Esiteks on nüüd ju uued rongid, millega ma polnud sõitma sattunud. Indigo kirjutas just täna müstilise alatooniga kriminaaljutu Elroni kohta. Võin kinnitada, et sulni häälega neiu tõepoolest vannutas inimesi uuele rongile ümber istuma. Ka jaamades, kus ei saa olla mingil teisel suunal liikumist.
Kahjuks või õnneks ei kogenud me Elronile kõige rohkem etteheiteid toonud ülerahvastatust, aga seda vist eelkõige tänu kavalalt ajastatud reisplaanile, sest alustasime algjaamast sõitu varavalges ja lahkusime pealinnast lõunase rongiga, kui tööinimesed alles raha välja teenisid. Sestap saime mõlemal suunal nautida istumise rõõme, tagasiteel ka pisut väiksema innuga lamamisrõõme, sest pingid on rongides siiski pigem istumiseks mõeldud. Vahekohad jäävad natuke ebamugavalt selja alla. Üllatus oli see, et rongipileti hind oli märgatavalt tõusnud. Ja aru ma ei saa, miks ISICu soodustused kunagi ITICule ei laiene. Ainukesed kohad, kus ma oma kaarti saan kasutada, on Ahhaa ja EnergiaKeskus.
Loomaaed oli üldjoontes samal kohal ja samad loomad olid ka. Esimeste külastajate rõõm on ilma kähmlusta saadud kärud, millele oma lapsed ja kotid laadida, ning vaba vaade loomadele. Muutunud oli loomaaias see, et minu meelest olid nad terve tiiva juurde ehitanud. Nii et kuigi viibisime loomade seltsis tervelt tunni võrra kauem kui eelmisel aastal, tundus mulle, et vaatasime neid vähem, sest käimist oli rohkem. Ma olen jätkuvalt nõrga füüsisega, eriti kui olen vähe maganud. Nii et lõpuks olin suhteliselt surnud. Aga lõvid ja ahvid ja elevandid olid väga šefid. Ja krokodill on jätkuvalt kõige hirmsam loom, keda ma tean. Ta näeb lihtsalt nii ürgne välja.
Laste loomaaed oli ümber tõstetud ja Ruudi hinnangute kohaselt magedam kui varem. Ma ei oska seda kommenteerida, sest kitsed olid minu meelest küll toredad ja alpakad väga stiilsed. Asi võis olla selles, et laste loomaaia ajaks olid kõik surmani väsinud.
Mis Tallinnas muutunud ei olnud, oli see totter ühistransport ja selle piletid. See süsteem lihtsalt kutsub üles jänest sõitma, sest pileti ostmine pole üldse mugav tegevus. Rongis soovitas üks naine meil kasutada mobiiliga ostmist. Olime juba väga rõõmsad. Täpselt nii kaua, kui trollis olles lugesime, et mobiilse pileti saavad osta vaid need, kel on roheline kaart. MIKS? Oleks siis peatustes mingigi võimalus endale pilet muretseda. Ka seda pole. Lõpuks panime rahad kokku ja ostsime trollijuhu käest. Tagasiteel kordasime tegevust ja elasime ise rahulolevalt oma piletitega olles kaasa välismaalastest paarikesele, kes üritas sedasama teha. Ma välismaalasena laseks julmalt sellise süsteemi üle.
Kokkuvõttes oli jällegi üks tore päev. Rahulikuks ja sügavaks vestluseks küll seekord ei läinud, aga igakord ei peagi asi nii diip olema, võib ka lihtsalt meelt lahutada. Näiteks nii:
 |
| Vaatsime elevandi tagumikku |
Kusjuures aktiivse rongisõitjana maniks, et minu jaoks lahenes Elroni müsteerium alles hiljuti. Nimelt on neil uus komme kaks eraldi rongi kokku haakida ning lühikeste perroonide olekski soovitatav minna siis sõidusuuna poolsesse rongi. Aga see, et nad seda sama juttu ka lühikeste rongidega sõites inimestele lasevad, on pehmelt öeldes jabur. Tunnen sügavalt kaasa Käru ja muude pisikeste kohtade elanikele.
ReplyDeleteLugesin su eelmise aasta postitust ja see laua alla pugemine tuli nii tuttav ette, et küsiks kohe veel midagi, nt kas Ruudi suudab olla minuti märjaks saanud riietega, vōi kas on vōimatu talle teatud riideid selga saada ( liialt naha vastas), kas ta suudab pikalt keskenduda millelegi, kas temaga on vōimalik mängida lōpuni mōni lauamäng, kas tal on väga piiratud ja kindel toitude valik, kas ta kardab paaniliselt midagi, mille vastu ei aita ükski selgitus ega rääkimine, on ta püsimatu ja traageldis? Vōi on tal mōni omapära, mida siin kirjas pole? Kui sa muidugi soovid ja oled nōus vastama.
ReplyDeleteMa räägin Ruudist alati suurima hea meelega :) Nendest loetletud asjade kohta ei saa ma ühegi kohta öelda, et just, täpselt nii! Aga tõesti, aluspükse on talle suhteliselt võimatu jalga saada. Ainult minu või vanaema rõõmuks, sest "õhku peab saama". Samamoodi särgid ja ka pidžaamad, millega oli lasteaias täitsa jama. Selle püsimatuste ja traageldamise osas on kahetine - ta ei ole kindlasti see laps, kelle ma võtaks kaasa kontserdile või etendusele, mis eeldab paigal istumist, lasteaias pannakse ta ka alati õpetajate kõrvale istuma, ta vaatab lastesaateid ka üldiselt püsti. Aga kui ta tegeleb millegagi, mis talle huvi pakub (ehitab nt legodega või liivakastis), siis võib ta sõna otseses mõttes tunde seda järjest teha. Ja seda juba päris pisikesest saati. Lauamänge on temaga halb mängida, sest võidujanu on nii suur. Aga see on vist paljudele lastele omane? Hoogsa harjutamise tulemusena oleme asja ka kõvasti parandanud. Hirmudega on nii, et ma ei nimetaks neid paanilisteks hirmudeks, vaid pigem tugevaks vastumeelsuseks. Ja nendeks on igasugused muutused, esimesel poolaastal uues lasteaias keeldus ta nt rühmaruumist välja minemast. Üldse on igasugused tegevuse muutmised tema jaoks väga rasked, ka siis, kui ees on ootamas midagi talle väga meeldivat. Öised hirmud on ka, ta on alles nüüd, varsti seitsmesena, üle saanud öistest pisarais ärkamistest.
DeleteMuudest asjadest torkab tema puhul silma väga hea analüüsioskus, mis toob kaasa tüli, kui inimene, kes tahab teda midagi tegema panna, ei ole oma soovides väga täpne või selge. Selgitused "sest nii lihtsalt on/peab tegema" ei ole pädevad. Temaga juhtub ikka, et ta peab kordi ja kordi mingeid ülesandeid lasteaias uuesti tegema, sest ta teeb neid kuidagi teistmoodi. Kuigi järele mõeldes teeb ta neid nii, nagu kästud on. Lihtsalt selle osa, mida pole täpselt öeldud, teeb ta oma loogikast lähtuvalt :D
Muus osas olen ma üsna ära harjunud temaga :)
Kas Sul on ka selline "laua-alla-pugeja" tüüp?