Sünnipäevane väljakutse - kuidas meil rahaasjad käivad

Kui alustada päris algusest, siis tuleb ära märkida, et ma olen pärit majanduslikult kindlustatud perest. Jah, kui mu vanemad oma elu alles alustasid, oli neil raske. Sel kuldselt nõukaajal esimese põlve intelligendina tuli peeti kasvatada ja sigu pidada. Ja nende kodu põles maha. Maani. Aga kõik see juhtus ajal enne mind. Hüva, peedid olid minu ajal ka. Aga selgemalt mäletan ma seda, kuidas peediraha eest ostetud sinise žiguliga ringi kimasime, sest ei pidanud ma peete rohima (või tehti nendega midagi muud? Ma ei tea ju) ega neid üles võtma. Ja vabariigi algusaegadel olid vist kõik vaesed, kes tõeliselt rikkad polnud. Aga minu teadlikum elu on möödunud nii, et me saime endale mõõdukal määral eluhüvesid lubada. Mitte jällegi pikki välismaareise, aga see-eest olen palju sõitnud ringi Eestis. Mulle osteti riideid, mida ma tahtsin (ega ma liialt ei tahtnudki), mul oli oma taskuraha. Nii et gümnaasiumisse jõudes ei olnud majanduslik kindlustatus minu jaoks väärtus - see oli normaalne.

Ülikooli ajal oli loomulikult ka kitsamaid hetki, aga tollased valikud olid pigem selles, kas osta süüa või suitsu. Õppisin muidugi hästi, mis tähendab, et sain stippi, isa toetas omalt poolt. Mul oli (tegelikult on siiani) oma korter, mille isa ostis ja hr H elamiskõlblikuks tegi. Nii et tööl ma käima ei pidanud ja vaatasin lihtsalt hämminguga oma sõpru, kes visklesid tööl ja koolis, ja mõtlesin, kuidas nad jaksavad.

Pärast Ruudi sündi läks olukord oluliselt keerulisemaks, aga ma olen alati lähtunud põhimõttest, et kõigepealt tuleb olemasolevast rahast ära maksta kõik arved ja pärast seda saab edasi vaadata. Olgem ausad, mõnikord oli see "pärast" ikka üsna nukker. Aga seda ma võin küll kinnitada, et maal on vaesena lihtsam elada - kohti, kuhu kulutada, on oluliselt vähem. Ja mis on veel olulisem - maal on vaeseid inimesi väga palju, nii et oma vaesus ei torka nii hästi silma.

Aga need raskemad aastad õpetasid mulle väga palju. Esiteks mõistlikult tarbima. Kui ma tollal lugesin mõnda artiklit teemal, kuidas säästlikult elada (neid ilmus palju, oli ju suure masu aeg), mõtlesin siiralt, milleks selliseid artikleid üldse avaldada - nii need asjad ju käivadki. Ja teiseks õppisin säästma. Selgus, et igasuguse sissetuleku juures on võimalik (ja ka vajalik!) säästa. Mäletan, kui uhke ma olin, kui sain oma esimesed 1000 krooni hoiupõrsasse. Praegu ei suuda ma küll ette kujutada, et mul oleks säästuarvel 64 eurot, tunneksin end väga-väga haavatavana. Kummaline tundus mulle see, kui palju on meie ümber inimesi, keda ei häiri, et neil on arved maksmata. Või et neil pole sentigi mustadeks päevadeks kõrvale pandud.

Praegu oleme seisus, kus me saame normaalselt elada. Kaugeltki mitte luksuslikult, aga normaalselt. Ma saan vajadusel osta oma pojale, mida ta vajab, toidupoes käies pole mul enam hindadest suurt aimugi, sest ostan seda, mida on vaja, ja ma tean, et ma saan seda teha. Ilma kuu lõpus rahatu olemata.

Huvitaval kombel on meil selgelt kujunenud olukord, kus on "meie raha" ja "minu raha". Hr H raha kuulub "meie raha" alla :D Ma ei tea, miks see nii on läinud. Äkki sellepärast, et mina olen oluliselt osavam ja vastutustundlikum majandaja, nii et kui "meie raha" peaks otsa saama, siis minul on ikka raha. Tegelikult ei topi ma oma nina ka sellesse, kuhu hr H raha läheb. Seda enam, et stabiilsete ajavahemike järel tuleb ta jälle oma kollaste kupüüridega, et ma endale midagi lubaksin. Eks ma siis teinekord lubangi, kuigi tavaliselt lähevad need kenasti säästuarvele :D

Siis lõpetuseks sobib ehk panna mu vanema õe mälestuskilluke ajast 90ndate algusest, kui tema oma pereelu alustas: "Mõtlesin, kas ma saan kunagi endale iga päev midagi magusat lubada."

Nüüd võib tõdeda, et saab küll.