu sees rahulikult märgib mulle: "Imelik, et Sa lasteaias käinud oled..." viidates ilmselgelt minu mitte liiga hästi arenenud sotsiaalsusele, mis on üks põhilisi argumente, miks lapsed peaksid lasteaias käima, näitab nii kenasti, kui tore ja vahetu inimene mu sõber on :D

Väljakutse - muusika

Väga salakavalalt keeran teema kohe laulupeo peale ära, et ühineda kõikide nende teistega, kes sellest mälestusi heietavad.

Eks ma olen varem ka laulupeol käinud, huvitaval kombel küll mitte kunagi laulmas või tantsimas. Aga vaadanud olen platsi peal mitu korda. Ainult varem olen teinud seda pursui kombel vip-kohtadel istudes, eile olin esimest korda tavainimesena kohale tulnud.

Esimene üllatus oli see, et pilet maksis 9 eurot. Ma olin ausalt öeldes väga üllatunud, ma mõtlesin, et laulupidu on selline meie oma rahva üritus, kuhu kõik saavad ilma mõtlemata kohale tulla. Aga perega kuskilt kaugelt Eesti nurgast tulles pole see pilet ju üldse odav. Ma oleks olnud palju vähem üllatunud, kui piletit poleks üldse olnud. Iseenesest saan ju sellist piletit endale lubada küll, aga kuidagi ... palju tundus.

Teiseks oli minu meelest täielik potentsiaali raiskamine see, et alkopiirangust polnud tehtud suuremat sõnumit. Milline võimalus - Eesti riik annab selgelt märku, et meie siin ei toeta purjutamist. Okei, midagi oli ju kuulda olnud, aga kui palju rohkem oleks saanud seda ära kasutada. Ilmselgelt on ju tegemist suure töövõiduga kapitalismi üle. Ja nüüd hääbus see lihtsalt vaikselt ära.

Kolmandaks olin ma üllatunud, kui teistmoodi tundub laulupidu murul istudes. Seal ees toolidel polegi suurt midagi muud teha kui muusikat nautida ja jäästist süüa. Murul saab teha igasuguseid asju. Näiteks pilduda üksteist plastmassis jublakatega, erakordselt palju ringi siiberdada, naerda kõva häälega, kotist veinipudeli välja võtta ja sealt juua, last väntsutada. Selle kõige juures tundub uskumatu, et varem sai seda kõike teha õlletoobi kõrval, mis tähendab, et intensiivsus oli kordades suurem.

Tegelikult oli muidugi väga ilus ja võimas. Mulle meeldis kontseptsioon -  igalt laulupeolt üks laul. Põnev oli mõelda, milline laul on tulemas. Seda põnevust suurendas fakt, et me ei ostnud endale kava ja hiljem, kui me juba tahtsime osta, enam seda võimalust ei pakutud.

"Ärkamisaeg" ja "Koit" olid muidugi imeilusad, vaatamata sellele, et korra kõndisid meist mööda kõrgete tanudega rahvatantsijad, kes näevad lihtsalt nii naljakad välja, eriti kui nad mitmekesi koos on. Ja sel ajal, kui Tõnis Mägi laulis "Koitu" jõudis Õde mulle kõrva sosistada loo sellest, kuidas Tõnis Mägi pidi "Koidu" esialgu vetsupaberile kirjutama. Ja no ei saa öelda, et see oleks heldimuspisarate tekkimisele kaasa aidanud.

Mul on hea meel, et ikka käisime. Teise kontserdi lõpp on muidugi võimsam, aga me nägime tulesüütamist.

Ja et postitus siiski natuke ka väljakutsega paremini klapiks, tuleb lõppu ka muusikapala, mida olen ka varem siia pannud, aga lugu on jätkuvalt hea.

Sünnipäevane väljakutse - õpetaja

Ma olen õpetajatega alati hästi läbi saanud. Miks poleks pidanudki - ma olen ilus, tark ja osav ;) Või siis täpsemalt, mulle on alati õppimine meeldinud. Ja kui ka mõni aine pole huvi pakkunud, olen selle enda jaoks siiski selgeks teinud, sest minu jaoks pole sellist asja olemas, et ei saa. Välja arvatud orgaaniline keemia. Aga ka selle teen ma endale ükskord selgeks.

Igatahes olin ma koolis mõnus õpilane ja nüüd, ise teisel pool olles, saan aru, et nii mõnegi õpetaja jaoks olin ma arvatavasti tugiisik klassis, see, kelle peale võis kindel olla. Mitte et mulle kõik mu õpetajad väga meeldinud oleks, aga üldjuhul suhtusin neisse siiski kui inimestesse, kes tegid oma tööd. Ja töötegijat tuleb austada. Ainult oma filosoofiaõpetajat ei suutnud ma kuulata. Ma lihtsalt ei kuulnud teda. Ja mingil hetkel loobusin tundides käimast. Kuna ma olin ka gümnaasiumis peaaegu läbiviieline, ei tehtud sellest probleemi. Ma pole siiani täielikult veendunud, et tunnis kohalviibimine oleks ülim väärtus iseenesest. Mõnikord mõne inimese jaoks pole.

Koos oma õpetajatega olen ma teinud kohati väga kummalisi asju. Nii kummalisi, et avalikus blogis avalikuna hästi ei tihka kirjutadagi. Üht võin öelda - ühegi õpetajaga amelenud pole ma iialgi. Eks kõik meesõpetajad, kes on mulle tunde andnud, on olnud ka umbes sada. Tegelikult üks on ka noorem olnud, aga tema polnud piisavalt atraktiivne. Aga muid asju, mis õpilastele keelatud on, olen küll koos õpetajatega teinud. Kusjuures nendega, kes on siiani austusväärselt oma kohal.

Mina küll ei julge. Ausalt. Ma võin õpilastega lobiseda väga isiklikel teemadel, võin jagada nendega oma kohvitassi, võin külma korral nendega kaisutada, aga näiteks alkoholi tarbivad nad omaette.

57% naine ja elu nagu dr. House´is

Eneselegi ootamatult täiendasin täna oma kingavarusid metallikkingadega. Nii et nüüd on mul selgelt üle poolte "kohustuslikest" kingadest olemas. Mina olen väga rahul. Kingad tegid nurrrrrrr, kui ma nad jalga panin, ega tahtnud enam ära tulla. Nõnda ma nad koju kaasa võtsingi.

Mööda minnes näppisin Michael Korsi kingi ka. Ja ega ikka ei mõistnud küll, miks nad nii hinnatud on. Äkki teevad nemad jalas topeltnurrrrr ja keelduvad veel tungivamalt? Mind igatahes ei kõnetanud. Veel.

Poodi sattusin tegelikult sellepärast, et käisime prl S-i vaatamas. On täiesti uskumatu, et meie oma riigis, täpsemalt meie oma peres, võivad toimuda täiesti doktorhausilikud lood, kus inimene on segaste sümptomite käes vaeveldes üle nädala tipparstide käe all, kes ei oska öelda, millega on tegu. Diagnoosid tulevad ja lähevad, "head" diagnoosid hakkavad otsa saama. Kuni lõpuks selgub, et tegemist on millegagi, mille mõistmiseks ka mu arstiharidusega õde on sunnitud manuali lahti lööma ja järele uurima.

Nüüd vähemalt algas ravi, mille tulemusena muutusid armsad karvased kääbikujalad armsateks neiujalgadeks. Karvad muidugi nii kergesti ei kao, aga ka selle vastu  rohtu - Selveri laadapäevadel müüakse nimelt hea hinnaga raseerijaid. Hulgi.

Päev oli tegelikult vaatamata meie kurvatoonilisele eesmärgile väga tore. Ma pole ammu oma õega nõnda rahulikult ja mõnusalt aega veetnud.

Sünnipäevane väljakutse: lugu sellest, kuidas ma ükskord Pirogovil politseinikuga õlle pärast tülli läksin

Tegelikult oli tänane teema minu joogiharjumustest. Aga arvestades ühiskondlikke liikumisi, läheb postitus kenasti alkoholi peale üle. Mis sellest, et ma viimastel aastatel olen alkoholi tõesti minimaalselt tarvitanud. Oma tervisliku seisundi pärast olen ka kohvijoomisest loobunud, nii et ma ei teagi, millest ma kirjutama peaks. Kraaniveest tundub natuke liiga diip terve postitus teha. Nii et jääb alkohol.

Kõik muidugi teavad, milline seadusemuudatus alates 1. juulist kehtib. Mina muuseas olin selle täiesti ära unustanud, aga õnneks lahked inimesed internetis tuletasid meelde. Meelest oli see mul läinud arvatavasti sellepärast, et mind väga ei loksuta see, kas pargipingil võib õlut juua või mitte. Tänaval jalutades on nagunii erakordselt ebamugav juua, nii et seda ma ei pelga. Ma ei usu ka, et seadusemuudatuse rõõmust suur hulk inimesi otsustab linnatänavail äärekividele oma pepud maha panna ja alksi juua, sest nüüd VÕIB. Pigem tundub mulle, et uus seadus kaotab ära sellised lood, nagu juhtus minuga ükskord ammusel ajal Tartus.

See juhtus hiliskevadisel ajal umbes kell viis hommikul. Olime viimased seitse-kaheksa tundi rahulikult Pirogovi "piknikualal" sõpradega juttu ajanud ja mis seal salata, nii mõnedki õlled ära joonud. Varasele hommikutunnile iseloomulikult oli plats ja seda ümbritsevad tänavad juba üsna tühjad. Olime meiegi lahkumismeeleolus. Aga enne teeleasumist oli vaja viimased pudelid tühjaks juua ja nii istusime platsi Lossi tänava poolsel veerel ja arutasime veel viimaseid olulisi küsimusi, mida paraku keegi vist hommikul enam ei mäletanud. Aga viksilt ja viisakalt istusime, ainult mina, vana sindrinahk, hoidsin oma jalgu kõnniteel. Ja loomulikult möödus meist patrull. Ja loomulikult see peatus meie juures. Minu jalgade pärast. Sest kuigi puhttehniliselt oli see osa minust, mis õlut jõi, küll kenasti lubatud alal, viibisid mu joobes jalad juba avalikul tänaval, kus alkoholi tarbida ei tohi. Mis sellest, et mu varbad ei võtnud lonksugi.

Ja nii me vaidlesime. Mul sai õlugi vahepeal otsa, aga vaidlus ikka kestis, sest tänaval ei ole lubatud alkoholi tarbida. Ja selles vadluses polnud kübetki huumorit, politseinikule ei tundunud olukord hetkeski absurdsena. Isegi mitte siis, kui tekkis küsimus, kas aknast välja kummardudes tohib õlut juua või mitte. Sest mu suu oleks siis ju juba tänaval. Eriti keldrikorteris elades.

Kusjuures ma olen elu aeg suhtunud politseinikesse austusega. Pole kunagi arvanud, et nende eesmärk on kiusu ajada või trahvi teha, pole arvanud, et seadusi tuleb täita, sest muidu kurjad politseionud hakkavad pahandama. Olen seaduskuulekas, sest minu meelest on see ühiskonna toimimise alus. Ainult need minu õnnetud jalad....

Olukord lahenes sellega, et ma läksin koju ära. Lubades, et rohkem ma õlut ei joo. Ega ma tahtnudki.

Ja selle kogemuse pärast arvan ma, et pole sel uuel seadusel häda kedagi. Ma tegelikult usun, et inimesed on ilusad ja head ega hakka kell kaks päeval laste mänguväljakul jõhkralt viina viskama.

Sünnipäevane väljakutse ehk kuidas ma peaaegu üldse naine ei ole

Tegelikult mul sellist teemat algselt plaanis ei olnud, aga inimene peab suutma kohaneda uute oludega ja oskama plaane ümber teha. Ja see kingateema tundus nii intrigeeriv, et võtan hoopis selle.

Ehk siis: 14 paari kingi, mida iga naine peaks omama.

Esiteks ei saa ma mainimata jätta, et ma ei saa aru, miks ometi peab ennast niiviisi väljendama. Eesti keeles on see omama-konstruktsioon niivõrd kohmakas, et masendav lihtsalt, et seda nii palju kasutatakse. Miks ei võiks öelda otse: 14 paari kingi, mis igal naisel peaks (olemas) olema? Teiseks ei saa ma aru, kust tulid kaks paari kingi juurde, sest originaaltekst, millele Õhtuleht ka viitab, räägib 12 paarist.

Aga noh, sellised on minu jalanõud.

1. Klassikalised mustad kontsaga kingad.
Iseenesest võin kohe alustuseks üles tunnistada, et mul pole ühtki paari kontsaga kingi. Kusjuures ma ei näe selliseid klassikalisi kingi veel lähima viie aasta jooksul enda juurde tulemas. Kuhu ma nendega läheks? Tööle? Selliste kingadega ei saaks ma teha kõike seda, mida ma tunnis teen. Nendega peaks ma siivsalt seisma või seksikalt toolil istuma. Ja nagunii näeksid need kõikide mu riietega lõbusalt kohatud välja :)

2. Pahkluurihmaga kinnised kingad. 
Panete tähele - kontsa pole mainutud? Nii et võin ausalt öelda, mul on selliseid kingi lausa kaks paari. Ühed klassikalised mustad (klassikat lisavad needid) ja teised punased, ka väga klassikalised. Kenad ümmargused ninad mõlemal küljes.

3. Pahkluurihmaga lahtised kingad.
Nope, selliseid mul jälle pole. Ma ei saa täpselt aru, mis olukorras nad asendamatud on?

4. Poolsaapad.
Loomulikult olemas. Eelmisel aastal olid veel eriti ilusad, aga kandsin need nii läbi, et ka kingsepp ei saanud enam aidata. See oli väga kurb lugu. Nüüd on mul tavalised mustad, nööride ja pannaldega. Pole küll täiuslikud, aga enam-vähem.

5. Kontsaga poolsaapad.
Kuna kontsa on mainitud, siis loomulikult pole. Taas - ma ei kujuta ette, miks üldse peaks?

6. Baleriinad.
Need on mul olemas. Mitte küll päris tavalised, sest mul on nii kitsas jalg, et tavalised baleriinad näevad minu jalas välja nagu paadid. Kusjuures ma pole ainus inimene maailmas, kellel see probleem on, aga need ülejäänud kannavad oma paate päris rahulolevate nägudega... Minu omad näevad välja nagu päris balletisussid, sest neil on peal risti-rästi kummid, mis hoiavad kinga igas asendis jala küljes. Ilusad roosad on ka:)

7. Loomaprindi-mustriga kontsakingad.
Ei. Tule. Minu. Koju. Mitte. Kunagi.

8. Metalsed kingad. 
Kui tegemist oleks metalsete baleriinadega, võiks isegi mõelda. Pildil on muidugi kontsadega. Aga ei, hetkel mul selliseid pole ja soetamisplaani ka pole, sest jätkuvalt pole mul sellistega kuskile minna.

9. Madala kontsaga kingad.
Konts on konts :D

10. Platvormid.
Vt kommnetaar nr 7.

11. Mugavad tossud või tennised.
Kusjuures tavalisi tenniseid mul praegu polegi, nii mu ruudulised kui ka mustad said jällegi totaalselt läbi kantud. Kuid plaan on otsa, kui ma lõpuks ennast õigesse kohta viitsin vedada. Seniks kannan oma üliilusaid Vanse.

12. Madalad sandaalid.
Loomulikult olemas. Nii pidulikult sädelevad kui ka igapäevased varbavahed. Olen väga rahul! Sups jalga ja minek. Eriti head on need autoga sõites, sest kui vähegi võimalik, sõidan paljajalu ja selliseid jalanõusid on hea lihtne jalast lükata.

13. Kõrge säärega madalad saapad.
Täiesti eksisteerivad. Mugavuse mõttes isegi lukuga. Aga tuleb tunnistada, et neid ma väga tihti ei kanna, kuigi nad on mugavad ja ilusad.

14. Kirsad.
Siin jäin ma pisut mõtlikuks. Miks peaks ühel naisel olema midagi sellist:

Aga usun, et silmas peetakse rohmakaid sõdurisaapaid. Ja nüüd lõpuks oleme jõudnud selleni, miks mul nii vähe kingi on. Sest ma kannan suurema osa aastast oma armsaid Alpi 3. Juba viimased üheksa aastat. Kulumise märke pole, jalad on kuivad ja soojad. Ja midagi pole parata, minu meelest on nad nii ilusad :)

Kokkuvõttes on mul kohustuslikest naiseks olemise jalanõudest olemas 43%, mööndustega isegi 50%. Nii et päris mees ei ole :)

Ja kõige naljakam on see, et tegelikult tunnen ma end päris naiseliku olevat ;)

Sünnipäevane väljakutse - kuidas ma läbi raskuste lõpuks ikka abiellutud sain

See, et ma olen abielus, on paras ime. Esiteks sellepärast, et mulle ei meeldi pulmavärk. Ma mõtlesin aastaid, et ma võiksin ju abielus OLLA, kui ma sinna kuidagi niiviisi saaksin, et ma ei peaks neid rituaale läbi tegema. Teiselt poolt oli mul väga raske ette kujutada, et ma loobuksin oma nimest. Samas ilma sellete tundus abiellumine kuidagi üldse mõttetu. Ja kaks perekonnanime oleks minu eesnimega juba veidi veider olnud. Lisaks oleks see taas kaotanud osa abiellumise mõttest ehk selle, et oleme kõik ühe nimega. A ja see ka veel, et mu mehe perekonnanimi on minu meelest minu professiooni arvestades natuke nagu kahe teraga mõõk :) Tekib vastuolu minu isiku ja nime vahel, sestap muuseas kasutan üldjuhul oma eesnime. Vahel õpilased narrivad mind ikka ametliku nimega, umbes nii, nagu mina narrin Ruudit tema pärisnimega, mis pole ka päris normaalne.

Ühesõnaga, mul oli palju probleem nimega ja teiseks siis ka selle konkreetse ettevõtmisega, mille pearollis olemine oli minu jaoks täiesti kujuteldamatult ebameeldiv. Lõpuks, kui ma nimeprobleemi olin enda jaoks läbi närinud, olin valmis abielluma, kui me teeme seda mehega kahekesi. Et läheme perbüroosse ja kirjutame allkirjad. Sellel kohal lõi hr H vedelaks, ta nimelt pelgas, et maailmas on kaks inimest, kes ei annaks talle kunagi andeks, kui ta mind salaja enda naiseks võtab - minu isa ja tema ema. Oma isa osas arvan, et ta oleks andeks andnud küll, kuigi ta oleks ehk natuke kurb olnud, aga vat see tulevane ämm tundus natuke hirmutavam. Nõnda jõudsime pärast mitmeid aastaid punkti, kus sai selgeks, et tahame abielluda ning kutsume kohale ka tunnistajad - minu vanemad, mehe ema ja meie ühise poja :) Abiellumise ametlikuks põhjenduseks sai, et tahame koos tuludeklaratsiooni esitada. Arvestades meie ebaromantilist meelelaadi, ei tundunud see kellegi jaoks küsitav põhjendus.

Pärast nii pikka kaalumist tundus, et nüüd ometi peaks universum toetama meie soovi. Aga võta näpust, raskused alles saabusid.

Esiteks tuli meil kuidagi esitada avaldus. Elasime tol korral maal, nii et avalduse esitamiseks pidime sõitma lähimasse linna. Esimesel korral oli maavalitsus üldse suletud. Jumal teab, mille pärast. Seisime rumalate nägudega ukse taga ja sõitsime koju tagasi. Teisel korral olid meie jaoks olulised inimesed spordipäeval. Terve osakonnaga ja mitte keegi kogu maavalitsusest ei saanud meid aidata. Kolmas kord oli kõige kohatum. Maavalitsus oli avatud, nii et saime ausate nägudega siseneda. Fuajees oli administraatori lett koos neiuga, kes rääkis telefoniga. Jäime rahulikult ootama, sest ametiasutuses võib ju inimestel olla tähtsaid kõnesid. Pärast paari minutit saime aru, et nii oluline kõne see vist siiski polnud - neiu jagas oma sõbraga väga detailselt lugu sellest, kuidas ta läks inglise keele kursusele, aga õpetaja ei tulnudki kohale. Ei tundu väga pikk lugu olevat, aga neiu suutis sellest romaani välja võluda. Seisime ja vahtisime teda lollide nägudega, Ruudi tõstis samal ajal fuajees mööblit ümber. See meid arvatavasti päästiski, sest silmad olid neiul peas ja eks ta nägi, et me ei suvatsegi sekkuda sellesse, kui tüüp näiteks maalid seina pealt maha võtab.

Lõpuks pääsesime ametniku juurde, kes oli nii tõrges, et kui me poleks mitu aastat plaani pidanud, oleksime kindlasti lahkunud kabinetist avaldust kirjutamata, sest ta oli lihtsalt nii kuri. Aga kuna me tõesti olime endas kindlad ja lisaks ka juba kolmandat korda selles neetud majas sama asja pärast, ei andnud me alla, vaid valisime kuupäeva välja ja lahkusime potentsiaalsete abiellujatena.

Järgnev kuu möödus rahumeelselt sõrmuseid otsides, kuni saabuski meie pulmapäev. Ja suur oli minu üllatus, kui vaatasin tol hommikul aknast välja.Vaade oli umbes selline:

Nõnda veetiski hr H oma pulmapäeva hommikust kaks tundi, et kaevata välja meie auto ja võimaldada tal maanteele sõita.

Päeva jooksul torm aina süvenes, aga kuna me olime jätkuvalt nii kaua selle kõige nimel pingutanud, et lasknud me end segada ning kogu universumi kiuste läksime oma registreerimisele kohale. Imekombel olid ka külalised kuidagi kohale jõudnud.

Registreerimine ise oli paras huumor. Ma tean, et meiesuguseid ebaromantilisi hingi on veel. Neid, kes ei taha viiulit ja õrnu sõnu, vaid kes lähtuvad põhimõttest, et mitte abiellumine, vaid abielus olemine on sakrament. Ja kes elavad tseremoonia üle, sest teistmoodi meie riigis hästi ei saa. Nii et miks neile inimestele ei võimaldata seda väärikalt teha, vaid ikka üritatakse peale suruda rituaalikübemeid? Ühesõnaga, registreerimine on umbes-täpselt nii kohutav, nagu ma arvasin :D Mul oli ausalt öeldes väga häbi meie registreerija pärast, sest ilmselgelt ei saanud ta ise ka aru, mida ta tegema peaks.

Aga kokkuvõttes said allkirjad antud. Ja sõrmused vahetatud. Ja lilli ja pilte oli ka.

Ja lõpuks oli see lumetorm väga romantiline - kui me keskööl abikaasadena pimedused ringi jalutasime.

Nüüd oleme juba neljandat aastat abielus. Ja tuludeklaratsiooni teeme tõepoolest alati koos :)

Sünnipäevane väljakutse - minu eeskuju ja inspiraator :)

Ma igaks juhuks mainin ära, et ma tean küll, et sõna "inspiraator" pole tegelikult ÕSis :) Aga mulle meeldib. Nagu ka sõna balletter tähistamaks väljendit "meessoost baleriin".

Varases nooruses olid mu eeskujud kõik loomulikult raamatukangelased. Näiteks Gulja Koroljova, kes oli nii andekas erinevates asjades, ikka ja jälle sattus hätta ja alati oma tahtejõuga kõik korda sai. Kuna mu kodu toetas seda suhtumist, et alati on võimalik olukorda muuta, kui vaid ISE tubli olla, siis võin öelda, et arusaam, et oma eesmärkide nimel tuleb pingutada, on mul hästi arenenud. Ja samas ka teadmine, et kui ma oma eesmärkidele lähemale ei saa, siis on see minu probleem - ju ma pole piisavalt tahtnud, piisavalt pingutanud, pole piisavalt julge olnud oma mugavustsoonist väljumisel. Sest asjad, mida päriselt tahad, jõuavad inimese juurde.

Hiljem pole selliseid selgeid eeskujusid enam olnud, on vaid inimesed, kes tekitvad minus imetlust, mõnikord ka pisut kadedust. Näiteks mu isa või vanem õde. Ma arvan, et te ei suuda ette ka kujutada, milline töövõime neil on. Päriselt ka. Esiteks palgatöövõime, mis on nad mõlemad viinud tippjuhtideks, kelle vastutusala on uskumatu. Ja mitte ainult see, neil mõlemal on täiesti uskumatu tahtejõud teha ka igasuguseid muid asju, kaalu alandada või oma kodu kujundada. Mõnikord ma mõtlen, miks minus ei ole sellist tahet ja jõudu, ma tõepoolest olen ka harjunud enda jaoks olulisi asju maksimaalselt hästi tegema. Ainult et minu jaoks on olulisi asju oluliselt vähem.

Siis mu kolleeg, kes nüüd meie juurest ära läks - on fantastiline, kuidas üks inimene suudab armastada kõiki inimesi maailmas. On kummaline, et näen oma kolleegide hulgas palju seda, et nad ei armasta inimesi. Nad teevad oma tööd professionaalselt, annavad õpilastele palju teadmisi, aga nad ei hooli neist kui inimestest. Ma olen õpilasi tõesti alati armastanud, pidanud neid võrdväärseteks ja inspireerivateks. Aga just see kolleeg on õpetanud mind armastama ka neid õpilasi, kes pole nii sümpaatsed. Ja andnud usu, et mõnikord inimesed ei klapi omavahel, ja see ei muuda mind vähem professionaalseks, kui küsin abi, nõu, toetust, et õppida nendega hakkama saada. Koostöös on jõud, kuigi ma olen pigem see inimene, kes armastab üksi toimetada.

Ja lõpuks mu ema, kes võib küll vahel käituda nagu väike laps, aga kelleta meie suguvõsa koos ei püsiks.