suusatunnid

Täna oli lõpuks see päev, kus ma saatsin hommikul lapse peaaegu koolini, sest mulle näis see libe soolaläbune tee meie tänaval liig suuskade, keppide ja suusasaabaste tassimiseks. Suusad ja kepid polnud omavahel ühendatud, sest spordipoes olid seda tüüpi ühendajad otsa saanud. Enne kooli ette jõudmist küsis Ruudi: "Kas sa nüüd tagasi ei tahaks minna?" Selge, koos emaga kooli minna on nüüdseks ikkagi memmekas.

Suusatamine ise läks neil nii ja naa. Lumele jõudsid vist kõik :D Aga Ruudi ütles, et ta läks esimese ringi poole peal ümber ega saanud enam püsti ja nii ta istus ja ootas, et õpetaja tuleks. Esimene klassiõde, kes tast mööda sõitis, lubas teate edasi anda, aga kuna õpetajani jõudmiseks tuli ring läbi suusatada ja need tegelased pole väga kiired liikujad, jõudiski tund peaaegu läbi saada, enne kui Ruudi uuesti püsti sai. Muidu oli normaalne olnud.

Mul endal on suusatamisega väga positiivsed mälestused. Algklassides sõitsime nii, nagu oskasime, millalgi kuuendast klassist alates hakkasime õppima ka. Aga muljetasime hr H-ga. Tema osales ühel suusamatkal. Kahjuks juhtus nii, et selleks ajaks kui tema lõppjaama jõudis, olid teised kõik juba ära läinud. Ma naersin nii, et pisarad voolasid, kui ta seda rääkis. Kuigi tegelikult ju äärmiselt traagiline lugu... Mis mõttes lähevad õpetajad ära ja jätavad põhikooliealise tüübi suuskadega kuskile jumal teab kuhu. Hr H ise kommenteeris, et ju siis õpetajad ei lootnudki, et tal oli plaanis lõpuni sõita... A ühe teise korra oli ta veel suusatamas käinud. Siis mõtles, et lõikab. Üle kraavi. Kust tema pidi teadma, et kui esimene ots suusast on ühel kraavipervel ja tagumine ots teisel, siis võib suuks pooleks minna :D

Nii et hr H keeldub Ruudiga suusatamast. Eks ma pean siis vist ise minema.