Täitsa põnev, kes on need inimesed, kes mind piilumas käivad. Ma saan aru küll, et tegemist on tõelise väärtkirjandusega, kuid siiski ei suuda ma uskuda, et minu kaks lugejat iga päev igaks juhuks umbes 20 korda mõlemad kontrollivad, kas ma äkki uut postitust pole teinud. Niii äge lugemine see ju ka pole :D Tegelikult on üldse omapärane sedasi internetiavarustes lobiseda, sest tegelikult ... võivad seda ju lugeda igasugu kaabakad. Mitte et ma midagi halba/kompromiteerivat/nõmedat siia kribaks...ehk et lugege terviseks kõik :D
Tegelikult mul ei olegi midagi öelda. Koolis on külmapühad, mis tähendab, et tänane klassijuhataja tund möödus väga meeldivalt, ma sain ainult kiita kõiki kohalviibijaid, sest ma olin tunnis üksi. Minu pisikesed beebid olid kõik kenasti kodus. Kahjuks on mu koormus siiski 85% ulatuses gümnaasiumiklassides, seega ülejäänud tunnid toimisid suht-koht tavaliselt. Välja arvatud see, et ühes tunnis üritasin lastele tutvustada Piiblit, aga nad ei tahtnud kuidagi omaks võtta fakti, et sel raamatul võib olla ka mingisugune mõte, sest see on päh-päh usuraamat, mille pärast on nii palju sõdu peetud. Peaks vist järgmisel tunnil selle uuesti teemaks võtma, tundub, et mingitel (teatavatel???) põhjustel on lapsed usuteemade suhtes ääretult tundlikud, kuigi ma tõesti rääkisin ainult kultuurilisest aspektist. Kurb, et inimesed panevad klapid silmade ette ja kordavad ajupesulauseid, süüvimata üldse asja tuumasesse. Ehk olen hetkel ka oma hinnagutes pisut karm, väss on peal ja tahaks, et inimesed teeksid koostööd, mitte ei põtkiks muudkui vastu.
Ajupesust rääkides...mõtlesin, et peaks uuesti üle lugema "Roheliseks kasvamise". Ma mäletan veel, millise suurepärase energia see mulle andis, kui viimati lugesin, aga tundub, et vaikselt hakkab see energia kaduma. Ma nüüd ei tea ainult, millal see juhtub, sest mul on praegu pooleli "Vesi elevantidele" ja lisaks sirvin uuesti "Lohetätoveeringuga tüdrukut", sest sain oma raamatu koos suurepärase pühenduse ja veel suurepärasema kaaskirjaga kätte. Ja no ei saanud ju raamatut kohe riiulisse panna.
Kooliga on ka lood tegelikult täiesti perses. Ma olen kaks ja pool aastat sellesse kooli ja linna uskunud, aga tundub, et pole väga mõtet. Tegelikult on see uppuv laev. Ma arvan, et see on tegelikult peapõhjus, miks ma üleüldiselt tunnen spliini. Lisaks see, et uppuv laev maksab mulle mu töökoormuse juures nii vähe palka, et ma lihtsalt ei suuda selle rahaga ära elada. Ja ma ei räägi siinkohal sellest, et teatris ei saa käia ja muust sellisest. Ma räägin normaalsest äraelamisest.
Kokkuvõttes: mul ei ole tegelikult mitte midagi öelda, lihtsalt grafomaania lõi välja. Kurb ja tühi on olla, kirjutamine natuke aitab.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Saturday, January 28, 2012
"13 põhjust"
Lugesin siis järjekordse raamatu läbi, sedapuhku paljukiidetud "13 põhjust", mis on Jay Asheri "sädelev debüütromaan", mis on võitnud väga palju erinevaid auhindu ja bla-bla-bla. No ei olnud minu raamat...Esimene pettumus oli siis, kui ma avastasin, et see on ju noorteromaan, oleks ma seda ette teadnud, siis poleks (vähemalt hetkel) seda üldse käsile võtnud, praegu see temaatika üldse ei köida. Teine (mitte nüüd just pettumus, pigem üllatus) oli see, kui avastasin, et autor on meessoost. No nimi Jay oleks võinud ju kergelt vihjata sellele, aga raamatu olemus on nii naiselik, et ei tulnud selle pealegi. Rohkem tugevaid emotsioone polegi...
Raamatu vorm on iseenesest nutikas - kohe alguses saab selgeks, et see räägib ühe enesetapu loo, sellest, mis viib ühe keskkoolis käiva ilusa ja armsa tüdruku nii kaugele. Ja see pole lihtsalt niisama jutustus, vaid see neiu on enne oma viimast tegu lugenud linti (kassettidele) 13 lugu erinevatest inimestest ja sündmustest, mis teda mõjutasid. Ja nüüd pärast tüdruku surma saadetakse need kassetid ringlema - neile inimestele, kellest lintidel on juttu. Nende kassetide sisu ongi siis raamatuks ja lisaks veel sinna vahele põimitult ühe noormehe tunded ja mälestused. See noormees oli siis otseloomulikult neiusse armunud, aga ei jõudnud kunagi selle tõelise tunnistamiseni.
Miks see raamat mulle siis ei meeldinud? Sest see oli niiii imal. Jumal tänatud, ma ei tea, mida tähendab tegelikult olla sellises situatsioonis, nagu oli too poiss, aga lugedes ajas täiesti iiveldama. Teiseks ei meeldi mulle, kui püütakse teha korraga mitut asja - siinkohal siis noorteraamat, psühholoogiline raamat ja isegi kaudselt modernistlik raamat (oma ülesehituselt ja meeleolult). Kokkuvõttes pole ta mitte miski, noortekale omane noorte elu ja probleemid ei kaardistu üldse, tegelaste iseloom, käitumise ajendid jäävad arusaamatuks; psühholoogiline pinge jääb kerimata, sest esiteks on lõpplahendus selge ning teiseks on asjade n-ö kokkujooksmisel kohati nihked, kohati selgelt otsitud maik küljes. Ja modernistlik pole see teos ammugi, sellest jääb puudu nii sügavuse, sümboolika kui ka intellektuaalsuse osas. Raamatusse on kirjutatud sisse tegelasi, kelle olamasolule mina mingit põhjendust ei näinud (nt Clay ema; see sõber, kes tegeles autodega - ok, temalt virutas Clay pleieri, aga seda oleks saanud ka teisiti lahendada; tema seos surnud Hannaga jääb täiesti selgusetuks - Hanna käis tema juures - millal? miks? mis siis toimus?) Veider oli ka raamatu lõpp, absoluutselt ebaveenev.
Ühesõnaga. Jay Asher olgu õnnelik, et ma pole kirjanduskriitik :D
Kõige selle juures on tegelikult naljakas see, kuidas see raamat minu kätte üldse jõudis. Nimelt olin ma selle kohta netist lugenud ja see oli minus väga suurt huvi äratanud. Nõnda kõõlusin siis raamatukogus, kus seda raamatut muidugi polnud. Aga ma polnud ainus, kes seda lugeda tahtis, ka minu Kristin oli kuskilt leidnud, et see on hea raamat, nii et meid oli kuna kaks ja seega osteti "13 põhjust" ka meile (millest mul nüüd on kahju, sest nii jäi ju üks väga hea raamat ostmata...) Aga esialgu ma seda veel ei teadnud ja sattusin raamatukokku just sel hetkel, kui uusi raamatuid sisse kanti. Viskasin muidugi pilgu peale ja olin kohe valmis SELLE raamatu endlae haarama. Laidi muutus kurvaks ja seletas, et Kristin on selle endale broneerinud, nii et arvuti ei luba seda mulle anda. Tegin korraks kurva näo, mille peale Laidi leidis kohe lahenduse - paneme raamatu Kristini nimele, aga anname ta hoopis minu kätte. Tasub ikka olla maakohas õpetaja :D
Teiste arvamusi
Veel teiste arvamusi
Thursday, January 26, 2012
"Kuidas abikaasat hulluks ajada" (lühinäidend)
Tegelased:
MEES 30aastane
NAINE 27aastane
Tegevuspaik:
Köök NAISE vanemate juures.
On õhtu, mees ja naine on koos naise vanematega lõpetanud söömise ning naine peseb nõusid. Tuleb MEES.
MEES (rõõmsalt): Ma saan Markoga kokku.
NAINE (pöördub vihaselt nõudele veel lähemale)
MEES (juba väiksema entusiasmiga): Mis on?
NAINE ("väärikalt"): Ei midagi
Vaikus, vaikus, vaikus
MEES (ettevaatlikult): Kas sa tuled ka...?
NAINE (turtsakalt): Mind ei ole ju kutsutud!!!
MEES: Hea küll, ma siis ei lähe!!!
Üritab veel midagi öelda, ei leia õigeid sõnu ja lahkub ruumist. Mõne aja pärast tuleb tagasi.
MEES: Uus plaan, Rait ootab sauna.
Vaikus, vaikus, vaikus
MEES: Kas sa sinna tahad tulla...?
NAINE (jätkuvalt turtsakalt): Kas mind SINNA on siis kutsutud?
MEES ohkab raskelt ega leia sõnu. Vaikus venib pikemaks
NAINE (ikka tõredalt): Kes sinna siis veel tulevad????
MEES (ettevaatlikult, kuid siiski lootusrikkamalt): Rait on kodus. Naist ja lapsi pole. Marko tahab ainut saunast läbi hüpata. Lähme siis...?
Naine mõtleb.
NAINE (täiesti rahulikult): Tead, ma vist ikka ei viitsi täna välja minna, mul on raamat pooleli.
Jahmunud vaikus mehe poolt, mille peale naine ei suuda enam vastu pidada ja purskab naerma.
MEES 30aastane
NAINE 27aastane
Tegevuspaik:
Köök NAISE vanemate juures.
On õhtu, mees ja naine on koos naise vanematega lõpetanud söömise ning naine peseb nõusid. Tuleb MEES.
MEES (rõõmsalt): Ma saan Markoga kokku.
NAINE (pöördub vihaselt nõudele veel lähemale)
MEES (juba väiksema entusiasmiga): Mis on?
NAINE ("väärikalt"): Ei midagi
Vaikus, vaikus, vaikus
MEES (ettevaatlikult): Kas sa tuled ka...?
NAINE (turtsakalt): Mind ei ole ju kutsutud!!!
MEES: Hea küll, ma siis ei lähe!!!
Üritab veel midagi öelda, ei leia õigeid sõnu ja lahkub ruumist. Mõne aja pärast tuleb tagasi.
MEES: Uus plaan, Rait ootab sauna.
Vaikus, vaikus, vaikus
MEES: Kas sa sinna tahad tulla...?
NAINE (jätkuvalt turtsakalt): Kas mind SINNA on siis kutsutud?
MEES ohkab raskelt ega leia sõnu. Vaikus venib pikemaks
NAINE (ikka tõredalt): Kes sinna siis veel tulevad????
MEES (ettevaatlikult, kuid siiski lootusrikkamalt): Rait on kodus. Naist ja lapsi pole. Marko tahab ainut saunast läbi hüpata. Lähme siis...?
Naine mõtleb.
NAINE (täiesti rahulikult): Tead, ma vist ikka ei viitsi täna välja minna, mul on raamat pooleli.
Jahmunud vaikus mehe poolt, mille peale naine ei suuda enam vastu pidada ja purskab naerma.
Wednesday, January 25, 2012
Soovidest
Ma olen alati olnud seda meelt, et soovidel on kombeks täide minna. Mõnikord võib küll juhtuda, et nad täituvad hiljem, kui oli plaanitud, või lihtsalt väikese vimkaga, aga üldiselt siiski on mõttel (just sõnastatud mõttel) selline jõud, et lõpuks võtab soov materiaalse kuju ja lendab minu poole. Tänasel päeval siis kaks lugu seda ilmestamaks.
1. Mu eelmine postitus lõppes mõttega, et tahan endale osta "Lohetätoveeringuga tüdruku" raamatu, et veel ja veel lugeda Lisbeth Salanderist (kusjuures, kui ma selle nime peale mõtlen, siis alati rootsipäraselt, see kõlas filmis nii armsalt). Kirjutamise ajal juba mõtisklesin, et huvitav, millal ma seda endale lubada saan, sest see on üsna kallis raamat ja minu rahaprobleemidega olete juba tuttavad :D Ja siis täna edastati mulle pakkumine, mille tegi Evelin, millega seoses saan ma raamatu poole hinnaga. Mul on siiamaani tuju nii hea. Mitte sellepärast, et ma saan raha kokku hoida, vaid see on lihtsalt nii tore, et keegi selliseid pakkumisi teeb. Lisaks meeldib mulle, kui mu koduse raamaturiiuli asukatel on kaasas ka oma lugu (ma arvan, et ma suudan iga raamatu kohta meenutada, kus ja miks ja millal ta ostetud/kingitud on) ja sellel raamatul on oma lugu juba enne seda, kui ta minuni jõuab :) Aitäh, Evelin!
2. See teine lugu on nüüd natuke veelgi müstilisem. Ma ei oskagi hetkel veel ei seisu- ega lamamiskohta võtta, seega ütlen lihtsalt otse välja, et praeguse seisuga lähen mais konverentsile Jeruusalemma. Isegi kirjutada oli seda imelik :D Ma olen tahtnud sinna minna viimased kuus aastat; 2006. aastal oli mul kaks mõtet: ma saan lapse või kui see ei peaks inimliku aja jooksul juhtuma, siis lähen mõneks ajaks Iisraeli. Kuidas see valik lõppes, võite endale ise ette kujutada, ma ise arvan, et ma rasestusin puhtalt mõtte jõul, sest see käis lihtsalt nii kiiresti. Ja lapse kõrval nõndamoodi nagu tudengina enam Iisraeli ei lähe, turistina on see aga üle mõistuse kallis, seega panin plaani ootele ajaks, mil olen rasvunud keskealine. Aga näed, elu viskab vempe nii mis hirmus.
Et siis soovige ;) Mõni soov täitub vähem kui 24 tunni jooksul, teistega läheb pisut aega, aga täide nad lahevad!
1. Mu eelmine postitus lõppes mõttega, et tahan endale osta "Lohetätoveeringuga tüdruku" raamatu, et veel ja veel lugeda Lisbeth Salanderist (kusjuures, kui ma selle nime peale mõtlen, siis alati rootsipäraselt, see kõlas filmis nii armsalt). Kirjutamise ajal juba mõtisklesin, et huvitav, millal ma seda endale lubada saan, sest see on üsna kallis raamat ja minu rahaprobleemidega olete juba tuttavad :D Ja siis täna edastati mulle pakkumine, mille tegi Evelin, millega seoses saan ma raamatu poole hinnaga. Mul on siiamaani tuju nii hea. Mitte sellepärast, et ma saan raha kokku hoida, vaid see on lihtsalt nii tore, et keegi selliseid pakkumisi teeb. Lisaks meeldib mulle, kui mu koduse raamaturiiuli asukatel on kaasas ka oma lugu (ma arvan, et ma suudan iga raamatu kohta meenutada, kus ja miks ja millal ta ostetud/kingitud on) ja sellel raamatul on oma lugu juba enne seda, kui ta minuni jõuab :) Aitäh, Evelin!
2. See teine lugu on nüüd natuke veelgi müstilisem. Ma ei oskagi hetkel veel ei seisu- ega lamamiskohta võtta, seega ütlen lihtsalt otse välja, et praeguse seisuga lähen mais konverentsile Jeruusalemma. Isegi kirjutada oli seda imelik :D Ma olen tahtnud sinna minna viimased kuus aastat; 2006. aastal oli mul kaks mõtet: ma saan lapse või kui see ei peaks inimliku aja jooksul juhtuma, siis lähen mõneks ajaks Iisraeli. Kuidas see valik lõppes, võite endale ise ette kujutada, ma ise arvan, et ma rasestusin puhtalt mõtte jõul, sest see käis lihtsalt nii kiiresti. Ja lapse kõrval nõndamoodi nagu tudengina enam Iisraeli ei lähe, turistina on see aga üle mõistuse kallis, seega panin plaani ootele ajaks, mil olen rasvunud keskealine. Aga näed, elu viskab vempe nii mis hirmus.
Et siis soovige ;) Mõni soov täitub vähem kui 24 tunni jooksul, teistega läheb pisut aega, aga täide nad lahevad!
Tuesday, January 24, 2012
Mikaelist ja Lisbethist
Nüüd on mul siis Millenniumi-sari täies tükis läbitud ja saab rahulikult muljetada. Kahjuks jäin lugemisega kaks päeva hiljaks, nii et kolmanda osa filmi televiisorit ei vaadanud, sest tahtsin lahenduse siiski raamatust kätte saada.
Nõnda siis, mis mulle meeldis:
2) Mikael ja tema armusuhted. Väga värskendavalt lihtsad ja loomulikud. Praktiliselt täiesti tuututamisvabad. Mitte et ma ise tahaksin, et mul oleks selline mees/armuke, aga oli kena lugeda,. et maailmas (kuigi väljamõeldud maailmas) on võimalik nõnda stressivabalt figureerida.
3) Ilus mõte sellest, et kurjus tuleb lõpuks alati välja ja head saavad õnnelikuks. See on lihtsalt inimlikult hea lugeda, et kui piisavalt palju inimesi usub ja tegutseb, siis on võimalik vägavalla ja ebaõigluse vastu ka midagi ära teha. Vahel on vaja, et selliseid asju ikka meelde tuletatakse.
4) Põnevus ja saladused. Eriti esimeses raamatus, teises ka veel, kolmandas nüüd küll vähem. Aga "Lohetätoveeringuga tüdruk" oli küll üsna kriminaalromaani mõõtu juba ja üsnagi vahvate pööretega.
5) Räigete teemade käsitlemine. Sest need on need asjad, millest peab rääkima ja mida peab meeles pidama, et maailmas midagi muutuks.
6) Raamatute paksus. Jah, mulle meeldivad üldjuhul paksud raamatud, sest õhukesed saavad mul nii kiiresti läbi, et ma olen JÄLLE selle probleemi ees, mida uut lugeda.
Mis mulle ei meeldinud:
1) See et kahes esimeses raamatus võeti pinge liiga palju enne lõppu maha. Viimased sadakond lehekülge olid küll toredad lugemised, aga kui oled eelmise viiesaja jooksul juba harjunud, et kogu aeg on pinge laes, siis lõpp ei olnud enam nii paeluv. Kuigi teises osas lõpus tegelikult toimus tegevust küll, oli lahendus kui selline ju juba selgelt näha, nii et sellist saladuslikku põnevust enam polnud. Kolmandas küll oli veel lõpuski kena puänt, mis mulle väga meeldis (ja mille pärast ma täna olin tööl kergelt zombie)
Rohkem mittemeeldivaid märkusi polegi :) Mitte et see oleks olnud maailma parim sari, mida ma lugenud olen, aga köitev oli küll. Nii et inimestel, kel vaba aega piisavalt käes ja kel on kannatlikkust pikalt üht raamatut järjest lugeda, on küll põhjust seda lugeda. Ühed neist raamatutest, mida kavatsen endale osta (vähemalt esimese osa), sest Lisbethist loen ikka ja jälle hea meelega.
Wednesday, January 18, 2012
BTW...
...ma ei saa millegipärast oma poste ise kommenteerida :D Viskab lehe kogu aeg valgeks. Nii et, Getter, see et sa hambaid pesid, pole ÜLDSE seesama :D :D
Käisin tanklas vol 2
Nõnda, täna käisin siis uuesti tankimas, kuna viimasel ajal olen muutunud nii laisaks, et ei viitsi bussiga tööl käia. Viimane teeb mulle küll natuke häbi, sest tegelikult oleks ju maakera seisukohalt õige kasutada ühistransporti, mis NAGUNII mu kodust 20 meetri kauguselt mööda sõidab ja siinsamas ka peatuse teeb. Aga mind ajab nii vihale see, et rahaliselt pole mul vahet, kas käia oma autoga või bussiga, aga ise minnes saan esiteks hommikul pool- kuni kolmveerandtundi kauem magada ja teiseks ka ise otsustada, kui kaua ma koolimajas passin, s.t tööd teen (loe: joon kohvi ja loban teistega). Ühesõnaga, vaatamata mu südametunnistusele ja selle piinadele tekkis mul täna vajadus autole pisut vunki juurde anda.
Kuna ma olen võõraste tanklate suhtes üsna kahtlustav pärast viimast korda, sõitsin piiksuvat autot vapralt ignoreerides oma kodujaama. Tee sinna oli kuradi libe, tegelikult on kogu see maantee metsikult libe ja ma vihkan talve. Tõsiselt. Mul puudub absoluutselt igasugune ilumeel seoses valge maastiku ja lumiste kuusetukkadega. Väkk lihtsalt. Nojah, igatahes jõudsin elusalt ja terve autoga tanklasse, parkisin auto täpselt õigesti, tõmbasin igaks juhuks käsipidurigi peale ja no siis läks rutiinselt: kaart sisse, pin ka õigesti, bensiin valitud, püstol kätte ja siis bensiiniluuk lahti ja tankima....ja LOOMULIKULT mitte. Sedakorda siis bensiini väljutamisprobleemi ei tekkinudki, sest mul ei õnnestunud auto bensupaagiluuki lahti saada :S Keerasin rahulikult, siis ärritunult, puhastasin palja käega ja oma pisikeste sõrmedega luugi ümbruse ära, puhusin vahesse, keerasin veel kord rahulikult, siis ärritunult, kuni lõpuks sain aru, et mul pole halli aimugi, mispidi seda võtit üldse keerama peaks. Katkestasin oma tegevuse ja võtsin igaks juhuks JÄLLE nulltšeki -.- ja mõtlesin, mida kuradit nüüd teha. Ma ei tunne seda autot ka kuigi hästi ja seega ei oska hästi prognoosida, kui täpselt bensuseier näitab, fakt oli see, et olin sõitnud karjuva tulega (sellel autol on jõle tüütu komme KÕVASTI ja PIKALT teada anda , et ta on janune) umbes 40 km ja seega polnud ma kindel, kas ma saaksin sõita koju ja veel tagasi ka. Vedamisteenuse peale ei tahtnud sellise maantee juures üldse mõelda. Kokkuvõttes sain aru, et mul pole midagi teha, tuleb uhkus alla neelata ja Heikole helistada. Õnneks oli ta siinkandis ja tuli kohale, soojendas välgumihkliga sõtme ära ja keeras elegantselt ühe käeliigutusega mu luugi lahti.
Kurja küll, ma ütlen, tankimine on saatanast.
Kuna ma olen võõraste tanklate suhtes üsna kahtlustav pärast viimast korda, sõitsin piiksuvat autot vapralt ignoreerides oma kodujaama. Tee sinna oli kuradi libe, tegelikult on kogu see maantee metsikult libe ja ma vihkan talve. Tõsiselt. Mul puudub absoluutselt igasugune ilumeel seoses valge maastiku ja lumiste kuusetukkadega. Väkk lihtsalt. Nojah, igatahes jõudsin elusalt ja terve autoga tanklasse, parkisin auto täpselt õigesti, tõmbasin igaks juhuks käsipidurigi peale ja no siis läks rutiinselt: kaart sisse, pin ka õigesti, bensiin valitud, püstol kätte ja siis bensiiniluuk lahti ja tankima....ja LOOMULIKULT mitte. Sedakorda siis bensiini väljutamisprobleemi ei tekkinudki, sest mul ei õnnestunud auto bensupaagiluuki lahti saada :S Keerasin rahulikult, siis ärritunult, puhastasin palja käega ja oma pisikeste sõrmedega luugi ümbruse ära, puhusin vahesse, keerasin veel kord rahulikult, siis ärritunult, kuni lõpuks sain aru, et mul pole halli aimugi, mispidi seda võtit üldse keerama peaks. Katkestasin oma tegevuse ja võtsin igaks juhuks JÄLLE nulltšeki -.- ja mõtlesin, mida kuradit nüüd teha. Ma ei tunne seda autot ka kuigi hästi ja seega ei oska hästi prognoosida, kui täpselt bensuseier näitab, fakt oli see, et olin sõitnud karjuva tulega (sellel autol on jõle tüütu komme KÕVASTI ja PIKALT teada anda , et ta on janune) umbes 40 km ja seega polnud ma kindel, kas ma saaksin sõita koju ja veel tagasi ka. Vedamisteenuse peale ei tahtnud sellise maantee juures üldse mõelda. Kokkuvõttes sain aru, et mul pole midagi teha, tuleb uhkus alla neelata ja Heikole helistada. Õnneks oli ta siinkandis ja tuli kohale, soojendas välgumihkliga sõtme ära ja keeras elegantselt ühe käeliigutusega mu luugi lahti.
Kurja küll, ma ütlen, tankimine on saatanast.
Tuesday, January 17, 2012
Inimesed on ilusad ja head
Käisime ühel päeval minu klassiga raamatukogus tundi tegemas, noh et oleks natuke vaheldust või nii. Meil on ju nüüd ilus ja uhke raamatukogu koos lugemisnurgaga, kus on võimalik ringis ümber laua istuda ja kotttoolidel losutada. Ehk siis natuke vabamas vormis tund, kus rohkem lobiseda ja lihtsalt raamatutest rõõmu tunda. Rõõm on loomulikult rohkem minu kui laste pool, aga asi seegi.
Sedapuhku siis minu oma teismelised tolajullerid ja loomulikult oli nende arvates igav ja tüütu nagu ikka, aga miks ma sellest üldse rääkima hakkasin, on see, et nad nägid, et ma võtsin endale koju lugeda "Mõrvad põrgus" (sellega on muidugi üks natuke segane lugu, sest ma lihtsalt rääkisin raamatukogutädile, et see on üks lahe raamat, aga kahjuks meie raamatukogus pole. Ja siis järgmine kord, kui ma sinna sattusin, olid nad selle ekstra minu jaoks Jõgevalt? kohale tellinud. Tundus ka kuidagi piinlik öelda, et ma ei taha, ja nii ta mu kotti rändaski).
Lugu jätkub selle koha peal, kus ma oma jullereid järgmine kord klassijuhatatunnis treffasin ja kujutate ette, üks neist, Kristin nimeks, teatas mulle, et ta käis nädalavahetusel Tartus ja ostis endale raamatu "Mõrvad põrgus". Esiteks sain ma heas mõttes kreepsu, et lapsed sedasi panid tähele, mida mina loen, ja kohe ostma. Teiseks sain ma kreepsu, kui ma kuulsin, et raamat oli soodukaga ja maksis 99 senti -.- Selle peale üritasin muidugi Kristinit ära rääkida, et ta selle raamatu mulle kingiks. Kahjuks see ei õnnestunud. AGA järgmisel vahetunnil otsis ta mu üles ja teadustas, et ta andis oma sugulasele käsu ka mulle see raamat osta ja lubas nädalavahetusel ära tuua.
Võite ette kujutada, kuidas ma heldisin. Vahet pole, kas ma saan selle raamatu või mitte, aga jumal küll, milline armas hoolitus!
Sedapuhku siis minu oma teismelised tolajullerid ja loomulikult oli nende arvates igav ja tüütu nagu ikka, aga miks ma sellest üldse rääkima hakkasin, on see, et nad nägid, et ma võtsin endale koju lugeda "Mõrvad põrgus" (sellega on muidugi üks natuke segane lugu, sest ma lihtsalt rääkisin raamatukogutädile, et see on üks lahe raamat, aga kahjuks meie raamatukogus pole. Ja siis järgmine kord, kui ma sinna sattusin, olid nad selle ekstra minu jaoks Jõgevalt? kohale tellinud. Tundus ka kuidagi piinlik öelda, et ma ei taha, ja nii ta mu kotti rändaski).
Lugu jätkub selle koha peal, kus ma oma jullereid järgmine kord klassijuhatatunnis treffasin ja kujutate ette, üks neist, Kristin nimeks, teatas mulle, et ta käis nädalavahetusel Tartus ja ostis endale raamatu "Mõrvad põrgus". Esiteks sain ma heas mõttes kreepsu, et lapsed sedasi panid tähele, mida mina loen, ja kohe ostma. Teiseks sain ma kreepsu, kui ma kuulsin, et raamat oli soodukaga ja maksis 99 senti -.- Selle peale üritasin muidugi Kristinit ära rääkida, et ta selle raamatu mulle kingiks. Kahjuks see ei õnnestunud. AGA järgmisel vahetunnil otsis ta mu üles ja teadustas, et ta andis oma sugulasele käsu ka mulle see raamat osta ja lubas nädalavahetusel ära tuua.
Võite ette kujutada, kuidas ma heldisin. Vahet pole, kas ma saan selle raamatu või mitte, aga jumal küll, milline armas hoolitus!
Thursday, January 12, 2012
Kõusaarest
Kribinal-krabinal siis natuke Kõusaarest ja tema raamatutest ka. Endalgi hiljem hea vaadata, mis mulje jäi, sest kahtlustan, et elu lõpuni need raamatud meeles pole. No plnud nii tugev lugemiselamus lihtsalt.
Aga emotsioonid siis. Kõigepealt, miks ma üldse Kõusaart lugema hakkasin. Ta pole mulle kunagi jätnud muljet, et tahaks, ikka rohkem sinna Rakke-Kenderi hulka kuuluv minu silmis, seega keski, kellelt midagi võiks olla loetud (sest kuidas muidu oma arvamust avaldada), aga pikemalt ei peatuks. Siis aga sattusin lugema ühe inimese muljeid ja neis kirjeldustes oli MIDAGI, mis tekitas huvi. Nõnda ma siis raamatukokku Laidi juurde jälle tatsasin ja Kõusaart palusin. Ega valik ju suur pole, tänaseks on talt ilmunu kolm raamatut, millest üks on nii uus, et meie raamatukogus seda polegi. Seega tuli valida kahe asja vahel ja tegin inimliku valiku. Ehk võtsin õhema. Ehk siis "Ego".Selgelt seisukohta selle raamatu kohta mul ikkagi pole, kuigi lugesin läbi ja puha. Midagi nagu oli, piisavalt segane, piisavalt palju arutlust, mõnevõrra pinget isegi, seksist, narkootikumidest jmt rääkimata. Aga midagi jäi puudu ka. Ma kahtlustan, et mõte (kuigi see kõlab kole kurvalt - muidu tore raamat, aga mõte puudub). Aga tõesti, istun praegu ja mõtlen... ja no ei suuda leida vastust küsimusele MIKS.
"Alfa" kinkis isa mulle jõuludeks (jube kehv lause on see viimane, aga teistpidi ei saa lauset alustada ka, sest ma tahan just raamatut rõhutada). See on tiba kabedam, aga nõnda järjest lugedes kippusid asjad natuke segi minema. Peategelased on suhteliselt sarnased (kahtlustan, et Kõusaare enda moodi), nendega on toimunud sarnased lood või vähemalt võib arvata, et mõlemaga oleksid võinud juhtuda lood, mis on emmas-kummas raamatus kirjas. Aga midagi natuke rohkemat selles on. Teemaks iseenesest on meie maailm, kus "kõiges halvas on süüdi juudid ja nende elu tuleb teha põrguks ja nende aitamine on kriminaalkuritegu". Ja loomulikult on seal siis üks juudi mees, üks julge naine, kes teda varjab, ja üks vastik vanamoor, kes tahab juudi üles anda. Pearõhk langeb raamatus aga arutlustele, see kriminaalne süžeeliin jäi vähemalt minu jaoks täiesti kõrvaliseks, ei tekitanud mingit pinget ega soovi teada saada, et appi! mis edasi juhtub (erinevalt siis Millennimu-sarjast, kus ainult pinge ongi). Arutlused on kohati päris head, jäin üsna mitme koha peal järele mõtlema, kuidas siis nende islamiusulistega on. Ma olen harjunud nüüdseks mõttega, et islam iseenesest on hea ja rahulik religioon, lihtsalt nende hulgas on hullumeelseid inimesi, kes tapavad inimesi. Aga et see tapmine pole kuidagi seotud nende usuga, vaid et nad tegutseksid samamoodi ka siis, kui nad oleksid juhuslikult sündinud ateistidena. "Alfas" on rohkem kui korra viidatud sellele, et islamis on terror põhimõtteliselt sisse kodeeritud, kuna nende "esimene mees" Mohhamed kasutas vägivalda. Mis on tõepoolest tõsi. Ja see tõepoolest eristab neid põhimõtteliselt kristlastest, kelle "esimene mees" Jeesus ju vägivalda eitas. Kuigi see ei pruugi olla tõsi, kuna evangeeliumid kui praktiliselt ainus ajaloolilne allikas tema kohta on esiteks kirjutatud kõige vähem kolmkümmend aastat pärast kõiki neid sündmusi ja lisaks on need kirjutatud okupatsiooni oludes, seega kindlasti mingil määral kallutatult. Et võta siis kinni, mis ja kuidas :DKokkuvõtteks - eesti uuema kirjandusega tutvumiseks päris head variandid, aga teist korda lugeda ei viitsi.
Arvamus "Alfast"
Ja siin pikalt ja põhjalikult "Egost"
Friday, January 6, 2012
Lugemised
Viskan siia lihtsalt letti raamatud, mida ma aastal 2012 olen lugenud. Kui aega ja viitsimist hakkab olema, eks siis kommenteerin ka :)
1) Kadri Kõusaar "Ego" (232 lk)
2) Kadri Kõusaar "Alfa" (232 lk)
3) Stieg Larsson "Lohetätoveeringuga tüdruk" (535 lk)
4) Stieg Larsson "Tüdruk, kes mängis tulega" (608 lk)
5) A. Lindgern "Vennad Lõvisüdamed" :D (OK, selle lugesin Ruudile ette) (231 lk)
6) Stieg Larsson "Purustatud õhuloss" (680 lk)
7) Jay Asher "13 põhjust" (280 lk)
8) Mati Unt "Sügisball" (100 lk)
9) Sara Gruen "Vesi elevantidele" (343 lk)
10) Amy Jenkins "Mesinädalad" (262 lk)
11) Robin Hobb "Salamõrtsuka õpilane" (496 lk)
12) ja 13) Robin Hobb "Kuninglik salamõrtsukas" 1. ja 2. osa (328+376 lk)
14) Patrick Rothfuss "Tuule nimi" 1. raamat (366 lk)
15) Patrick Rothfuss "Tuule nimi" 2. raamat (407 lk)
16. Patrick Rothfuss "Targa mehe hirm" (599 lk)
17) "Harry Potter ja tarkade kivi" (264 lk)
18) "Harry Potter ja saladuste kamber" (302 lk)
19) "Harry Potter ja Azkabani vang" (360 lk)
20) "Harry Potter ja tulepeeker" (598 lk)
21) "Harry Potter ja Fööniksi Ordu" (856 lk)
22) "Harry Potter ja Segavereline Prints" (557 lk)
23) "Harry Potter ja surma vägised" (640 lk)
vahemärkus: tõesti on rasked ajad olnud
24) Reeli Reinaus "Must vares" (olgem ausad, rasked ajad on jätkunud...) (224 lk)
25) George R. R. Martin "Troonide mäng. Jää ja tule mäng" (424 lk)
26) Lisa Jewell "Kolmekümnesed" (336 lk)
27) Agatha Christie "Kariibi mõistatus" (197 lk)
28) Suzanne Collins "Näljamängud" (304 lk)
29) Markus Zusask "Raamatuvaras" (576 lk)
30) Anne Franki päevik (349 lk)
31)John Boyne "Poiss triibulises pidžaamas" (160 lk)
32) Helen Fielding "Bridget Jonesi päevik" (280 lk)
33) Raimond Kaugver "Jumalat ei ole kodus" (200 lk)
34) Raimond Kaugver "Disko" (280 lk)
35) Jelena Iljina"Neljas kõrgus" (192 lk)
36) Ljubov Kosmodemjanskaja "Jutustus Zojast ja Šurast" (192 lk)
37) Raimond Kaugver "Kas ema südant tunend sa?" (255 lk)
38) Üks eriti mõttetu raamat, mille nime ma enam ei mäleta ja mida oma raamaturiiulist enam ei leia ka. See oli nii halb, et raamatuna nagunii arvesse ei lähe.
39) Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus" (311 lk)
40) Georg Orwell "1984" (280 lk)
41) Patrick Rothfuss "Targa mehe hirm" osa kaks (584 lk)
Jätkakem aastaga 2013
1) Terry Pratchett "Maskeraad" (288 lk)
2) Terry Pratchett "Carpe Jugulum"(328 lk)
3) Piret Tali "Pioneer Viru tävalt" (152 lk)
4) Terry Pratchett "Härrasrahvas" (293 lk)
5) Terry Pratcett "Nõiad võõrsil" (309 lk)
6) Terry Pratchett "Õed nõiduses" (318 lk)
7) Terry Pratchett "Võluv võrdsus" (240 lk)
8) Ernest Hemingway "Kellele lüüakse hingekella" (513 lk)
9) Honore de Balzac "Isa Goriot" (253 lk)
10) Sofi Oksanen "Puhastus" (318 lk)
11) Eckhard Rösler "Armastuspärlid" (120 lk)
12) Kaugver "Meie pole süüdi" (240 lk)
13) Elss Järvi "Lapsepõlvelood" (79 lk)
14) Goethe "Faust" I osa (127 lk)
15) Rein Raud "Rekonstruktsioon" (264 lk)
16.-20.) HP 1.-5. (1524 lk)
21) Heli Künnapas "Lõpupidu" (181 lk)
22) A. Christie "Ja ei jäänud teda ka" (224 lk)
23.-24) HP. 6.-7. osa
25) Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus" (288 lk)
26) Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja timuka tütar" (432 lk)
27) Mihhail Jelizarov "Raamatuhoidja" (360 lk)
28) Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja" (406 lk)
29) Raimond Kaugver "Suurte arvude seadus" (299 lk)
30) Susanna Clarke "Jonathan Strange&härra Norrell" I osa (259)
31) Susanna Clarke "Jonathan Strange&härra Norrell" II osa (353 lk)
32) L. Voronkovo "Vanem õde. Isiklik õnn" (444 lk)
33) Susanna Clarke "Jonathan Strange&härra Norrell" III osa (360 lk)
34) Carlos Ruiz Zafon "Tuule vari"
35) Stieg Larsson "Lohetätoveeringuga tüdruk" (535 lk)
36) Carlos Ruiz Zafon "Taeva vang"(344 lk)
37. A.H. Tammsaare "Tõde ja õigus" V (404 lk)
38) Leelo Tungal "Neitsi Maarja neli päeva" (204 lk)
39) A.H. Tammsaare "Tõde ja õigus" IV (420 lk)
40) "Nõukogude õpilane ja kool" (390 lk)
41) Otfried Preussler "Krabat" (223 lk)
42) "Varjude jaam"
Katsetame aastaga 2014
1. Rowling "Ootamatu võimalus"
2. Wilde "Dorian Gray portree"
3. Salinger "Kuristik rukkis" ja novellid
4. Kami Garcia ja Margaret Stohl "Ilus pimedus"
1) Kadri Kõusaar "Ego" (232 lk)
2) Kadri Kõusaar "Alfa" (232 lk)
3) Stieg Larsson "Lohetätoveeringuga tüdruk" (535 lk)
4) Stieg Larsson "Tüdruk, kes mängis tulega" (608 lk)
5) A. Lindgern "Vennad Lõvisüdamed" :D (OK, selle lugesin Ruudile ette) (231 lk)
6) Stieg Larsson "Purustatud õhuloss" (680 lk)
7) Jay Asher "13 põhjust" (280 lk)
8) Mati Unt "Sügisball" (100 lk)
9) Sara Gruen "Vesi elevantidele" (343 lk)
10) Amy Jenkins "Mesinädalad" (262 lk)
11) Robin Hobb "Salamõrtsuka õpilane" (496 lk)
12) ja 13) Robin Hobb "Kuninglik salamõrtsukas" 1. ja 2. osa (328+376 lk)
14) Patrick Rothfuss "Tuule nimi" 1. raamat (366 lk)
15) Patrick Rothfuss "Tuule nimi" 2. raamat (407 lk)
16. Patrick Rothfuss "Targa mehe hirm" (599 lk)
17) "Harry Potter ja tarkade kivi" (264 lk)
18) "Harry Potter ja saladuste kamber" (302 lk)
19) "Harry Potter ja Azkabani vang" (360 lk)
20) "Harry Potter ja tulepeeker" (598 lk)
21) "Harry Potter ja Fööniksi Ordu" (856 lk)
22) "Harry Potter ja Segavereline Prints" (557 lk)
23) "Harry Potter ja surma vägised" (640 lk)
vahemärkus: tõesti on rasked ajad olnud
24) Reeli Reinaus "Must vares" (olgem ausad, rasked ajad on jätkunud...) (224 lk)
25) George R. R. Martin "Troonide mäng. Jää ja tule mäng" (424 lk)
26) Lisa Jewell "Kolmekümnesed" (336 lk)
27) Agatha Christie "Kariibi mõistatus" (197 lk)
28) Suzanne Collins "Näljamängud" (304 lk)
29) Markus Zusask "Raamatuvaras" (576 lk)
30) Anne Franki päevik (349 lk)
31)John Boyne "Poiss triibulises pidžaamas" (160 lk)
32) Helen Fielding "Bridget Jonesi päevik" (280 lk)
33) Raimond Kaugver "Jumalat ei ole kodus" (200 lk)
34) Raimond Kaugver "Disko" (280 lk)
35) Jelena Iljina"Neljas kõrgus" (192 lk)
36) Ljubov Kosmodemjanskaja "Jutustus Zojast ja Šurast" (192 lk)
37) Raimond Kaugver "Kas ema südant tunend sa?" (255 lk)
38) Üks eriti mõttetu raamat, mille nime ma enam ei mäleta ja mida oma raamaturiiulist enam ei leia ka. See oli nii halb, et raamatuna nagunii arvesse ei lähe.
39) Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus" (311 lk)
40) Georg Orwell "1984" (280 lk)
41) Patrick Rothfuss "Targa mehe hirm" osa kaks (584 lk)
Jätkakem aastaga 2013
1) Terry Pratchett "Maskeraad" (288 lk)
2) Terry Pratchett "Carpe Jugulum"(328 lk)
3) Piret Tali "Pioneer Viru tävalt" (152 lk)
4) Terry Pratchett "Härrasrahvas" (293 lk)
5) Terry Pratcett "Nõiad võõrsil" (309 lk)
6) Terry Pratchett "Õed nõiduses" (318 lk)
7) Terry Pratchett "Võluv võrdsus" (240 lk)
8) Ernest Hemingway "Kellele lüüakse hingekella" (513 lk)
9) Honore de Balzac "Isa Goriot" (253 lk)
10) Sofi Oksanen "Puhastus" (318 lk)
11) Eckhard Rösler "Armastuspärlid" (120 lk)
12) Kaugver "Meie pole süüdi" (240 lk)
13) Elss Järvi "Lapsepõlvelood" (79 lk)
14) Goethe "Faust" I osa (127 lk)
15) Rein Raud "Rekonstruktsioon" (264 lk)
16.-20.) HP 1.-5. (1524 lk)
21) Heli Künnapas "Lõpupidu" (181 lk)
22) A. Christie "Ja ei jäänud teda ka" (224 lk)
23.-24) HP. 6.-7. osa
25) Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus" (288 lk)
26) Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja timuka tütar" (432 lk)
27) Mihhail Jelizarov "Raamatuhoidja" (360 lk)
28) Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja" (406 lk)
29) Raimond Kaugver "Suurte arvude seadus" (299 lk)
30) Susanna Clarke "Jonathan Strange&härra Norrell" I osa (259)
31) Susanna Clarke "Jonathan Strange&härra Norrell" II osa (353 lk)
32) L. Voronkovo "Vanem õde. Isiklik õnn" (444 lk)
33) Susanna Clarke "Jonathan Strange&härra Norrell" III osa (360 lk)
34) Carlos Ruiz Zafon "Tuule vari"
35) Stieg Larsson "Lohetätoveeringuga tüdruk" (535 lk)
36) Carlos Ruiz Zafon "Taeva vang"(344 lk)
37. A.H. Tammsaare "Tõde ja õigus" V (404 lk)
38) Leelo Tungal "Neitsi Maarja neli päeva" (204 lk)
39) A.H. Tammsaare "Tõde ja õigus" IV (420 lk)
40) "Nõukogude õpilane ja kool" (390 lk)
41) Otfried Preussler "Krabat" (223 lk)
42) "Varjude jaam"
Katsetame aastaga 2014
1. Rowling "Ootamatu võimalus"
2. Wilde "Dorian Gray portree"
3. Salinger "Kuristik rukkis" ja novellid
4. Kami Garcia ja Margaret Stohl "Ilus pimedus"
Tuesday, January 3, 2012
Ostsin endale rinnad
Kuna hetkel on koolis vaheaeg, Hr H on ära ja Ruudi magab, siis kirjutan veel oma põnevast elust ja mõtetest, mis on tekkinud. Varsti jälle nagunii ei jaksa :)
Jõuluvana tõi mulle sel aastal pesupoe kinkekaardi. Tuleb tunnistada, et olen selle asutuse külastusele juba mõnda aega mõelnud, aga kuna ... ei hakka sellest pahast teemast parem rääkima ... , oli see siiani jäänud vaid mõtteks. Ja siis jõuluvanalt selline kena üllatus.
Selsamal 31. detsembri päval, kui ma Põltsu tankuriga mõtteid vahetasin, jõudsin siiski õigel ajal linna, et oma kaart realiseerida. Alustuseks astusin poodi sisse ja tundsin ennast kohe väga kohatult. Mul oli ikka mu uhke kasukas ja tanksaapad ja ma tundsin ennast selles poes umbes nagu elevant. Nimelt on meie vannituba ka sama suur kui see pood (siinkohal meenub mulle, kuidas me Hr Hga naersime, kui me saime aru, et minu esimene korter Tartus oli väiksem kui kodanik Zirnaskite vannituba) ja see ei olnud üldse lõbus, sest see väiksus oli täis naljakaid roosapitsivahuseid stringe ja rinnahoidjaid, mille vastu saaks mune katki koksida. Lisaks oli seal ka müüja. Üldiselt ma saan aru, miks on poodides müüjad, aga selle naisterahva olemasolu tekitas minu küll küsimusi. Ühesõnaga, tibatilluke pood, täielik vaikus (ei raadiot, ei makki mängimas) ja konspiratiivne müüjatar, kes üksisilmi jõllitas mind. Ma püüdsin kohmetult oma olemasolu põhjendada väitega, et ma natuke vaatan. Vastuseks oli absoluutselt ilma ühegi emotsioonita noogutus. Ja jõllitamine jätkus. Meenutasin taaskord endale, et ma olen täiskasvanud naine ja lisaks on mul kinkekaart, nii et mul pole muud võimalust kui see paganama pesu siit poest välja valida.
Vaatasin siis väljapaneku läbi (selleks ei kulunud palju aega, sest jah, pood oli ju väike) ja õnneks leidsin ühe komplekti, mis mulle täitsa meeldis.
Üritasin uuesti müüjaga kontakti asuda: "Ma sooviks nüüd proovida."
"Jah, mis numbrit?" (täiesti emotsioonitu küsimus)
"No, ma ei oska täpselt öelda, muidu oli mul XXX suurus..." jõudsin öelda, kui juba tuli vastus: "Sellist numbrit sellel mudelil meil pole."
Jätkasin siis vapralt oma katkestatud lauset: "....aga eks see oleneb asjaoludest, mõni mudel on ZZZ ja mõni hoopis VVV."
"Noh, proovige siis XZV-d, kui ei sobi, otsin midagi muud."
Tundsin juba peaaegu nagu oleks mind natuke teenindatud. Rabasin oma numbri kaasa ja kadusin kardina taha, koorisin ennast juba paljaks, kui järsku kuulsin, et müüja teeb minuga juttu :O
"Ma leidsin siit allahinnatud komplektide hulgast veel ühe XZV suuruse, proovige seda ka."
Eeee, kas asi oligi selles, et ma ei näinud lihtsalt makusjõuline välja??? Ei tahaks nagu hästi uskuda...Igatahes, olles avatud igasugu uuele, proovisin siis pakutud allahinnatud kraami ka selga, aga nagu ikka, täishinnaga asjad on ikka ilusamad :) Kuna midagi muud mulle silma ei olnud hakanud, olemasolevad vastasid üsna täpselt sellele, mida ma tahtsin, ja üleüldse soovisin seda teemat juba hakata kokku tõmbama, otsustasin väljavalitu ka ära osta.
Hakkasime siis ostu vormistama ehk komplekti alumist poolt valima. "Kas sellele komplektile bokseritüüpi pükse ka on?" "Ei," langeb müüja taas oma rolli ja pakib tavalise lõikega aluskad mulle kotti. Ega ma siis ka jonni jätnud: "Ma vaatan, äkki leian mõned teised." Vaikus. Kuna pood polnud jätkuvalt kuigi suur, leidsin bokseririiuli kiiresti üles. "Kas pitsbokseritest musta varianti pole?" Müüja osutab käega riiuli poole. Mina: "?" Tuleb siis müüja mina juurde ja võtab stangelt tavalised spordipüksi tüüpi püksikud ja ulatab mulle: "Need on väga ilusad ja mugavad, hea lõige." "Eee, need on minu jaoks pisut liiga sportliku moega..." "Ei oleeee." Mina uuesti: "?" Müüja siis (tüdinult, kuid siiski vähemalt emotsiooniga): "Siin on ühed pitsist ka." Jah, suurusega 44, aitäh. Tädi sai vist aru, et mul on mingi teema mustade pitsist bokseritüüpi aluspükstega ja suundus taharuumi "vaatama". Oh seda imet, saabuski oluliselt väiksema isendiga tagasi. Vaatasin kahtlustavalt tema käes olevaid püksikesi ja uurisin, mis number need olla võiksid. Müüja venitas neid käes, vaatas mind, venitas veel ja leidis: "Need peaksid minema küll." Igaks juhuks meenutan teile, et mul oli jätkuvalt seljas kasukas, nii et minu kehavorme ei olnud võimalik kümne sentimeetri täpsusega tuvastada. Aga kuna ma ju enam-vähem tean, milline ma olen, võtsin need püsid ära, sest põhimõtteliselt ei olnud ma nõus ka ilma lahkuma.
Seega kokkuvõttes õnnestus mul osta endale väga ilus pesukomplekt, aga olgem ausad, vabatahtlikult sinna poodi tagasi enam ei lähe.
P.S postituse pealkiri tuleb sellest, et alles kodus avastasin, et minu valitud mudel oli ju täidisega ehk siis pannes selga rinnahoidja, on mul automaatselt ka rinnad :D Ma varem olen üritanud seda tüüpi asju vältida, sest minu meelest on see alatu pettus, aga nüüdsest siis uhkeldan ka kauni partiiga :D
Jõuluvana tõi mulle sel aastal pesupoe kinkekaardi. Tuleb tunnistada, et olen selle asutuse külastusele juba mõnda aega mõelnud, aga kuna ... ei hakka sellest pahast teemast parem rääkima ... , oli see siiani jäänud vaid mõtteks. Ja siis jõuluvanalt selline kena üllatus.
Selsamal 31. detsembri päval, kui ma Põltsu tankuriga mõtteid vahetasin, jõudsin siiski õigel ajal linna, et oma kaart realiseerida. Alustuseks astusin poodi sisse ja tundsin ennast kohe väga kohatult. Mul oli ikka mu uhke kasukas ja tanksaapad ja ma tundsin ennast selles poes umbes nagu elevant. Nimelt on meie vannituba ka sama suur kui see pood (siinkohal meenub mulle, kuidas me Hr Hga naersime, kui me saime aru, et minu esimene korter Tartus oli väiksem kui kodanik Zirnaskite vannituba) ja see ei olnud üldse lõbus, sest see väiksus oli täis naljakaid roosapitsivahuseid stringe ja rinnahoidjaid, mille vastu saaks mune katki koksida. Lisaks oli seal ka müüja. Üldiselt ma saan aru, miks on poodides müüjad, aga selle naisterahva olemasolu tekitas minu küll küsimusi. Ühesõnaga, tibatilluke pood, täielik vaikus (ei raadiot, ei makki mängimas) ja konspiratiivne müüjatar, kes üksisilmi jõllitas mind. Ma püüdsin kohmetult oma olemasolu põhjendada väitega, et ma natuke vaatan. Vastuseks oli absoluutselt ilma ühegi emotsioonita noogutus. Ja jõllitamine jätkus. Meenutasin taaskord endale, et ma olen täiskasvanud naine ja lisaks on mul kinkekaart, nii et mul pole muud võimalust kui see paganama pesu siit poest välja valida.
Vaatasin siis väljapaneku läbi (selleks ei kulunud palju aega, sest jah, pood oli ju väike) ja õnneks leidsin ühe komplekti, mis mulle täitsa meeldis.
Üritasin uuesti müüjaga kontakti asuda: "Ma sooviks nüüd proovida."
"Jah, mis numbrit?" (täiesti emotsioonitu küsimus)
"No, ma ei oska täpselt öelda, muidu oli mul XXX suurus..." jõudsin öelda, kui juba tuli vastus: "Sellist numbrit sellel mudelil meil pole."
Jätkasin siis vapralt oma katkestatud lauset: "....aga eks see oleneb asjaoludest, mõni mudel on ZZZ ja mõni hoopis VVV."
"Noh, proovige siis XZV-d, kui ei sobi, otsin midagi muud."
Tundsin juba peaaegu nagu oleks mind natuke teenindatud. Rabasin oma numbri kaasa ja kadusin kardina taha, koorisin ennast juba paljaks, kui järsku kuulsin, et müüja teeb minuga juttu :O
"Ma leidsin siit allahinnatud komplektide hulgast veel ühe XZV suuruse, proovige seda ka."
Eeee, kas asi oligi selles, et ma ei näinud lihtsalt makusjõuline välja??? Ei tahaks nagu hästi uskuda...Igatahes, olles avatud igasugu uuele, proovisin siis pakutud allahinnatud kraami ka selga, aga nagu ikka, täishinnaga asjad on ikka ilusamad :) Kuna midagi muud mulle silma ei olnud hakanud, olemasolevad vastasid üsna täpselt sellele, mida ma tahtsin, ja üleüldse soovisin seda teemat juba hakata kokku tõmbama, otsustasin väljavalitu ka ära osta.
Hakkasime siis ostu vormistama ehk komplekti alumist poolt valima. "Kas sellele komplektile bokseritüüpi pükse ka on?" "Ei," langeb müüja taas oma rolli ja pakib tavalise lõikega aluskad mulle kotti. Ega ma siis ka jonni jätnud: "Ma vaatan, äkki leian mõned teised." Vaikus. Kuna pood polnud jätkuvalt kuigi suur, leidsin bokseririiuli kiiresti üles. "Kas pitsbokseritest musta varianti pole?" Müüja osutab käega riiuli poole. Mina: "?" Tuleb siis müüja mina juurde ja võtab stangelt tavalised spordipüksi tüüpi püksikud ja ulatab mulle: "Need on väga ilusad ja mugavad, hea lõige." "Eee, need on minu jaoks pisut liiga sportliku moega..." "Ei oleeee." Mina uuesti: "?" Müüja siis (tüdinult, kuid siiski vähemalt emotsiooniga): "Siin on ühed pitsist ka." Jah, suurusega 44, aitäh. Tädi sai vist aru, et mul on mingi teema mustade pitsist bokseritüüpi aluspükstega ja suundus taharuumi "vaatama". Oh seda imet, saabuski oluliselt väiksema isendiga tagasi. Vaatasin kahtlustavalt tema käes olevaid püksikesi ja uurisin, mis number need olla võiksid. Müüja venitas neid käes, vaatas mind, venitas veel ja leidis: "Need peaksid minema küll." Igaks juhuks meenutan teile, et mul oli jätkuvalt seljas kasukas, nii et minu kehavorme ei olnud võimalik kümne sentimeetri täpsusega tuvastada. Aga kuna ma ju enam-vähem tean, milline ma olen, võtsin need püsid ära, sest põhimõtteliselt ei olnud ma nõus ka ilma lahkuma.
Seega kokkuvõttes õnnestus mul osta endale väga ilus pesukomplekt, aga olgem ausad, vabatahtlikult sinna poodi tagasi enam ei lähe.
P.S postituse pealkiri tuleb sellest, et alles kodus avastasin, et minu valitud mudel oli ju täidisega ehk siis pannes selga rinnahoidja, on mul automaatselt ka rinnad :D Ma varem olen üritanud seda tüüpi asju vältida, sest minu meelest on see alatu pettus, aga nüüdsest siis uhkeldan ka kauni partiiga :D
Monday, January 2, 2012
Käisin tanklas
Jätkan siis oma ülipõneva elu jagamist oma kahe sõbraga - tervitused siinkohal Evelinile ja Getterile :) - ning räägin teile loo, kuidas ma käisin tankimas.
Ühesõnaga, sõitsin 31. detsembri keskpäeval kodust Viljandi poole, et veeta selle kahepalgelise 2011. aasta viimased tunnid koos oma mehe ja veel paari inimesega. Kuna ma olen muutunud väga tundlikuks kõige suhtes, mis puudutab autosid (vt lähemalt eelmise postituse negatiivsete asjaolude listi kolmandat punkti), läheb mul kõhu alt külmaks alati, kui auto teeb mingit häält, liigutust või värviefekti, mida ta 90% ajast ei tee. Sedapuhku langes empsi Peugeot´ kütusenäidik kahtlaselt kella viie peale, nii et ma leidsin, et oma hingerahu huvides tuleb mul teha peatus ja tibule natuke vunki sisse panna (olgu öeldud, et tegelikult kiirustasin väga, sest mul oli kindlasti vaja jõuda enne teatud kellaaegu kohale, et jõuda poodi - šopahooli, eksole).
Nojah, keerasin siis Põltsu ristis iseteenindustanklasse, sest .... ma lihtsalt alati kasutan iseteenindust, kui mul valida on. Keeramine sai tiba uljavõitu, nõnda et kui ma oma uhkes kasukas, tanksaabastes ja mustapitsilisets kätistes vooliku manu tahtsin minna, sain aru, et OK, mina oma vähenenud kehakaaluga tõepoolest mahun sinna prakku, aga heal järjel olev tankuripüstol ilmselgelt mitte. Hüva, autosse tagasi, pargime siis tiba paremini. Kõigepealt sutsuke edasi, siis kenasti tagasi. Hea plaan. Vähemalt nende inimeste jaoks, kes oskavad autoga manööverdada. Mina kahjuks nende hulka ei kuulu, aga ma oskan selle eest kammi suhu panna. Vähemalt ma arvan, et oskan, pole ausalt öeldes kunagi proovinud. Nõnda ma siis ei sõitnud mitte ühe korra sutsukene edasi ja siis kenasti tagasi, vaid üks kord, kaks korda, kolm korda....ühesõnaga palju kordi. Selleks ajaks, kui ma auto õigesti sain, oli mul juba üsna piinlik olla. Aga no mis sa teed, imelik oleks olnud ka minema sõita. Vähemalt tol hetkel tundus mulle, et oleks olnud imelik.
Edasi läiks kõik juba rutiinselt - bensuluuk lahti, kaart automaati, püstol paaki ja siis tankima...või siis mitte. Ehk siis besuluuk lahti jah, kaart sisse jah, püstol paaki jah, tankima EI, sest sellest kuramuse püstolist ei tulnud piiskagi kütet välja. Silmasin tankuri küljes nupukesi, millele sai vajutada, tegin seda rõõmsalt, aga kütet ei tulnud ikka. Naeratasin ja vajutasin veel kord nupukest, sisisesin püstoli peale, raputasin teda, võtsin kätte ja proovisin kahe käega toda tila vajutada - kõikide Murphy seaduste vastaselt ei pursanud mulle bensiini näkku. Ühesõnaga mitte midagi!!! Pistsin siis püstoli paaki, teesklesin rahulolevat naeratust, lõpetasin "tankimise", võtsin isegi tšeki ja sõitsin minema.
Täna hommikul saatsin Heiko tankima, sest mina enam võõrastesse bensiinijaamadesse ei lähe, mkmkm.
Ühesõnaga, sõitsin 31. detsembri keskpäeval kodust Viljandi poole, et veeta selle kahepalgelise 2011. aasta viimased tunnid koos oma mehe ja veel paari inimesega. Kuna ma olen muutunud väga tundlikuks kõige suhtes, mis puudutab autosid (vt lähemalt eelmise postituse negatiivsete asjaolude listi kolmandat punkti), läheb mul kõhu alt külmaks alati, kui auto teeb mingit häält, liigutust või värviefekti, mida ta 90% ajast ei tee. Sedapuhku langes empsi Peugeot´ kütusenäidik kahtlaselt kella viie peale, nii et ma leidsin, et oma hingerahu huvides tuleb mul teha peatus ja tibule natuke vunki sisse panna (olgu öeldud, et tegelikult kiirustasin väga, sest mul oli kindlasti vaja jõuda enne teatud kellaaegu kohale, et jõuda poodi - šopahooli, eksole).
Nojah, keerasin siis Põltsu ristis iseteenindustanklasse, sest .... ma lihtsalt alati kasutan iseteenindust, kui mul valida on. Keeramine sai tiba uljavõitu, nõnda et kui ma oma uhkes kasukas, tanksaabastes ja mustapitsilisets kätistes vooliku manu tahtsin minna, sain aru, et OK, mina oma vähenenud kehakaaluga tõepoolest mahun sinna prakku, aga heal järjel olev tankuripüstol ilmselgelt mitte. Hüva, autosse tagasi, pargime siis tiba paremini. Kõigepealt sutsuke edasi, siis kenasti tagasi. Hea plaan. Vähemalt nende inimeste jaoks, kes oskavad autoga manööverdada. Mina kahjuks nende hulka ei kuulu, aga ma oskan selle eest kammi suhu panna. Vähemalt ma arvan, et oskan, pole ausalt öeldes kunagi proovinud. Nõnda ma siis ei sõitnud mitte ühe korra sutsukene edasi ja siis kenasti tagasi, vaid üks kord, kaks korda, kolm korda....ühesõnaga palju kordi. Selleks ajaks, kui ma auto õigesti sain, oli mul juba üsna piinlik olla. Aga no mis sa teed, imelik oleks olnud ka minema sõita. Vähemalt tol hetkel tundus mulle, et oleks olnud imelik.
Edasi läiks kõik juba rutiinselt - bensuluuk lahti, kaart automaati, püstol paaki ja siis tankima...või siis mitte. Ehk siis besuluuk lahti jah, kaart sisse jah, püstol paaki jah, tankima EI, sest sellest kuramuse püstolist ei tulnud piiskagi kütet välja. Silmasin tankuri küljes nupukesi, millele sai vajutada, tegin seda rõõmsalt, aga kütet ei tulnud ikka. Naeratasin ja vajutasin veel kord nupukest, sisisesin püstoli peale, raputasin teda, võtsin kätte ja proovisin kahe käega toda tila vajutada - kõikide Murphy seaduste vastaselt ei pursanud mulle bensiini näkku. Ühesõnaga mitte midagi!!! Pistsin siis püstoli paaki, teesklesin rahulolevat naeratust, lõpetasin "tankimise", võtsin isegi tšeki ja sõitsin minema.
Täna hommikul saatsin Heiko tankima, sest mina enam võõrastesse bensiinijaamadesse ei lähe, mkmkm.