Maikuine füüsikapostitus

Praegune paus kirjutamises on olnud seotud sellega, et ma teen kogu aeg tööd. Maniakaalselt. Nüüd olen tööde parandamise juures jõudnud selliste isendite juurde, mis esialgu ajasid mind nutma, nüüd aga tekitavad vimma kogu universumi vastu. Mis mõttes kirjutavad abituriendid südame rahus oma eksamitöös, et suur keskkonnaprobleem on see, et vihmametsade asemele on rajatud turg?!? Kas nad peavadki silmas, et mingid mehed võtavad kuskil metsa maha ja panevad putkad püsti ja hakkavad Poola kaupa müüma? Või mida? Ühesõnaga oli hirm seoses teatud normaaljaotisega põhjendamatu ning on asendunud kerge huviga selle vastu, millised on need tööd, kus alustekst ja küsimused olid kordades keerulisemad.

Selle kõrvalt nühin oma päristööl käia ja tunnen, et perioodi lõpp pole kunagi nii ihaldusväärne olnud. Kuigi ma saan aru, et objektiivselt võttes ei ole midagi kurta, sest lastel pole häda midagi, mina olen see, kes jõuab tööle, silmad paistes ja maailm keerlemas, sest taastumisaega lihtsalt pole. Hr H kommenteerib kõrvalt, et asi on ikkagi selles, et ma panustan liiga palju. Ja kohati võib tal isegi õigus olla, sest reaalselt ma ei peaks tegelema tundideks valmistumisega, sest ma valdan teemat. Aga mul on HOOPIS teistmoodi tunne, kui ma lähen tundi ilma, et oleksin eelnevalt läbi mõelnud, mida ja kuidas ma teen. Ja isegi kui kõik läheb väliselt normaalselt, siis MINA ju tean, et oleks võinud efektiivsemalt, selgemalt, huvitavamalt minna. Ja see segab mind.

Ja lisaks jääb kolmveerand mu rühmast füüsikas suvetööle ja ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saab see võimalik olla. Okei, nad on humanitaarid, aga minu mõistuse järgi ei ole loogiline, et nad kõik on füüsikalised tuutud. Või on see võimalik?

Igatahes tahaks lihtsalt lamada ja raamatut lugeda, aga ma ei saa, sest kui ma liiga pikalt (üle kümne minuti järjest) paigal olen, kukutan lihtsalt maha iga asja, mis mul käes on, ja magan nagu imik.