Taas leiutajate juures

Mulle hakkab järjest rohkem tunduma, et mu elu koosneb ainult traditsioonilistest (iga-aastastest) tegevustest, nii et ka siin on kirjatükid aastast aastast korduvad :D Alles oli eksamipostitus, nüüd tuleb jälle Sänna-postitus. Eelmisel aastal kirjutasin Sännast näiteks siin.

Me käime Sännas suhteliselt harva. Esiteks on sinna sõita suhteliselt ebamugav - pikk tee koos Lõuna-Eesti teedi eripäraga, mis tavaliselt päädib sellega, et suurem osa seltskonnast astub Sänna jõudes autost värisevate jalgadega välja, ise jumalat tänades, et see õudus lõpuks mööda sai. Olen vahel mõelnud, kui mõnus oleks elada ilma labiilse tasakaaluelundita, näiteks nagu hr H. Tal ei lähe kunagi autos süda pahaks, lennukis ei valuta tal kõrvad ja kõigele lisaks suudab ta autos alati magama jääda. Minul pole ühtki neist headest omadustest ja kahjuks on meie poeg just selle osa minult pärinud, kuigi muidu tundub ta pigem isasse olevat.

Teine põhjus, miks me Sännas väga tihti ei käi, on see, et pererahval on kogu aeg väga palju tegemist. Suur majapidamine, kool ja pidevad väliskülalised röövivad tähelepanu ära. Ja kuigi loomulikult oleme oodatud Sännas ka niisama omaette olema, tundub see mulle natuke võõras kontseptsioon. Seega käime Sännas üldiselt paar korda aastas sünnipäevadel.

Üks sünnipäevadest oligi seekord kavas ja jällegi oli ülimalt-ülimalt mõnus olemine. Ilm oli super, pitsaahjus valminud pitsad (ilma loomsete lisanditeta muidugi) ülimaitsvad, mõis oli oma kollase värvi ja puitpitsiga kaunis nagu ikka.

Sedapuhku vaatasime üle ka kooliruumid, mida ma polnudki miskipärast näinud. Kõigel on nii leebe hinges, et vaim lihtsalt puhkab. Ja kuulates lugusid koolist olen ma jätkuvalt seda meelt, et see toimib, päriselt toimib. Nad õpivad lugema, kirjutama, arvutama. Aga lisaks õpivad nad ka nii palju muud. Ja mis kõige mõnusam - nad õpivad kõike kohe kasutama. Arvutamine on algusest peale millegi jaoks, kirjutamine on alati millegi loomiseks, lugemine on selleks, et saada teada seda, mille kohta sa juba varem oled teada tahtnud. Lastel olid suured ja lahedad vibud, millega me kõik lasta proovisime. Lihtsalt möödaminnes mainis õpetaja Hendrik, et märklaud, mida me kasutasime, oli matemaatikatunni õppevahend - numbrid, mille peale nooled lasid, tuli omavahel kokku liita. Nii lihtne mõte tegelikult :) Ja nii on kõige muuga ka.

Mulle Leiutajate külakool jätkuvalt väga meeldib. Nagu ka SELLE postituse kommentaaridest välja tuleb :)