Kõusaarest

Kribinal-krabinal siis natuke Kõusaarest ja tema raamatutest ka. Endalgi hiljem hea vaadata, mis mulje jäi, sest kahtlustan, et elu lõpuni need raamatud meeles pole. No plnud nii tugev lugemiselamus lihtsalt.

Aga emotsioonid siis. Kõigepealt, miks ma üldse Kõusaart lugema hakkasin. Ta pole mulle kunagi jätnud muljet, et tahaks, ikka rohkem sinna Rakke-Kenderi hulka kuuluv minu silmis, seega keski, kellelt midagi võiks olla loetud (sest kuidas muidu oma arvamust avaldada), aga pikemalt ei peatuks. Siis aga sattusin lugema ühe inimese muljeid ja neis kirjeldustes oli MIDAGI, mis tekitas huvi. Nõnda ma siis raamatukokku Laidi juurde jälle tatsasin ja Kõusaart palusin. Ega valik ju suur pole, tänaseks on talt ilmunu kolm raamatut, millest üks on nii uus, et meie raamatukogus seda polegi. Seega tuli valida kahe asja vahel ja tegin inimliku valiku. Ehk võtsin õhema. Ehk siis "Ego".
Selgelt seisukohta selle raamatu kohta mul ikkagi pole, kuigi lugesin läbi ja puha. Midagi nagu oli, piisavalt segane, piisavalt palju arutlust, mõnevõrra pinget isegi, seksist, narkootikumidest jmt rääkimata. Aga midagi jäi puudu ka. Ma kahtlustan, et mõte (kuigi see kõlab kole kurvalt - muidu tore raamat, aga mõte puudub). Aga tõesti, istun praegu ja mõtlen... ja no ei suuda leida vastust küsimusele MIKS.
"Alfa" kinkis isa mulle jõuludeks (jube kehv lause on see viimane, aga teistpidi ei saa lauset alustada ka, sest ma tahan just raamatut rõhutada). See on tiba kabedam, aga nõnda järjest lugedes kippusid asjad natuke segi minema. Peategelased on suhteliselt sarnased (kahtlustan, et Kõusaare enda moodi), nendega on toimunud sarnased lood või vähemalt võib arvata, et mõlemaga oleksid võinud juhtuda lood, mis on emmas-kummas raamatus kirjas. Aga midagi natuke rohkemat selles on. Teemaks iseenesest on meie maailm, kus "kõiges halvas on süüdi juudid ja nende elu tuleb teha põrguks ja nende aitamine on kriminaalkuritegu". Ja loomulikult on seal siis üks juudi mees, üks julge naine, kes teda varjab, ja üks vastik vanamoor, kes tahab juudi üles anda. Pearõhk langeb raamatus aga arutlustele, see kriminaalne süžeeliin jäi vähemalt minu jaoks täiesti kõrvaliseks, ei tekitanud mingit pinget ega soovi teada saada, et appi! mis edasi juhtub (erinevalt siis Millennimu-sarjast, kus ainult pinge ongi). Arutlused on kohati päris head, jäin üsna mitme koha peal järele mõtlema, kuidas siis nende islamiusulistega on. Ma olen harjunud nüüdseks mõttega, et islam iseenesest on hea ja rahulik religioon, lihtsalt nende hulgas on hullumeelseid inimesi, kes tapavad inimesi. Aga et see tapmine pole kuidagi seotud nende usuga, vaid et nad tegutseksid samamoodi ka siis, kui nad oleksid juhuslikult sündinud ateistidena. "Alfas" on rohkem kui korra viidatud sellele, et islamis on terror põhimõtteliselt sisse kodeeritud, kuna nende "esimene mees" Mohhamed kasutas vägivalda. Mis on tõepoolest tõsi. Ja see tõepoolest eristab neid põhimõtteliselt kristlastest, kelle "esimene mees" Jeesus ju vägivalda eitas. Kuigi see ei pruugi olla tõsi, kuna evangeeliumid kui praktiliselt ainus ajaloolilne allikas tema kohta on esiteks kirjutatud kõige vähem kolmkümmend aastat pärast kõiki neid sündmusi ja lisaks on need kirjutatud okupatsiooni oludes, seega kindlasti mingil määral kallutatult. Et võta siis kinni, mis ja kuidas :D

Kokkuvõtteks - eesti uuema kirjandusega tutvumiseks päris head variandid, aga teist korda lugeda ei viitsi.

Arvamus "Alfast"
Ja siin pikalt ja põhjalikult "Egost"