Kodutänava meelelahutused

Ma vaatan, et ma pole siia üldse kirjutanud oma uuest meelelahutusest, mida ilmataat koostöös kohalike teehooldajatega meile pakub :D

Sellest on varem ka juttu olnud, et minu kodutänav ei ole päris tavaline. Näiteks kui mu ämm meile autoga külla tuleb, pargib ta alati kõrvaltänavasse, sest ta kardab, et auto veereb meie maja eest minema. Selline tänav siis :D Mina ise oskan tänu siin elatud ajale igast asendist tõusu võtta :D

Nüüd aga lisame sellele tänavale lume ja saame olukorra, et isegi mina olen paaril hommikul kukalt kratsinud. Kui selle aasta esimene korralik sahmakas maha tuli, ei olnud meie tänav prioriteet. Pigem on ju tegemist vaikse kõrvaltänavaga. Kui sellele järgnenud prügipäeval prügiauto aga tänavat pidi üles sõita ei saanud, toimus vist väärtuste ümberhindamine ja sealtmaalt edasi on sahk meie juures varane külaline :D Sel esimesel päeval jälgisime köögiaknast huviga, kuidas eriti optimistlikud autojuhid üritasid oma tavapärast trajektoori mööda oma asjatoimetusteni jõuda. Üldiselt jõudsid nad meie majani :D Siis algas kummivilistamine, mis lõppes ikka ja alati vagura tagurdamisega. Aga väga põnev oli kõrvalt jälgida inimeste lähenemist probleemile - kes kui kaua üritas, kes proovis ümber keerata, kes tõstis käed roolilt... Jõin oma kohvi ja muudkui jälgisin.

Sama nali kordus igal hommikul, mis järgnes lumesajusele ööle. Ja neid öid on meil ikka jagunud.

Tänane sula muutis aga tänava täielikuks uisuväljaks, mis tähendab, et lisaks optimistidele, kes üritasid üles sõita, on võimalik adrenaliinilaks kätte saada jälgides (enese)tapjalike kalduvustega autojuhte, kes on otsustanud alla sõita. Üldiselt saavad nad kuskil poole mäe peal aru, et nüüd on kõik jumala kätes, sest auto üle puudub neil absoluutselt igasugune kontroll. Selle avastuse peale lasevad nad signaali. Mitte et keegi sellistes oludes kiiresti eest ära suudaks liikuda, aga vähemalt tead juba varakult, et sulle hakatakse otsa sõitma.

Kui ma veel koolis käisin, pidin samuti sellest mäest üles minema. Siis oli see veel munakivikattega, nii et sahk minu meelst siin ei käinudki :D Igatahes korra seisin ma keset mäge ja sain aru, et püstijäämiseks ei saa ma teha mitte ühtegi liigutust. Samas ei tahtnud päris kevadet ka ootama jääda, nii et mis mul muud üle jäi, kui rullisin end natuke toekama pinnani, et paar meetrit edasi liikuda. Et seal sama teha :D Kahel jalal liikumine on nii üle hinnatud :D