Lugesin siin raamatut ("Kui jänes oli jumal"). Täitsa tasuta :D Raamatukogust võtsin. Sellega seoses on keegi ka enne mind seda raamatut lugenud. Ja mitte niisama lugenud, vaid muutnud selle järgmiste lugejate jaoks oluliselt intrigeerivamaks, joonides üksikuid sõnu ja nimesid hariliku pliiatsiga alla.
Raamatus on 287 lehekülge ja kogu selle aja püüdsin ma aru saada, mis paganama kriteeriumi alusel ta neid joonimisi tegi. Kohati tundus, et tegemist on lugeja jaoks võõraste sõnadega (nt papjeemašeest). Aga miks joonida sel juhul alla fraas ingel Gabriel?
Veel valik allajoonimisi
Gerard Depardieu
puldantelk
ashram
hatused
puhas särk
Rohkem ei hakanud praegu silma. Ja kui muidu tõesti võiks arvata, et inimene märkis uued sõnad ja nimed enda jaoks ära (miks küll raamatusse?), siis see puhas särk viib mu mõtted siiski sellele, et tegemist on mõne koodiga ja et ma oleks pidanud hoolikamalt lugema, kõik sõnad endale välja kirjutama ja lõpuks lahendama salakirja. Et saada jälile terroristide maailmakukutamisplaanidele.
Nii et kui maailm peaks lähiajal õhku lendama, on see minu laiskuse süü.
Muidu raamatut täitsa tasus lugeda. Delikaatne sissevaade väikese tüdruku ja hiljem noore naise maailma, mis ei taha eriti hästi ülejäänud maailmaga haakuda. Mitte mingi olulise psüühikahäire või geniaalsuse tõttu, vaid pigem lihtsalt seepärast, et mõnikord inimesed lihtsalt ei sobiga paljude teiste inimestega, õnn on, kui neil on pere (nagu selle raamatu peategelasel) ja mõned oma inimesed.
Selline natuke nukker raamat inimestest, kellel ei lähe kõik nii libedasti, nagu sünnihetkel meie vanemad meile kõigile soovivad. Kusjuures raamatus ei ole väga palju tegelasi ja neist tervelt kaks on homoseksuaalid. Aga see pole kummagi jaoks eriline probleem, kui mitte näha probleemi selles, et peategelase isa õde oli armunud peategelase emasse.
Natuke koduvägavalda, natuke suhteprobleeme, natuke sulandumismuret ja natuke suureks kasvamist. Kokku päris nauditav lugemine. Selline kergelt vihjav, aga väga selgelt vihjav.
Nukratest raamatutest veel, lugesin "Kehade metsa" ja läksin lugedes väga kurvaks. Siin on nüüd hästi palju suhteprobleeme, sulandumismuret ja suureks kasvamist. Maailm tundub veel hullem koht kui tavaliselt, sest selle raamatu põhjal jääbki sisse tunne, et päris paljudes olukordades polegi meil mõistlikke valikuid. Ja pärast valikuta valiku tegemist satub inimene olukorda, kust enam välja ei pääsegi. Selles mõttes on laps olla ikka päris karm, sest paratamatult pead igapäevaselt koos viibima inimestega, kes ei pruugi sulle üldse meeldida või kellele sina üldse ei meeldi. Ja üksi olemine pole samamoodi koolipõlves eriline valik.
Mul on hea meel, et selline raamat olemas on. Mitte et see kuidagi julgustaks või lohutaks, aga vähemalt annab teada, et sellised väiksed ja suured poisid on olemas.
Ja kui nüüd väikestest poistest rääkida, siis Ruudi jõudis täna ühe oma unistuseni - ta avaldas oma esimese youtube´i video, ise filmis ja lõikas ja pani muusikat ja aeglustust ja mida kõike seal siis tegema pidi. Tehnilise poole pealt ma natuke aitasin, aga kunstiline pool oli kõik tema enda tehtud. Kahju, et seda indu koolis kuskil rakendada pole...
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Ooo, nii vahva - kas seda videot saab ehk kuidagi ka näha?
ReplyDeleteNojah, tuleb Leiutajate kooli panna :)
ReplyDeleteAga mul on selline küsimus. Kas sa lastele Eesti / eesti ulmest ka midagi räägid? Või krimikirjandusest või põnevikest? Ja kui, siis kellest ja kuidas?
ReplyDeleteMul on siin 12a plika, kelle kirjanduslikku maitset ma püüan jõudumööda suunata. Eeskätt mitmekesisuse poole...
hmm. kas sa talle Jaiki oled soovitanud või on ta seda ise avastanud? parim omamaine fantasy mumst. muist jutte on küll päris õudsed (a äkki 12-aastane saab juba ka õudusega hakkama?), aga osa jälle hiigla naljakad. Põhiline, kuidas igasugused tondid, puraskid ja vanapaganad täie enesestmõistetavusega inimeste ja loomade keskel asjatavad, ja keegi ei imesta. Eesti ulmeskeenel üllatavalt vähe tuntud ja ma ei saa aru, miks.
DeletePraeguseks on vist juba peagu kõik ka kodu-Eestis välja antud, aga see nõuka-ajal ilmunud "Kaarnakivi" on väga hea kogumik, millest alustada. "Kiigapuu ja Hundipukk" on väga hea lugu, aga konkreetselt kaarnakivijutud ka.
kuigi nüüd vaatan, et Dragoni foorumis ikka on sellest kirjutatud - peamiselt õuduseaspektist küll:
Deletehttp://www.dragon.ee/foorum/viewtopic.php?f=12&t=7802&start=15
ja paar arvustust, mis Baasis leidus, olid üsna kiitvad, hinded ikka 4 või 5 viiepallisüsteemis. nii et võtan sõnad vähese tuntuse kohta tagasi. see ettekujutus tuli mul ühe mälumängu korraldamisest, kus minu hinnangul oleks võinud küll päris palju noori ulmehuvilisi olla, aga Jaiki teadis ainult üks võistkond ja seegi sellepärast, et üks neist oli minu tuttav ja seetõttu minu raamaturiiuliga samuti tuttav.
ja üks mu sõbranna (üldiselt kah fantasy fänn) kiidab kangesti Teet Kallase "Heliseb-kõliseb" ja Eiv Elooni "Kaksikliiki". "Heliseb-kõliseb" hakkasin kunagi ka ise otsast lugema, oli täitsa OK, ei teagi, miks katki jäi. "Kaksikliik" pole endale ette sattunud.
Deleteja Eesti autorite kriminullidest - Ristikivi pseudonüümne “Hurmakägu on surma nägu” on küll täitsa hea. seevastu Kaarel ja Klaara Kivi produktsioonist soovitaksin mina küll kaugele eemale hoida. Ma ostsin ükskord üheeuroste raamatute riiulist nende "Varanduse seinal" ja leidsin pärast, et asjata sai see euro raisatud. Läbi lugesin küll, kasvõi selleks, et ei suutnud uskuma jääda, et miski võib järjest nii halb olla.
Ma arvan, et lugesin Kaarnakivi ise samas vanuses. Midagi õudset küll ei meenu ..
DeletePrl Vaprake väidab ka seda, et "Krabat" polnud õudne :d
DeleteAitäh, notsu.
ReplyDeleteDragoni foorum... oh hoidku. See on elus? Kui armas. Loen.
"Kaarnakivi" meeldib mulle väga ja selle lapsele andmine on väga hea mõte. Ristikivi ei suuda ma ise lugeda ja seetõttu ei saa ma seda ka soovitada.
Aga praegu on plikal käes "Linn ja tähed" - tundub, et läheb hästi peale :)
"Hurmakägu on surma nägu" on muidu teistmoodi stiilis kui need, mida Ristikivi oma nime all kirjutas. meenutas selliseid vana kooli krimkasid, ja mulle millegi poolest eriti Jenő Rejtő "Karantiini Grand Hotelis".
DeleteDragoni foorumi elusolusse pole ma süvenenud, see, mis ma linkisin, oli vana arutelu.
a kui Eesti ulmest veel rääkida, siis mulle meeldis lapsena see tulnukajutt, mille Ellen Niit lastenäidendiks kirjutas. Algtekst oli tema poja Toomas Niidu kirjutatud jutt, sai vist kuskil õpilaste kirjandusvõistlusel auhinna vms. Igatahes oli seal (nii originaaljutus kui ka näidendis) ägedaid detaile, nt tulnukad rääkisid väga imelikku eesti keelt, sest lapsed andsid neile selle õppimiseks Aaviku sõnaraamatu (kust nad enam-vähem osmoosi teel keelt õppisid).
DeleteMa ei mäleta, mis selle nimi oli, aga näidend ilmus kogumikus "Enne punaseid palituid", Edgar Valteri piltidega.
a kui krimkadega külgnevatest žanridest rääkida... kas ta seda alguses justkui whodunit-loogika järgi lahtikeriva, hiljem õilsate noorte ökoterroristide looks kujunevat raamatu nimega "Rohelised maskid" on lugenud?
Noh. Niidu poeg Märten oli mu klassivend (ja hiljem sõber ja naaber). Nii et kui ma lastele Niidu luuletusi loen, siis nad teavad, et need on "Miisu vanaema kirjutatud".
DeleteSeda tulnukanäidendit me etlesime koolis ja mul oli lainepapist karp ümber, sest ma olin robot. Klassi / lennu 15. aasta kokkutulekul lugesime me selle taas ette ja oli pööraselt naljakas. Ja Aaviku keel mõjutas seeläbi meie arusaamist eesti keelest ilmselt päris tugevalt. Eeskätt lõi arusaamise, et keel pole "valmis", vaid teda võib muuta või mängida nagu konstruktoriga. Hiljem hacker's jargonit lugedes tuli tuttav ette.
Loomulikult on eesti / Eesti ulmet veel ja veel. A mu küsimus oli, et kas seda ka koolis õpetatakse ja kui, siis kelle kaudu.
A kui varajasest Eesti ulmest veel rääkida, siis ""Mirabilias" ilmus selline kaksiktaies nagu https://et.wikipedia.org/wiki/Naiste_maailm.
Deletenii tore, et notsu ja kaur on siin kahekesi nii kenasti hakkama saanud :D
ReplyDeleteMuidu gümnas on ulme koht selles kursuses, mida ma ei anna. Aga ma kahtlen, et sealgi tegelikult eriti midagi võetakse, ehk Maniakkide Tänavat põgusalt.
Põhikoolis minu meelest Jaik on, aga see võib oleneda õpetajast ja õpikust.
Nii et üldiselt ulme osas on lood kehvad.
Krimist võib läbi käia Hargla, aga see oleneb ka õpetajast.
a kas Eestis üldse on ulmet (krimist rääkimata) muu kirjandusega võrreldes sellises proportsioonis, et teda peaks muust kirjandusest kuidagi eraldi käsitlema? nagunii jääb hulk kirjandust programmist välja, mis iganes žanrist see ka oleks.
Deleteiseasi, et üksikute žanride tutvustamine tundub mõttekas, olenemata nende osatähtsusest Eesti kirjanduses. kas seda tehakse?
a puhtalt žanritutvustuse puhul oleks mu arust loogiline, et eelkõige võetakse käsile maailmaklassikud. Bradbury ja Christie ja teised sama kaliibri ässad. kas ma eksin, kui pakun, et need on programmis sees?
mu esimene küsimus on kindlasti ajendatud mu enda vastumeelsusest kirjandust žanriti käsile võtta, ma võtan ise ikka pigem iga üksikut raamatut eraldi. ja võrdlen eelkõige teiste loetud raamatutega üleüldse, mitte "see ulmekas vs teine ulmekas".
DeleteKirjanduse õppekava mu arust suisa nõuab žanrikaupa tutvustamist. Samas on vist lootusetu kõik maailma žanrid läbi võtta?
DeleteUlme & scifi oleks aga võimalus ka poisid lugema saada.
žanrikaupa, siis žanrikaupa. a sel juhul pole vist mõtet nõuda, et peab kohalik kraam olema. vähemalt krimikirjanduse koha pealt on Eesti lektüür na õhuke, ulmega on ehk paremini (ma pole viimase mõneteist aasta kraamiga nii kursis). nii või teisiti on žanreid mumst parim hakata tutvustama parimatest, mitte lähimatest (kuigi teoreetiliselt võivad need ka kokku langeda).
DeleteMine raamatupoodi, notsu! Eriti lasteosakonda! Krimit on lademes!
ReplyDeleteNing poisid loevad (minu teada).
aa, vat lastekrimit on tõesti. täiskasvanute krimiga on hõredam lugu, pmst aint Hargla ongi, muud ei kannata kriitikat (kui mul midagi olulist kahe silma vahele ei ole jäänud). Kui eestikeelsetest algupäranditest rääkida.
Deletemul tuli just praegu pähe, et Lasse ja Maia pole ju eestlased. Meil on Keränen, aga kas miskit veel? Täiskasvanute omas ei oska ma peale Hargla kedagi esile tõsta.
DeleteTomusk ometigi!!!
Deletehttp://www.elk.ee/?p=9813 jne.
Tomusk muidugi!
DeleteLasseMaia detektiivibüroo raamatuid loeb isegi minu kräämik, kes ilukirjanduse lugemist muidu pigem tüütuks tegevuseks peab (et temast valet muljet ei jääks - ilukirjanduse ettelugemist ja populaarteadust armastab ta küll), aga need vist pärast algklasse enam väga ei kõneta?
ReplyDeleteSeda, mida kirjanduse õppekava nõuab, on väga raske öelda :D Gümnas on üks kursus küll puhtalt ilukirjanduse põhiliikide ja -žanride oma, aga muu on pigem ajastupõhine. Mis mõnevõrra viib žanri juurde, aga mitte alati.
ja tegelikult ei jõua nende viie kursusega, mis gümnas on ette nähtud, tõesti kuigi palju läbi kapata. Jõuaks, kui annaks järjest lihtsalt ülevaate autoritest ja teostest, aga sel juhul nad ei paigutu nad mitte kuskile ja kaovad mälust väga kähku. Kui tahta lugeda, analüüsida, arutleda, siis tuleb valida. Nii et eesti ulme ja krimi on kindlasti need asjad, mida tihti ei käsitleta. Sest Tammsaare ja sõbrad :D
Nojah. Tulemuseks on, et kirjanduskaugemate või aeglasema emotsionaalsema arenguga poiste jaoks (kes tammsaarelikke nüansirikkaid teoseid (veel) nautida ei oska) tähendab eesti / Eesti kirjandus "mõttetu ja muserdav ajalooline pahn". "Tõe ja õiguse" kaanepilt, norus peaga kronu adra taga, on tugev sümbol ja sobib hästi kogu eesti kirjanduse maine iseloomustamiseks. Must ja murelik.
ReplyDeleteSellele kontrastiks peakski andma midagi värskemat ja ägedamat. Või vähemalt viitama, et sihuke on olemas. Kui lugeda järjest Lutsu sotsporri, Suitsu luulet (igavamat maailmas ei ole, no lihtsalt ei saa olla) ja T&E maateemalisi köiteid, siis kaob lapses huvi kodumaise kirjasõna vastu igaveseks ära.
Samas, me lugesime koolis Tammsaarelt "Põrgupõhjat", mis oli täitsa lahe, ja mu laps luges "Meie rebast", mis on südamlik, nii et mul pole Tammsaare enda vastu midagi. Aga kuidas teha nii, et kirjandus ka mitte-humanitaaride jaoks huvitav oleks?
Huvitav, kui ma sain teada, et keegi oli seda raamatut enne Sind lugenud, siis esimene reaktsioon oli: lehed olid juba lahti lõigatud. Ju ma olen vist oma eriala ohver.
ReplyDeleteAga allkriipsutaja koha peal kahtlustan, et tüüp oli lihtsalt närviline.