Sünnipäevane väljakutse - õpetaja

Ma olen õpetajatega alati hästi läbi saanud. Miks poleks pidanudki - ma olen ilus, tark ja osav ;) Või siis täpsemalt, mulle on alati õppimine meeldinud. Ja kui ka mõni aine pole huvi pakkunud, olen selle enda jaoks siiski selgeks teinud, sest minu jaoks pole sellist asja olemas, et ei saa. Välja arvatud orgaaniline keemia. Aga ka selle teen ma endale ükskord selgeks.

Igatahes olin ma koolis mõnus õpilane ja nüüd, ise teisel pool olles, saan aru, et nii mõnegi õpetaja jaoks olin ma arvatavasti tugiisik klassis, see, kelle peale võis kindel olla. Mitte et mulle kõik mu õpetajad väga meeldinud oleks, aga üldjuhul suhtusin neisse siiski kui inimestesse, kes tegid oma tööd. Ja töötegijat tuleb austada. Ainult oma filosoofiaõpetajat ei suutnud ma kuulata. Ma lihtsalt ei kuulnud teda. Ja mingil hetkel loobusin tundides käimast. Kuna ma olin ka gümnaasiumis peaaegu läbiviieline, ei tehtud sellest probleemi. Ma pole siiani täielikult veendunud, et tunnis kohalviibimine oleks ülim väärtus iseenesest. Mõnikord mõne inimese jaoks pole.

Koos oma õpetajatega olen ma teinud kohati väga kummalisi asju. Nii kummalisi, et avalikus blogis avalikuna hästi ei tihka kirjutadagi. Üht võin öelda - ühegi õpetajaga amelenud pole ma iialgi. Eks kõik meesõpetajad, kes on mulle tunde andnud, on olnud ka umbes sada. Tegelikult üks on ka noorem olnud, aga tema polnud piisavalt atraktiivne. Aga muid asju, mis õpilastele keelatud on, olen küll koos õpetajatega teinud. Kusjuures nendega, kes on siiani austusväärselt oma kohal.

Mina küll ei julge. Ausalt. Ma võin õpilastega lobiseda väga isiklikel teemadel, võin jagada nendega oma kohvitassi, võin külma korral nendega kaisutada, aga näiteks alkoholi tarbivad nad omaette.