Aastalõpu kokkuvõte - september (soostereotüübid ja sportlik mina vol 5)

Kuigi september oli alles hiljuti ja ma enam-vähem mäletan, mis siis toimus, oli ikka paar üllatust. Näiteks see, kuidas Ruudi kitarristiks saamise asemel hoopis traktoristikarjääri planeerib. Kiusamise teema tegi mind jälle natuke kurvaks ja tuletas meelde ühe sürri olukorra, mille tunnistajaks ükskord lasteaias sattusin. 

Läksin Ruudile õhtul lasteaeda järele ja seni, kuni tema oma mänguasju kokku korjas, jälgisin kõrvalt sellist dialoogi:

Helesiniste silmadega poiss tuleb vannitoast.

Õpetaja (valjul häälel. Lasteaias peabki olema vali hääl, muidu pole kuulda): "Kas sa käisid kakal?"

Helesiniste silmadega poiss (hääletult): "Jah."

Õpetaja (valjul häälel): "Kas sa vett tõmbasid peale?"

Helesiniste silmadega poiss (hääletult): "Jah."

Õpetaja (valjul häälel): "Ühtki rosinat potti ei jäänud?"

Sekkub üks igavesti ninatark tüüp: "Ma lähen vaatan!"

Õpetaja: "Mine jah..."

Ma ausalt ei teadnud, kas nutta või naerda. 

Teadusringi postitus tuletas mulle meelde, et Rents uuris, kuidas on teadusringis poiste ja tüdrukute vahekord. Nüüd saan välja öelda selle kurva tõe, et seis on 20-80 poiste kasuks. Mida ma ausalt öeldes tõesti enne ei uskunud. Lasteaias ei peaks ju olema nii selget eristust, seda enam, et teadusega hakkavad koolis tegelema ka tüdrukud, mitte ainult poisid. See kõik aga tuletab mulle omakorda meelde sellenädalase vahejuhtumi lasteaias.

Jälle on õhtu, aga oleme jõudnud juba garderoobi riietuma. Ruudi kõrval ajab endale talvekostüümi selga üks tema sõpradest ja näitab mulle oma uut lahedat helkurit. Ongi lahe - Bruno-kujuline. Imetleme helkurit ja vestlusega ühineb ka sõbra ema, kes pajatab, et oli selline üritus, kus lastele anti helkureid, poistele Brunosid, tüdrukutele Lottesid. Minul kohe küsimus: "Aga kui mõni poiss tahtis Lottet?" "Ei, siis ei saanud, poistele olid Brunod," on selge vastus. 

Ja jälle ma ei teadnud, kas nutta või naerda. Imestasin kõva häälega, miks nii, tegemist oli sotsiaalministeeriumi korraldatud üritusega, nii et kõrgemal riiklikul tasemel tegeletakse sooliste stereotüüpide kinnistamisega. Aga mulle tundus, et juuresviibivad täiskasvanud vältisid selle peale mu pilku ja kiirustasid oma lapsi tagant, et igaks juhuks kähku minema saada. 

Eelnevaga seostub ka lugu eilsest poeskäigust. Uurisime Ruudiga erinevaid legokomplekte (jõuluvanad ja värgid on teel, eksole), müüjad aktiivselt abiks. Kuna meil on üsna palju legosid, otsisime spetsiifiliste omadustega variante. Kui müüjad olid enda arvates meile kõik ette näidanud, teatas Ruudi, et tegelikult meeldib talle sari Lego Friends. Kes ei tea, siis Lego Friends on see sari, kus legotükid on valged, helelillad ja roosad. Müüja imestas selle peale südamest: "Sulle meeldib siis tüdrukute legosid kokku panna?" Aga tuleb tunnistada, et ta kogus ennast kiirelt ning jagas kenasti ka tüdrukute legode kohta infot. 

Aga septembris oli kõige olulisem postitus minu sportlaskarjääri algusest. Tähendab, postitus pole oluline, tähtis on see, et ma hakkasin ennast treenima :D Seda teen ka jätkuvalt, kuigi õues väga vähe, eelkõige teen koduseid kavasid, mille otsimine youtube´ist on saanud minu uueks hobiks. Olen muutunud veel tugevamaks, lihaselisemaks (see ei paista küll otseselt välja) ja veel rohkem kahanenud ümbermõõtudega inimeseks. Pükse ei saa enam üldse ilma püksirihmata kanda ja kleidid istuvad seljas nii, nagu peab. Ja mu imeilus pulsikell on jätkuvalt truult minu kaaslane.