Üks, kes kõik on...

Järjekordsel istumismaratonil. Ma leian, et tegelikult on ikkagi ebaõiglane, et ma olen nii eesti keele kui ka matemaatikaeksami komisjonis. Ehk siia kahel eksamil, mis on ilgelt pikad. Õnneks lahendas hr Peatoimetaja  äsja ühe mu suurtest probleemidest ehk palus pissile, nii et ma sain ise ka ära käia. Metsikult palav on, see ajab jooma ja see omakorda ajab loomulikult jalutama. Hea, et ise ei pea sellistes tingimustes eksamit tegema.

Nädalavahetus möödus riigieksamite ja Eurovisioni tähe all. Eksamite osas pole mul muud öelda, kui tõdeda, et inimvõimetel pole piire. Ja tegelikult teeb see meeletu tasemevahe esimeste ja praeguste tööde vahel meele nukraks. Ma ei liialda, kui ütlen, et esimesed sadakond tööd olid kõik üle 30 punkti (75% protsenti tulemusest); praegu viimased tööd on olnud sellised, kus üle 30 punkti on saanud iga viieteistkümnes töö. On tõeliselt masendav vaatepilt, kui gümnaasiumilõpetaja ei taju isegi väga selget metafoori, võtab seda sõnasõnaliselt ning kirjutab ilma igasuguse piinlikkuseta, et loodust peab hoidma, sest nii viin kui ka metanool kahjustavad tervist. Hallllooo!?!?

Ja tegelikult on kurb ka see, kui ühe kooli töödest on suurem osa alla 20 punkti, isegi alla 10 punktiseid töid oli. Ja need olid tööd, kus kõik neli küsimust oli "vastuse saanud", mitte inimene ei olnud jäänud ajahätta. Võib ju loota, et kirjandiga korjavad nad oma vajaliku kuus-seitse punkti kokku, kuigi seegi on natuke kahtlane, eriti alla 10 punkti töödega, sest kui juba lugemisosas midagi ei tule, siis kirjandi osas on asi ju veelgi kahtlasem. Ja sellistes olukordades mõtlen ma ikka, kui paha võib sellisel õpilasel olla gümnaasiumis õppida. Suurem osa räägitavast läheb ju kõvasti üle pea, näides hiina keele või tuumafüüsikana. Ja kuidas võib selline asi eneseusule mõjuda - päevast päeva ainult üks jant, et aru ei saa, sest funktsionaalse lugemisoskuseta lähevad kõik õpikud väga keeruliseks.

Laupäeval vaatasime Eurovisonit, seekord suisa korraliku ürituse raames. See tähendas, et meie pidulaual oli iga finaalis osaleva maa toit või jook, mis tuli laulule eraldatud 3 minuti jooksul ära tarbida. Algus võttis olemise natuke kõhedaks, sest esimene laul oli Prantsusmaalt (pokaal punast veini), kolmas oli Moldova (Belõi Aist sinna otsa) ja siis kaheksanda ja kümnendana Valgevene ja Venemaa, mis mõlemad olid loomulikult viinariigid. Ehk siis pidu sai hoo üles, ja hilisemad joogid on mul natuke segi läinud. Kindel on see, et üks viinariik oli veel, ja kaks korda jagati veini. Ja kõik tipnes viimase laulu ajal Guinessi õllega, mis on jätkuvalt väga koleda maitsega. Süüa oli muidu ka.

Lauluvõistluse osas väga üllatusi polnud. Kokkuvõttes meeldis mulle vist ikkagi Ungari kõige rohkem. Kuigi Malta meeldis ka. Sellega seoses - kas keegi teab mingit produkti, mis oleks Maltale omane Malta toode, mida Eesti kaubandusvõrgust osta saaks? Me nt vaatasime läbi kõik kodulinna veinipudelid, aga ükski neist polnud Product of Malta.

Igatahes väga hariv üritus oli.

 Ja lõpetuseks siis Ungari lugu, mis kaudselt kinnitab minu kui hipsteri kuvandit.