Ma lihtsalt ei suuda jätta teiega jagamata :D
Ajalooõpetaja: "Miks sul tunniks õppimata on?"
Õpilane: "Ma tegin e-kooli lahti ja vaatasin, mis õppida on. Ja siis ma panin e-kooli kinni ja läksin alla pissile. Kui üles jõudsin, oli meelest ära läinud, mis õppida oli."
Friday, March 30, 2012
Arvutilapsed ei ole süüdi, et kool on igav
Veel lugemist lastest
Ma ei tea, kuidas on lood teie lastega, kuid minu kogemus 1. klassi rübliku ja kohe kolmeseks saava plikatirtsuga on sundinud muutma kogu mu arusaama lapse harimise ja arendamise osas. Olles ka lugenud oma kogemuste kõrvale temaatilist kirjandust, julgen väita, et tänapäeva koolid on meie laste arenguteel tropina ees. Nagu enamus lapsevanemaid. Liiga julge väide? Kohe selgitan.
Ma ei tea, kuidas on lood teie lastega, kuid minu kogemus 1. klassi rübliku ja kohe kolmeseks saava plikatirtsuga on sundinud muutma kogu mu arusaama lapse harimise ja arendamise osas. Olles ka lugenud oma kogemuste kõrvale temaatilist kirjandust, julgen väita, et tänapäeva koolid on meie laste arenguteel tropina ees. Nagu enamus lapsevanemaid. Liiga julge väide? Kohe selgitan.
Kõiges on süüdi arvutid. Tänapäeval õpib laps klikkima enne, kui veel rääkida oskab. Ka alla kaheaastane laps saab suurepäraselt aru, kuidas tekitada arvutis uusi liikuvaid pilte, reguleerida heli ja valida uusi mänge või videoid. Nelja-aastane oskab iseseisvalt juba leida üles võõrkeelseid programme, neid käivitada, tekste sisse toksida, Skype'i kõnesid pidada ja üha uusi ja uusi vampiire mängulise kergusega teise ilma saata.
Kuuene laps omab aga juba oma e-maili, pildialbumit, ja mõnel juhul ka salamisi Facebooki kontot ning laadib iseseisvalt muusikat, googeldab ja vaatab filme. Kõike seda tehes on laps õppinud hankima infot sisuliselt iseseisvalt ja kiirmeetodil, tema jaoks on see ülipõnev maailm, kust hankida iga päev uusi kogemusi!
Hobuvanker või Ferrari?
Kooli minnes muutub aga kõik. Lapsel tuleb hakata lugema igavaid raamatuid, kuulama pikki loenguid ja saada teada, et kui ta seda kõike ei talu, on tal ilmselt küljes mingi puue. Äkki on agressiivne või hüperaktiivne laps? Peamine argument, mida kuulen küll raadiost kui loen lehtedest, on, et «kuna meie ajal loeti ikka palju rohkem, siis on tänapäeva laste taandarengus süüdi arvutid». Jah, on küll süüdi. Kuid äkki on see hoopis pluss, mida laste suunamisel ja harimisel ära kasutada? Või oleme süüdi meie, kes me oleme lasknud oma järeltulijad arvutite ligi maailma avastamise reegleid õppima ja tahame nad nüüd uute (loe: igivanade) meetodite valguses taas arvutitest eemale kiskuda?
Liiga tihti kuulen ma lapsevanemaid väitmas, et nende lapsed veedavad arvutis liiga palju aega, irduvad reaalsest elust ega tunne enam õppimisasjade vastu vähimatki huvi. Kuid see on ju loomulik – kui oled saanud istuda Ferrari roolis, siis ei kisu sind enam mitte kuidagi arhailise hobuvankriga rallitama. Mis siis, et sellega on sõitnud su isa, vanaisa ja vanavanaisa. Seevastu väidavad psühholoogid, et videomängude ja arvutimängude maailmas surfavad lapsed haaravad infot ja teadmisi sootuks kiirmini ja teisel moel, kui meie seda omal ajal kaardikepi ja kriidiga tegime. Ja nad on treenitud õppima arvutimängudes õpitud metoodika alusel: teed kiiresti ja hästi, saad uuele tasandile ja siis veel uuele tasandile, jne.
Arvutimaailm on lapsed rikkunud selles mõttes, et nende kujutlusvõime käivitamiseks ei piisa enam vaid lausete kokkuveerimise oskusest. Meie ja meie vanemate jaoks suurima pühaduse oreooliga Lutsu «Kevade» on paljude tänapäeva mehehakatise jaoks rämps juba seepärast, et tegevused on roppaeglased ja juhtumised vähevinged – arvutimängu sellise tempo juures küll keegi ei mängiks!
Olen jõudnud arusaamisele, et ainus võimalus tänapäeva lapsi kasvatada, on teha seda läbi arvutite- ja mängukeskse õppe. Mitte ainult, mõistagi. Kuid siiski vähemasti 60-70 protsendi ulatuses. See on lastele loomulik keskkond, kus nad haaravad asju lennult. Lugesin hiljuti Ameerikas Silicon Valleyl tegutseva Stanfordi Ülikooli professori, USA ühe tunnustatuma matemaatiku Keith Devlini katsetest luua ja tutvustada lastele põnevaid matemaatika-alaseid mänge.
Ühes katses pandi need mängud salaja arvutiklassi laudadele ja kapinurkadele ja oodati, et 1-2 klassi lapsed need DVD-ROMid ise avastaks. Nii läkski ja kohe olid lapsed ka kambakesi arvuti ümber koos, et leitud lelu saladusi murda. Kõrvalt vaadanud õpetajate üllatus oli suur, kui nad märkasid, et 7-8-aastased lahendasid mööda mängutasemeid liikudes juba peagi gümnaasiumiealistele mõeldud matemaatikaülesandeid, teadmata tegelikult ühtegi valemit. Kuid nende meeled õppisid palju kiiremini läbi mängimise, kui oleks kulunud selleks aega tavalise igava õppeprotsessi läbimisel.
Video- ja arvutimängud on tegeliku elu simulatsioon. Enne kui noor piloot lubatakse reaktiivlennuki rooli, tuleb sadu tunde veeta kunstlikus simulatsioonikeskkonnas. Kooli ja lapsevanema ülesanne on kindlustada, et laps õigeid ja kasulikke asju simuleeriks. Noored oskavad juba kasutada simulatsioonikeskkondi, on selle ilma meie abita selgeks õppinud. Kuid selle asemel, et anda neile kätte uued ja põnevad ülesanded, mida simuleerides uusi teadmisi ja oskusi omandada, sunnime neid õppima vanal heal a-b-hakka-pähe meetodil. Ja lubame siis tagasi vampiire tapma, kui muud koolitükid tuubitud.
Pole ju saladus, et noored ei oska peale mängimise ja suhtluse suurt midagi kasulikku arvutis ette võtta. Nad ei tea, kuidas teha filme või arvutada Excelis. Nad ei tea isegi, et iga nende poolt üles riputatud läbu- või alastipilt võib kujundada veel aastakümneid nende mainet. Nad ei oska lahendada põnevaid ärilisi ülesandeid ega simuleerida pärisraha teenimist. Nad ei tea, sest me ei ole neile seda õpetanud. Lapsevanematel on pidevalt kiire ja arvuti täidab paljudes peredes lapsehoidja rolli. Koolides puuduvad klassides arvutid ja ka õpetajatel pole ei vahendeid ega oskusi, kuidas noori asjalikult edasi aidata. Pole isegi selliseid õppeprogramme gümnaasiumites.
Kuid äkki pole veel hilja alustada ja püüda anda endast parim, et ei lapsevanemad ega kool poleks oma arhailiste õppemeetoditega kiirete, andekate ja taiplike laste arenguteel tropiks ees? Looks kasvõi eriprogrammi neile lastele, kes tahavad põhihariduse omandada üle interneti ülesandeid lahendades iseseisvalt, palju kiiremini ja paindlikumalt, kui seda koolikava ette näeb.
LINK
Kuuene laps omab aga juba oma e-maili, pildialbumit, ja mõnel juhul ka salamisi Facebooki kontot ning laadib iseseisvalt muusikat, googeldab ja vaatab filme. Kõike seda tehes on laps õppinud hankima infot sisuliselt iseseisvalt ja kiirmeetodil, tema jaoks on see ülipõnev maailm, kust hankida iga päev uusi kogemusi!
Hobuvanker või Ferrari?
Kooli minnes muutub aga kõik. Lapsel tuleb hakata lugema igavaid raamatuid, kuulama pikki loenguid ja saada teada, et kui ta seda kõike ei talu, on tal ilmselt küljes mingi puue. Äkki on agressiivne või hüperaktiivne laps? Peamine argument, mida kuulen küll raadiost kui loen lehtedest, on, et «kuna meie ajal loeti ikka palju rohkem, siis on tänapäeva laste taandarengus süüdi arvutid». Jah, on küll süüdi. Kuid äkki on see hoopis pluss, mida laste suunamisel ja harimisel ära kasutada? Või oleme süüdi meie, kes me oleme lasknud oma järeltulijad arvutite ligi maailma avastamise reegleid õppima ja tahame nad nüüd uute (loe: igivanade) meetodite valguses taas arvutitest eemale kiskuda?
Liiga tihti kuulen ma lapsevanemaid väitmas, et nende lapsed veedavad arvutis liiga palju aega, irduvad reaalsest elust ega tunne enam õppimisasjade vastu vähimatki huvi. Kuid see on ju loomulik – kui oled saanud istuda Ferrari roolis, siis ei kisu sind enam mitte kuidagi arhailise hobuvankriga rallitama. Mis siis, et sellega on sõitnud su isa, vanaisa ja vanavanaisa. Seevastu väidavad psühholoogid, et videomängude ja arvutimängude maailmas surfavad lapsed haaravad infot ja teadmisi sootuks kiirmini ja teisel moel, kui meie seda omal ajal kaardikepi ja kriidiga tegime. Ja nad on treenitud õppima arvutimängudes õpitud metoodika alusel: teed kiiresti ja hästi, saad uuele tasandile ja siis veel uuele tasandile, jne.
Arvutimaailm on lapsed rikkunud selles mõttes, et nende kujutlusvõime käivitamiseks ei piisa enam vaid lausete kokkuveerimise oskusest. Meie ja meie vanemate jaoks suurima pühaduse oreooliga Lutsu «Kevade» on paljude tänapäeva mehehakatise jaoks rämps juba seepärast, et tegevused on roppaeglased ja juhtumised vähevinged – arvutimängu sellise tempo juures küll keegi ei mängiks!
Olen jõudnud arusaamisele, et ainus võimalus tänapäeva lapsi kasvatada, on teha seda läbi arvutite- ja mängukeskse õppe. Mitte ainult, mõistagi. Kuid siiski vähemasti 60-70 protsendi ulatuses. See on lastele loomulik keskkond, kus nad haaravad asju lennult. Lugesin hiljuti Ameerikas Silicon Valleyl tegutseva Stanfordi Ülikooli professori, USA ühe tunnustatuma matemaatiku Keith Devlini katsetest luua ja tutvustada lastele põnevaid matemaatika-alaseid mänge.
Ühes katses pandi need mängud salaja arvutiklassi laudadele ja kapinurkadele ja oodati, et 1-2 klassi lapsed need DVD-ROMid ise avastaks. Nii läkski ja kohe olid lapsed ka kambakesi arvuti ümber koos, et leitud lelu saladusi murda. Kõrvalt vaadanud õpetajate üllatus oli suur, kui nad märkasid, et 7-8-aastased lahendasid mööda mängutasemeid liikudes juba peagi gümnaasiumiealistele mõeldud matemaatikaülesandeid, teadmata tegelikult ühtegi valemit. Kuid nende meeled õppisid palju kiiremini läbi mängimise, kui oleks kulunud selleks aega tavalise igava õppeprotsessi läbimisel.
Video- ja arvutimängud on tegeliku elu simulatsioon. Enne kui noor piloot lubatakse reaktiivlennuki rooli, tuleb sadu tunde veeta kunstlikus simulatsioonikeskkonnas. Kooli ja lapsevanema ülesanne on kindlustada, et laps õigeid ja kasulikke asju simuleeriks. Noored oskavad juba kasutada simulatsioonikeskkondi, on selle ilma meie abita selgeks õppinud. Kuid selle asemel, et anda neile kätte uued ja põnevad ülesanded, mida simuleerides uusi teadmisi ja oskusi omandada, sunnime neid õppima vanal heal a-b-hakka-pähe meetodil. Ja lubame siis tagasi vampiire tapma, kui muud koolitükid tuubitud.
Pole ju saladus, et noored ei oska peale mängimise ja suhtluse suurt midagi kasulikku arvutis ette võtta. Nad ei tea, kuidas teha filme või arvutada Excelis. Nad ei tea isegi, et iga nende poolt üles riputatud läbu- või alastipilt võib kujundada veel aastakümneid nende mainet. Nad ei oska lahendada põnevaid ärilisi ülesandeid ega simuleerida pärisraha teenimist. Nad ei tea, sest me ei ole neile seda õpetanud. Lapsevanematel on pidevalt kiire ja arvuti täidab paljudes peredes lapsehoidja rolli. Koolides puuduvad klassides arvutid ja ka õpetajatel pole ei vahendeid ega oskusi, kuidas noori asjalikult edasi aidata. Pole isegi selliseid õppeprogramme gümnaasiumites.
Kuid äkki pole veel hilja alustada ja püüda anda endast parim, et ei lapsevanemad ega kool poleks oma arhailiste õppemeetoditega kiirete, andekate ja taiplike laste arenguteel tropiks ees? Looks kasvõi eriprogrammi neile lastele, kes tahavad põhihariduse omandada üle interneti ülesandeid lahendades iseseisvalt, palju kiiremini ja paindlikumalt, kui seda koolikava ette näeb.
LINK
Thursday, March 29, 2012
Wednesday, March 28, 2012
Eile vaadati mu blogi 168 korda. Ma ei ole kindel, kuidas sellesse suhtuda :D Tundub natuke liiga suure kokkusattumusena, et just eile kerkis vaatamiste arv võrreldes tavalisega nii umbes viis korda. Loodetavasti ei saanud keegi hingelist traumat :)
Kaitsmised oli lahedad (Y) Esimeses ringis olid muidugi kõik ka väga head tööd ja komisjoni sees sujus kõik meeldivalt sõbraliku vaidluse saatel. Loodetavasti jahtuvad nüüd kõik kired, mis nende koledate uurimistöödega üles on kerkinud, nii et saab ikka rahulikult eluga edasi minna. Muuseas, kõik, kes te koos minuga Laurale kaasa elasite, võtke siis teadmiseks, et tal läks väga hästi :)
Päeva rõõm oli lisaks kaitsmistele ka terava silmaga korstnapühkija, kes hindas mu vanuseks 22 aastat, äge, eks.
Muud polegi. Kui siis ehk ainult see, et inimesed, kes mind lugemas käivad, võiks mingi märgi ka maha jätta. Uudishimulik olen, noh :D (mitte et ma väga loodaks, et keegi mu üleskutset väga järgiks, aga loota ju võib)
Kaitsmised oli lahedad (Y) Esimeses ringis olid muidugi kõik ka väga head tööd ja komisjoni sees sujus kõik meeldivalt sõbraliku vaidluse saatel. Loodetavasti jahtuvad nüüd kõik kired, mis nende koledate uurimistöödega üles on kerkinud, nii et saab ikka rahulikult eluga edasi minna. Muuseas, kõik, kes te koos minuga Laurale kaasa elasite, võtke siis teadmiseks, et tal läks väga hästi :)
Päeva rõõm oli lisaks kaitsmistele ka terava silmaga korstnapühkija, kes hindas mu vanuseks 22 aastat, äge, eks.
Muud polegi. Kui siis ehk ainult see, et inimesed, kes mind lugemas käivad, võiks mingi märgi ka maha jätta. Uudishimulik olen, noh :D (mitte et ma väga loodaks, et keegi mu üleskutset väga järgiks, aga loota ju võib)
Tuesday, March 27, 2012
Uus päev
Tuju kõigub nagu teismelisel :D Tänase päeva jooksul olen jõudnud olla vihane, tüdinud, üliõnnelik, rahul, mures, ärritunud, ehmunud, lõbustatud, üllatatud...kindlasti midagi veel. Tahan oma tavapärast flegmaatilist elutaju tagasi, jah palun :D Hakka või rasedust kahtlustama.
Igatahes olid õpilased täna kõik väga õpihimulised. Või noh...keda ma petan, mul pole õrna aimugi, kuidas õpilased täna üldises plaanis olid, sest mul oli ainult üks tund. Aga TUNNE oli selline, et tegelikult on nad õpihimulised. Ja et ma tegin eile oma monoloogiga Eesti haridussüsteemile liiga, sest tegelikult pole see süsteemi viga, kui minul hormoonid möllavad. Uurimistööde retsensioonidega tegin ka liiga inimestele. Aga ma ei saa kuidagi teistmoodi, ei saa ju jätta arhiivi n-ö sajapunktitöid, milles on vead sees. Ma ei vaidlusta hinnet (mul poleks ka selle vastu midagi, kui tulemus oleks lihtsalt A/MA), aga ma vadlustan hinnangut. Inimesed peavad teadma. Sest siis nad õpivad. Ühesõnaga, kavatsen homme komisjonis T-A Põtra panna ja tobedaid küsimusi küsida :D Millegagi peab ju ennast lõbustama :D Ei ole pahatahtlik, ei ole...
Tund aega hiljem:
tegelikult on nii, et uurimistööd võiksid nüüd kõik koos rahumeeli kaevu hüpata. Paljude inimeste elu oleks palju kordi ilusam. Segadus-segadus-segadus....Praegu on mul eriti hea meel, et järgmisel aastal enam sellega tegelema ei pea. Keegid teised peavad juhendama ja retsensioone kirjutama. Ja keegi ei kirjuta negatiivseid arvustusi ega nori teiste retsensioonide kallal. Mis ma teha saan, et mulle meeldiks, kui kaitsmine oleks ikkagi selline ettevõtmine, kus kaitsja peab natuke pingutama ka. Ma ei ole ju kellegi vastu lihtsalt õelusest õel.
Üldiselt aga - inimesed on ilusad ja head ja ma lähen nüüd ja olen rahulikult peast rase edasi.
Igatahes olid õpilased täna kõik väga õpihimulised. Või noh...keda ma petan, mul pole õrna aimugi, kuidas õpilased täna üldises plaanis olid, sest mul oli ainult üks tund. Aga TUNNE oli selline, et tegelikult on nad õpihimulised. Ja et ma tegin eile oma monoloogiga Eesti haridussüsteemile liiga, sest tegelikult pole see süsteemi viga, kui minul hormoonid möllavad. Uurimistööde retsensioonidega tegin ka liiga inimestele. Aga ma ei saa kuidagi teistmoodi, ei saa ju jätta arhiivi n-ö sajapunktitöid, milles on vead sees. Ma ei vaidlusta hinnet (mul poleks ka selle vastu midagi, kui tulemus oleks lihtsalt A/MA), aga ma vadlustan hinnangut. Inimesed peavad teadma. Sest siis nad õpivad. Ühesõnaga, kavatsen homme komisjonis T-A Põtra panna ja tobedaid küsimusi küsida :D Millegagi peab ju ennast lõbustama :D Ei ole pahatahtlik, ei ole...
Tund aega hiljem:
tegelikult on nii, et uurimistööd võiksid nüüd kõik koos rahumeeli kaevu hüpata. Paljude inimeste elu oleks palju kordi ilusam. Segadus-segadus-segadus....Praegu on mul eriti hea meel, et järgmisel aastal enam sellega tegelema ei pea. Keegid teised peavad juhendama ja retsensioone kirjutama. Ja keegi ei kirjuta negatiivseid arvustusi ega nori teiste retsensioonide kallal. Mis ma teha saan, et mulle meeldiks, kui kaitsmine oleks ikkagi selline ettevõtmine, kus kaitsja peab natuke pingutama ka. Ma ei ole ju kellegi vastu lihtsalt õelusest õel.
Üldiselt aga - inimesed on ilusad ja head ja ma lähen nüüd ja olen rahulikult peast rase edasi.
Monday, March 26, 2012
Kerge mööndus
Kirjutasin oma eelmise hala ära, saatsin Sirkka kaeva ja näe imet, tuju kohe palju parem :D Igasugused hüvad lood tulid meelde. Kirjutamine on teraapia (Y)
Reaalsusega põmdi pähe
Koolivaheajal sai väisatud (jumal, mis sõna eesti keeles olemas on) üht kõige kummalisemat koolitust, mida ma üldse suudan ette kujutada. Ühelt poolt siis seltskond, mis polnudki nõnda kohmetuks tegev, kui kartsin. Olen vist ikkagi täiskasvanuks saamas, tahan ma seda või mitte. Eh, uues koolis ma ei saagi nautida enam pesamunastaatust, eks seegi näitab, et vanus ja elukogemus tuleb, kus ta´s pääseb. Teine poolt koolituse juures oli hr Koolitaja. Uskumatult veetlev tüpaaž, tundus, et ta ei olegi siit maailmast, tõesõna. Kogu aeg õhkõrnalt kuskil pinnavirvendusena lihtsalt. Ja kolm päeva sellist pinnavirvendust...oli kokkuvõttes üsna väsitav. Kuigi pigem postiiivses võtmes väsitav. Mitte Viimsist-kodutallu-ühistranspordiga-viis-tundi-kestnud-matk väsimus. Ja pani siiralt mõtlema selle peale, miks ma midagi teen ja et teha tuleb seda, mida ma tahan.
Sellise emotsiooni pealt sai siis täna tööle mindud - ma tahan. Ja oma naiivsuses eeldasin, et teised ka tahavad. See oli siis koht, kus reaalsus lõi kõmaki vastu vahtimist, sest nojah....tegelikult ei oli kõik samamoodi (loe: lastel oli jummala savi). Ja siis ma lõpuks pärast seitsmendat tundi koju põristades mõtlesingi, miks kuradi pärast üldse pingutada, kui vastu praktiliselt midagi ei saagi. Ma usun siiralt sellesse, et õpetaja roll ei ole inimestele püha tõde selgeks teha, vaid olla suuniseks neile, kes ISE TAHAVAD midagi teada saada, tuleneb see tahe siis millest iganes, õpisoovist, hea hinde soovist, ülikooli sissesaamissoovist, ühesõnaga, mingisugusest soovist, mis ei ole seotud asjaoluga, et LIHTSALT PEAB. Jõuan jällegi oma vana mure juurde - mida rohkem ma viibin Eesti haridussüsteemis, seda vähem julgen ma oma poega selle sisse lasta. See kollektiivne ignorantsus ajab mu hulluks, halliks ja tülpinuks. Mida ma ometi tegema peaksin, et inimestel endal oleks huvi areneda? Mitte lihtsalt läbi saada. Lihtsalt ära õppida see, mis on ette antud. Et tekiks julgus oma arvamus välja käia. Ma tõesti ei mäleta, et ma oleks kordagi tunnis öelnud, et ei-ei-ei, see on nüüd täiesti vale, loll laps. Ma olen alati püüdnud ka vales vastuses leida midagi õiget, näha loogikat, mis viis viltusele rajale. Ainult siis, kui inimene teab, kus asjad lappama läksid, on võimalik ju paremaks saada. Erinevaid töid tagasi andes võtab ikka tuju ära küll, kui näed, et need visatakse ära pilkugi peale heitmata. Milleks siis see vaev, mida ma näen töid kokku pannes ja parandades, võiks ju tõesti panna hindeid puhtalt näo järgi, nagunii on igaühe tase mul ju suure tõenäosusega teada. Keel on ju muusika, keel on fantaasia, keeles on nõnda palju valikuvõimalusi, mis kõik on võrdselt õiged, mis kõik on võrdselt head. Miks inimesed tahavad siis ainult üht õiget varianti ära õppida. See on ju nii igav....
Äh, positiivne on see, et meie uurimistöö sai väga hea retsensiooni (mis on ka tõepoolest ära teenitud), tuleb loota, et Laura närv peab kaitsmisel vastu. Päriselt ka, see on üks parimatest uurimistöödest, mis meie koolis on tehtud. Ja ma ei ütle seda AINULT selle pärast, et mina seda juhendasin :D
Sellise emotsiooni pealt sai siis täna tööle mindud - ma tahan. Ja oma naiivsuses eeldasin, et teised ka tahavad. See oli siis koht, kus reaalsus lõi kõmaki vastu vahtimist, sest nojah....tegelikult ei oli kõik samamoodi (loe: lastel oli jummala savi). Ja siis ma lõpuks pärast seitsmendat tundi koju põristades mõtlesingi, miks kuradi pärast üldse pingutada, kui vastu praktiliselt midagi ei saagi. Ma usun siiralt sellesse, et õpetaja roll ei ole inimestele püha tõde selgeks teha, vaid olla suuniseks neile, kes ISE TAHAVAD midagi teada saada, tuleneb see tahe siis millest iganes, õpisoovist, hea hinde soovist, ülikooli sissesaamissoovist, ühesõnaga, mingisugusest soovist, mis ei ole seotud asjaoluga, et LIHTSALT PEAB. Jõuan jällegi oma vana mure juurde - mida rohkem ma viibin Eesti haridussüsteemis, seda vähem julgen ma oma poega selle sisse lasta. See kollektiivne ignorantsus ajab mu hulluks, halliks ja tülpinuks. Mida ma ometi tegema peaksin, et inimestel endal oleks huvi areneda? Mitte lihtsalt läbi saada. Lihtsalt ära õppida see, mis on ette antud. Et tekiks julgus oma arvamus välja käia. Ma tõesti ei mäleta, et ma oleks kordagi tunnis öelnud, et ei-ei-ei, see on nüüd täiesti vale, loll laps. Ma olen alati püüdnud ka vales vastuses leida midagi õiget, näha loogikat, mis viis viltusele rajale. Ainult siis, kui inimene teab, kus asjad lappama läksid, on võimalik ju paremaks saada. Erinevaid töid tagasi andes võtab ikka tuju ära küll, kui näed, et need visatakse ära pilkugi peale heitmata. Milleks siis see vaev, mida ma näen töid kokku pannes ja parandades, võiks ju tõesti panna hindeid puhtalt näo järgi, nagunii on igaühe tase mul ju suure tõenäosusega teada. Keel on ju muusika, keel on fantaasia, keeles on nõnda palju valikuvõimalusi, mis kõik on võrdselt õiged, mis kõik on võrdselt head. Miks inimesed tahavad siis ainult üht õiget varianti ära õppida. See on ju nii igav....
Äh, positiivne on see, et meie uurimistöö sai väga hea retsensiooni (mis on ka tõepoolest ära teenitud), tuleb loota, et Laura närv peab kaitsmisel vastu. Päriselt ka, see on üks parimatest uurimistöödest, mis meie koolis on tehtud. Ja ma ei ütle seda AINULT selle pärast, et mina seda juhendasin :D
Friday, March 23, 2012
Monday, March 19, 2012
Homme siis koolitusele. Ma ei suuda sõnadesse panna, kui kohmetult ma ennast tunnen. Mu kaaslasteks saab olema terve ports mu endisi õpetajaid, k.a gümnaasiumiaegne huvijuht :hullnägu: Nagu sellest teadmisest veel vähe oleks, pean järgmised kolm ööd magama koos kahe inimesega ühes toas ja arvestades mu lotovõitja õnne sellistes asjades, on mul juba kerge ettekujutus, kellega ma koos olema hakkan. Lõbu-lõbus ma ütlen. Prrr, tegelikult ka, ma olen vaikne ja tagasihoidlik ja VÄGA suure privaatsusvajadusega.
Friday, March 16, 2012
Kuidas ma töövestlusel käinud olen
Mõtlesin, et pole ammu ühtki tobedat lugu oma elust siia kribanud, viimane aeg see viga täita. Oma elus olen ma käinud kokku kolmel vestlusel, millest üks oli küll mitteametlik, aga sellegipoolest mainimisväärne. Aga minu kogemused siis:
1. Mustvee 2009 suvi. Minu esimene kandideerimine ja näedsa kohe kutsuti ka vestlusel. Olgem ausad, ma olin tõsiselt hämmingus - mul polnud ju tol ajal ühtki diplomit ette näidata, ainult märge selle kohta, et õpin, ja hinneteleht, mis näitas, et ma olen tubli olnud. Aga kohale mind kutsuti ja närvis ma olin. Valmistusin selleks kohtumiseks väga sügavuti, riiklik õppekava, erinevad õpikud, kohalik kultuurilugu - kõik töötasin läbi. Mitte et mult midagi selle kohta oleks küsitud. Tegelikult ei mäleta ma sellest vestlusest absoluutselt mitte midagi, no niiii närvis olin. Aga tähelepanuväärne fakt on see, et me tulime tol vestlusepäeval Viljandist. Ja see on see ainumas kord, kui ma olen oma läätsed kuskile maha unustanud. Viljandisse jäid siis :D Nii et sain minna oma esimesele töövestlusele, ninal prillid. Kes on mind prillidega näinud, teavad, miks see on meelespidamisvääriv fakt :D Jah, see oli juba sel ajal, kui sõber Ruudi oli oma tuuningu mu prillidele ära teinud. Äkki sellepärast nad mind tööle võtsidki - oli näha, et sellel inimesel on kangesti tööd vaja. Pärast seda olen ma kooli prillidega läinud täpselt ühe korra - siis, kui mul hakkas nohu silma lööma ja ma kartsin, et läätsed ajavad silmad põletikku.
2. Tartu 2010. See on nüüd siis mitteametlik vestlus, kus ma käisin arutamas, kas ma saaksin äkki anda religiooniõpetust uues gümnaasiumis. Telefoni teel olime tulavase direktoriga aja kokku leppinud, kolmapäeval kell viis, kui kohale jõuan siis helistan ja täpsustan. Nii, mina olin kolmapäeval kell viis koolimaja juures ja helistasin. Kutsub-kutsub, aga vastu keegi ei võta. Esimene kord, teine kord, kolmas kord. Tekib juba kerge hämming. Pean pausi, kui lõpuks heliseb minu telefon: direktor helistab tagasi. Mina juba rõõmus, aga teine pool miskipärast mitte. Tutvustan ennast ja küsin, kus me kokku saame. Meesterahvas teisel pool teatab, et tema on linnapea juures ja kas ta tõesti on minuga just praeguseks aja kokku leppinud. Tundub väga tõre. Aga ma siiski SÕITSIN kohale, mitte ei jalutanud, seega ei jätnud ka jonni. Mees mõistab seda ja palub mul teatava vastumeelsusega minna uude gümnaasiumisse, ta annab seal teada kellelegi, et ma saaksin sisse, saaksin kätte oma paberid ja võiksin teda siis seal oodata. OK, läksin majja ja istusin. Mitte keegi ei teinud minust välja, õppisin pähe kogu gümnaasiumi tunniplaani ja valvuritädi näojooned, aga ikka ei miskit. Möödub veerandtund, siis pool, kolmveeran, terve tund, mul silmad pilukil. Lõpuks heliseb telefon ja teisel pool on veel tõredam meesterahvas, kes tahab teada, kus jumala pärast ma nüüd olen. Selgus, et ma ootasin vales majas :D Padavai siis õigesse kohta, trepist üles ja kõhtupidi kokku direktoriga. Too haarab ilma tseremoonitsemiseta laualt paberid pistab mulle pihku ja teatab, et temal pole rohkem aega kui pool tundi ja ma pean selle aja jooksul valmis saama. Jään talle lolli näoga otsa vaatama, tema (juba täiesti piiri peal olles) hakkab ootamatult jaurama midagi humantitaarklassist ja reaalklassist ja sellest, et ma raiskan oma aega?!?!? Viimase astme segaduses olles otsustan küsida, kuidas on see kõik seotud religiooniõpetusega. Ja siis oli direktori kord sattuda viimase astme segadusse. Vaatas mind, vaatas pabereid. Siis läks oma telefoni juurde, vaatas seal märkmikku ja sai lõpuks aru, kelle või millega tal minu puhul tegemist on. Tema oma arust oli ju terve õhtupooliku rääkinud inimesega, kes tahtis gümnaasiumisse astuda. Oi, kuidas ta siis edaspidi vingerdas :D Aga nii peadbki, udupea selline. Tööst küll asja ei saanud, sest meil ei õnnestunud aegu klapitama panna ja olgem ausad, pärast sellist kogemust polnud mul ka mitte mingusugust tahtmist selle mehega mingit pistmist teha.
3. Viljandi 2012 ehk siis viimane. See oli rühmaintervjuu, mis oli väga mõnus. Diskussioon on alati tore. Selle töövestluse tegi meeldejäävaks fakt, et tulevane tööandja hilines 20 minutit. Nii et see on äkki minu needus? Aga sedakorda oli mul kaks seltsilist ka, kellega sai pinged maha võtta. Probleem oli ainult selles, et üks neist kaaslastest oli mu endine õpetaja ja see muutis minu jaoks olukorra mõneti ebamugavaks. Samas olen ma ÜL-le lõpmata tänulik, et ta ei mänginud mind välja Olga vastu. Vat see oleks olnud kohatu. Ühesõnaga, tore ettevõtmine oli, kuigi selliste vestluste puhul pole ju õrna aimu ka, kas läks hästi või halvasti. Seda ju ikka küsti (tähendab Heiko küsis, peale tema ja mu vanemate keegi ei teadnudki, et ma vestlusel käisin). Ja ega ma osanud selle peale midagi muud öelda, kui et kõige ilusam ruumisvibija olin ma küll. Aga kõik muu jäi saladuseks. Aga nagu näha - ilu loeb :P
1. Mustvee 2009 suvi. Minu esimene kandideerimine ja näedsa kohe kutsuti ka vestlusel. Olgem ausad, ma olin tõsiselt hämmingus - mul polnud ju tol ajal ühtki diplomit ette näidata, ainult märge selle kohta, et õpin, ja hinneteleht, mis näitas, et ma olen tubli olnud. Aga kohale mind kutsuti ja närvis ma olin. Valmistusin selleks kohtumiseks väga sügavuti, riiklik õppekava, erinevad õpikud, kohalik kultuurilugu - kõik töötasin läbi. Mitte et mult midagi selle kohta oleks küsitud. Tegelikult ei mäleta ma sellest vestlusest absoluutselt mitte midagi, no niiii närvis olin. Aga tähelepanuväärne fakt on see, et me tulime tol vestlusepäeval Viljandist. Ja see on see ainumas kord, kui ma olen oma läätsed kuskile maha unustanud. Viljandisse jäid siis :D Nii et sain minna oma esimesele töövestlusele, ninal prillid. Kes on mind prillidega näinud, teavad, miks see on meelespidamisvääriv fakt :D Jah, see oli juba sel ajal, kui sõber Ruudi oli oma tuuningu mu prillidele ära teinud. Äkki sellepärast nad mind tööle võtsidki - oli näha, et sellel inimesel on kangesti tööd vaja. Pärast seda olen ma kooli prillidega läinud täpselt ühe korra - siis, kui mul hakkas nohu silma lööma ja ma kartsin, et läätsed ajavad silmad põletikku.
2. Tartu 2010. See on nüüd siis mitteametlik vestlus, kus ma käisin arutamas, kas ma saaksin äkki anda religiooniõpetust uues gümnaasiumis. Telefoni teel olime tulavase direktoriga aja kokku leppinud, kolmapäeval kell viis, kui kohale jõuan siis helistan ja täpsustan. Nii, mina olin kolmapäeval kell viis koolimaja juures ja helistasin. Kutsub-kutsub, aga vastu keegi ei võta. Esimene kord, teine kord, kolmas kord. Tekib juba kerge hämming. Pean pausi, kui lõpuks heliseb minu telefon: direktor helistab tagasi. Mina juba rõõmus, aga teine pool miskipärast mitte. Tutvustan ennast ja küsin, kus me kokku saame. Meesterahvas teisel pool teatab, et tema on linnapea juures ja kas ta tõesti on minuga just praeguseks aja kokku leppinud. Tundub väga tõre. Aga ma siiski SÕITSIN kohale, mitte ei jalutanud, seega ei jätnud ka jonni. Mees mõistab seda ja palub mul teatava vastumeelsusega minna uude gümnaasiumisse, ta annab seal teada kellelegi, et ma saaksin sisse, saaksin kätte oma paberid ja võiksin teda siis seal oodata. OK, läksin majja ja istusin. Mitte keegi ei teinud minust välja, õppisin pähe kogu gümnaasiumi tunniplaani ja valvuritädi näojooned, aga ikka ei miskit. Möödub veerandtund, siis pool, kolmveeran, terve tund, mul silmad pilukil. Lõpuks heliseb telefon ja teisel pool on veel tõredam meesterahvas, kes tahab teada, kus jumala pärast ma nüüd olen. Selgus, et ma ootasin vales majas :D Padavai siis õigesse kohta, trepist üles ja kõhtupidi kokku direktoriga. Too haarab ilma tseremoonitsemiseta laualt paberid pistab mulle pihku ja teatab, et temal pole rohkem aega kui pool tundi ja ma pean selle aja jooksul valmis saama. Jään talle lolli näoga otsa vaatama, tema (juba täiesti piiri peal olles) hakkab ootamatult jaurama midagi humantitaarklassist ja reaalklassist ja sellest, et ma raiskan oma aega?!?!? Viimase astme segaduses olles otsustan küsida, kuidas on see kõik seotud religiooniõpetusega. Ja siis oli direktori kord sattuda viimase astme segadusse. Vaatas mind, vaatas pabereid. Siis läks oma telefoni juurde, vaatas seal märkmikku ja sai lõpuks aru, kelle või millega tal minu puhul tegemist on. Tema oma arust oli ju terve õhtupooliku rääkinud inimesega, kes tahtis gümnaasiumisse astuda. Oi, kuidas ta siis edaspidi vingerdas :D Aga nii peadbki, udupea selline. Tööst küll asja ei saanud, sest meil ei õnnestunud aegu klapitama panna ja olgem ausad, pärast sellist kogemust polnud mul ka mitte mingusugust tahtmist selle mehega mingit pistmist teha.
3. Viljandi 2012 ehk siis viimane. See oli rühmaintervjuu, mis oli väga mõnus. Diskussioon on alati tore. Selle töövestluse tegi meeldejäävaks fakt, et tulevane tööandja hilines 20 minutit. Nii et see on äkki minu needus? Aga sedakorda oli mul kaks seltsilist ka, kellega sai pinged maha võtta. Probleem oli ainult selles, et üks neist kaaslastest oli mu endine õpetaja ja see muutis minu jaoks olukorra mõneti ebamugavaks. Samas olen ma ÜL-le lõpmata tänulik, et ta ei mänginud mind välja Olga vastu. Vat see oleks olnud kohatu. Ühesõnaga, tore ettevõtmine oli, kuigi selliste vestluste puhul pole ju õrna aimu ka, kas läks hästi või halvasti. Seda ju ikka küsti (tähendab Heiko küsis, peale tema ja mu vanemate keegi ei teadnudki, et ma vestlusel käisin). Ja ega ma osanud selle peale midagi muud öelda, kui et kõige ilusam ruumisvibija olin ma küll. Aga kõik muu jäi saladuseks. Aga nagu näha - ilu loeb :P
Mul on kahju, aga ma ei kahetse
Selliste sõnadega alustas oma hüvastijätukõnet kunagi ammusel ajal Jaan Tammsalu, kui ta andis teada, et lahkub Viljandist ja asub tööle Tallinnas.
Ilusasti öeldud. Lihtsalt ja kokkuvõtlikult kõik see, mis sisemuses toimub.
Ühesõnaga, aeg on küps, et ka internetiavaruses otse ja omadega välja kuulutada, et kõik see, mis sai alguse eelmise aasta augustis, on päädinud lõpuks tõsiasjaga, et see õppeaasta jääb mul siinses koolis viimaseks. Järgmisel sügisel astun klassi ette juba uues ja uhkes gümnaasiumis, kus klassid on suured ja kolleege oi-oi, kui palju.
Kui nüüd täpne olla, siis koolihoone ise pole kindlasti mitte uus ja uhke, sest seda pole praeguseks veel ehitamagi hakatud, hange kuulutati alles välja :D Seega esimene aasta möödub kindlasti mööda linna ringi traavides, üritades mõista, millises hoones tegelikult parajasti viibima peaks.
Meeletult raske oli seda kõike koolis rääkida. Ikka on tunne, et vean alt inimesi, kuigi on selge, et meil on liikumisvabadus ja praegune seis on Mustvees väga-väga nutune. See ebakindlus, mis terve aasta on väldanud, on mind praeguseks juba äärmiselt ära kurnanud. Mis oleks veel siis saanud, kui ma poleks teadnud, et tegelikult on väljapääs käeulatuses? Ma oleks puhta segane ju :D
Direktorile oli väga keeruline seda teadet edasi öelda, esiteks emotsionaalselt muidugi, aga puhtfüüsiliselt ka, sest ta lihtsalt lehvis ringi kogu aeg. Nõnda ma lõpuks ei pidanud vastu ja võtsin Adel nööbist kinni ja rääkisin oma loo talle ära. See on tegelikult üks kurvemaid külgi selles kõiges, et me Adega ei saanudki korralikult koos töötada, tema elas alles sisse, ja me mõlemad ka lihtsalt kompasid teineteist, et saada aimu, kuhu maani minna, mida saaks koos teha ja nõnda edasi. Kokkuvõttes tõelist klappi veel ei saanudki tekkida, saime üksnes aimu selle klapi võimalikkusest. Direktori sain lõpuks kätte tänu sellele, et panin klassi filmi vaatama ja kasutasin seda aega temaga vestlemiseks. Ta on meil toredalt emotsionaalne, piserdas natuke, aga märkis täiesti õigesti, et ega tal pole mõtet mulle midagi pakkuma hakata, sest seda, mida pakub mulle Viljandi, ei ole võimalik temal kuskilt välja võluda. Mis tegelikult teeb mind nii nukraks. Kuidagi väike ja äbarik tundub nüüd meie kool, üritab võidelda oma olemasolu eest, aga kõik kisub kiiva. Seda enam tunnen ennast rotina, kes põgeneb uppuvalt laevalt.
Nüüd aga kõige raskem koht. Minu lapsed. Minu tolajullerid, keda peetakse kooli kõige alamotiveeritumaks klassiks, kus puudub potentsiaal ja keda on klassijuhatajate osas juba praeguseks liiga palju loksutada. Nad jäävad must ilma oma viimasel aastal, see oli ja on mu tõeline südamevalu. Nagu nad ise mulle ütlesid: mitte keegi ei salli meid siin koolis ju peale sinu. See muidugi ei vasta tõele, aga ma tõepoolest ei tea kedagi, kes suhtuks neisse paremini kui lihtsalt neutraalselt. Arutasime nendega ka seda probleemi ja leidsime arvatavasti lahenduse. Ja kui nüüd läheb nõnda, et nad saavad bioloogiaõpetaja endale klassijuhatajaks, võin ma kergemalt hingata. Teised variandid...ei tule lihtsalt kõne alla ka :D
Ehk siis jüripäev hakkab taas kätte jõudma. Ma ei taha selle pakkimise peale üldse mõtlema ka hakata. Kuigi vist peaks. Saaks midagi otsast juba jooksma. Meil on ilmselgelt liiga palju asju.
Ilusasti öeldud. Lihtsalt ja kokkuvõtlikult kõik see, mis sisemuses toimub.
Ühesõnaga, aeg on küps, et ka internetiavaruses otse ja omadega välja kuulutada, et kõik see, mis sai alguse eelmise aasta augustis, on päädinud lõpuks tõsiasjaga, et see õppeaasta jääb mul siinses koolis viimaseks. Järgmisel sügisel astun klassi ette juba uues ja uhkes gümnaasiumis, kus klassid on suured ja kolleege oi-oi, kui palju.
Kui nüüd täpne olla, siis koolihoone ise pole kindlasti mitte uus ja uhke, sest seda pole praeguseks veel ehitamagi hakatud, hange kuulutati alles välja :D Seega esimene aasta möödub kindlasti mööda linna ringi traavides, üritades mõista, millises hoones tegelikult parajasti viibima peaks.
Meeletult raske oli seda kõike koolis rääkida. Ikka on tunne, et vean alt inimesi, kuigi on selge, et meil on liikumisvabadus ja praegune seis on Mustvees väga-väga nutune. See ebakindlus, mis terve aasta on väldanud, on mind praeguseks juba äärmiselt ära kurnanud. Mis oleks veel siis saanud, kui ma poleks teadnud, et tegelikult on väljapääs käeulatuses? Ma oleks puhta segane ju :D
Direktorile oli väga keeruline seda teadet edasi öelda, esiteks emotsionaalselt muidugi, aga puhtfüüsiliselt ka, sest ta lihtsalt lehvis ringi kogu aeg. Nõnda ma lõpuks ei pidanud vastu ja võtsin Adel nööbist kinni ja rääkisin oma loo talle ära. See on tegelikult üks kurvemaid külgi selles kõiges, et me Adega ei saanudki korralikult koos töötada, tema elas alles sisse, ja me mõlemad ka lihtsalt kompasid teineteist, et saada aimu, kuhu maani minna, mida saaks koos teha ja nõnda edasi. Kokkuvõttes tõelist klappi veel ei saanudki tekkida, saime üksnes aimu selle klapi võimalikkusest. Direktori sain lõpuks kätte tänu sellele, et panin klassi filmi vaatama ja kasutasin seda aega temaga vestlemiseks. Ta on meil toredalt emotsionaalne, piserdas natuke, aga märkis täiesti õigesti, et ega tal pole mõtet mulle midagi pakkuma hakata, sest seda, mida pakub mulle Viljandi, ei ole võimalik temal kuskilt välja võluda. Mis tegelikult teeb mind nii nukraks. Kuidagi väike ja äbarik tundub nüüd meie kool, üritab võidelda oma olemasolu eest, aga kõik kisub kiiva. Seda enam tunnen ennast rotina, kes põgeneb uppuvalt laevalt.
Nüüd aga kõige raskem koht. Minu lapsed. Minu tolajullerid, keda peetakse kooli kõige alamotiveeritumaks klassiks, kus puudub potentsiaal ja keda on klassijuhatajate osas juba praeguseks liiga palju loksutada. Nad jäävad must ilma oma viimasel aastal, see oli ja on mu tõeline südamevalu. Nagu nad ise mulle ütlesid: mitte keegi ei salli meid siin koolis ju peale sinu. See muidugi ei vasta tõele, aga ma tõepoolest ei tea kedagi, kes suhtuks neisse paremini kui lihtsalt neutraalselt. Arutasime nendega ka seda probleemi ja leidsime arvatavasti lahenduse. Ja kui nüüd läheb nõnda, et nad saavad bioloogiaõpetaja endale klassijuhatajaks, võin ma kergemalt hingata. Teised variandid...ei tule lihtsalt kõne alla ka :D
Ehk siis jüripäev hakkab taas kätte jõudma. Ma ei taha selle pakkimise peale üldse mõtlema ka hakata. Kuigi vist peaks. Saaks midagi otsast juba jooksma. Meil on ilmselgelt liiga palju asju.
Monday, March 12, 2012
Prrrrr, mul on nii meeletu nohu, et tahaks karjuda. Ausalt :S Tunne on selline, et tahaks kuuli pähe lasta, no nii kehv on. Ja just sel nädalal, kus peaks eriti triksis-traksis olema, pähhh, ma ütlen.
Aga natuke muljeid ka.
Issil oli sünnipäev. Ja sedapuhku korraldas ta meile ühiskülastuse teatrisse, mis juba iseenesest on tore idee. Aga kõige lahedam oli see, et käisime vaatamas tükki, milles osales ka meie oma nummidus Sirkka. Ta nimelt mängis seal linnupilli :D OK, tegelikult on olulisem see, et ta mängis bassi, aga linnupill oli lihtsalt nii tore. See oli Ugala Noortestuudio etendus, mis tegelikult oli päris söödav värk juba niisamagi, Sirkkaga koos muidugi seda enam. Noorte värk, aga päris põnevalt lahendatatud. Ainus probleem oli see, et nad vist polnud proovinud läbimängu nõnda, et keegi ka saali poolt etendust vaataks, nii et julgelt 10% loost jäi mul nägemata, sest see jäi nurga taha. Ma ei saanud esialgu üldse arugi, et miskit vaatama ka peaks, mõtlesin, et äkki oligi mõeldud lavataguse häälena :D, aga pärast selgus, et tegelikult ikka polnud nii.
Julged tüdrukud, mis ma muud oskan öelda (Y)
Tutvustus siin ka
Edasi õhtul oli Sirkkal esinemine. Ja esimest korda selle aja jooksul, mil ta on bändi teinud, kutsuti mind ka vaatama. No ei saanud ju kuidagi kõrvale vingerdada, seda enam, et Sirkka pani mu listi ja see on lihtsalt niivõrd tore, kui saad minna kassasse ja öelda: "Ah, ma olen listis. To the roots". Ma muidugi oleksin tahtnud öelda: "Ah, ma muuseas olen Sirkka tädi," aga ei hakanud häbi tegema. Kõigepealt tuleb muidugi avaldada au kodanik Nöpsile, kes on urkast nimega Puhas Kuld teinud täiesti mõistliku paiga nimega Rubiin. Ma olin äärmiselt positiivselt üllatunud. Teiseks oli kena, et ta mäletas väga hästi, et ta on Heikole umbes vaaditäie õlle võlgu ja kandis selle vähendamiseks usinasti toope ette. Mitte et ma suurem asi alkosõber oleksin, vanadus annab ikka järjest jõudsamalt tunda, nii piinlik kui see ka poleks... Sirkka bänd oli nunnu, mis ma muud ikka saan öelda, Heiko võttis küll asja kokku lausega "Sõidab see, kes on kõige kainem" ja mis objektiivselt võtab kindlasti asja oluliselt paremini kokku kui minu tädiarmastusest pimestatud pilk. Potentsiaali on, aga harjutama peab veel. Ja vb ka osavama laulja leidma. Sest laulimise kohta kehtib Heiko kokkuvõte vist kõige paremini.
Pärast To the Rootsi polnud kahjuks midagi suurt peale hakata, nägime alaealisi rasedaid, kes jõid ja suitsetasid, mis tegi mu tuju mõnevõrra kurvaks, eriti pärast seda, kui kuulsin Sirkka käest pisut tausta ka. Lihtsalt nukker on, kui noored jäävadki selle sopa sisse pidama, millesse nad sündinud on. Tuleb ikka tänulik olla, kui oled sattunud sündima perre, kus hoolitakse ja aidatakse.
Nii see streik läks. Kõigest muust, mis neil päevil sündis aga pikemalt ühel teisel päeval.
Aga natuke muljeid ka.
Issil oli sünnipäev. Ja sedapuhku korraldas ta meile ühiskülastuse teatrisse, mis juba iseenesest on tore idee. Aga kõige lahedam oli see, et käisime vaatamas tükki, milles osales ka meie oma nummidus Sirkka. Ta nimelt mängis seal linnupilli :D OK, tegelikult on olulisem see, et ta mängis bassi, aga linnupill oli lihtsalt nii tore. See oli Ugala Noortestuudio etendus, mis tegelikult oli päris söödav värk juba niisamagi, Sirkkaga koos muidugi seda enam. Noorte värk, aga päris põnevalt lahendatatud. Ainus probleem oli see, et nad vist polnud proovinud läbimängu nõnda, et keegi ka saali poolt etendust vaataks, nii et julgelt 10% loost jäi mul nägemata, sest see jäi nurga taha. Ma ei saanud esialgu üldse arugi, et miskit vaatama ka peaks, mõtlesin, et äkki oligi mõeldud lavataguse häälena :D, aga pärast selgus, et tegelikult ikka polnud nii.
Julged tüdrukud, mis ma muud oskan öelda (Y)
Tutvustus siin ka
Edasi õhtul oli Sirkkal esinemine. Ja esimest korda selle aja jooksul, mil ta on bändi teinud, kutsuti mind ka vaatama. No ei saanud ju kuidagi kõrvale vingerdada, seda enam, et Sirkka pani mu listi ja see on lihtsalt niivõrd tore, kui saad minna kassasse ja öelda: "Ah, ma olen listis. To the roots". Ma muidugi oleksin tahtnud öelda: "Ah, ma muuseas olen Sirkka tädi," aga ei hakanud häbi tegema. Kõigepealt tuleb muidugi avaldada au kodanik Nöpsile, kes on urkast nimega Puhas Kuld teinud täiesti mõistliku paiga nimega Rubiin. Ma olin äärmiselt positiivselt üllatunud. Teiseks oli kena, et ta mäletas väga hästi, et ta on Heikole umbes vaaditäie õlle võlgu ja kandis selle vähendamiseks usinasti toope ette. Mitte et ma suurem asi alkosõber oleksin, vanadus annab ikka järjest jõudsamalt tunda, nii piinlik kui see ka poleks... Sirkka bänd oli nunnu, mis ma muud ikka saan öelda, Heiko võttis küll asja kokku lausega "Sõidab see, kes on kõige kainem" ja mis objektiivselt võtab kindlasti asja oluliselt paremini kokku kui minu tädiarmastusest pimestatud pilk. Potentsiaali on, aga harjutama peab veel. Ja vb ka osavama laulja leidma. Sest laulimise kohta kehtib Heiko kokkuvõte vist kõige paremini.
Pärast To the Rootsi polnud kahjuks midagi suurt peale hakata, nägime alaealisi rasedaid, kes jõid ja suitsetasid, mis tegi mu tuju mõnevõrra kurvaks, eriti pärast seda, kui kuulsin Sirkka käest pisut tausta ka. Lihtsalt nukker on, kui noored jäävadki selle sopa sisse pidama, millesse nad sündinud on. Tuleb ikka tänulik olla, kui oled sattunud sündima perre, kus hoolitakse ja aidatakse.
Nii see streik läks. Kõigest muust, mis neil päevil sündis aga pikemalt ühel teisel päeval.
Wednesday, March 7, 2012
Täna siis streigime
Homme ja ülehomme muidugi ka. Ja aprillis riputame hambad kenasti varna ja ajame end korralikult bikiinivormi.
Ma millegipärast arvasin, et kui streik algab, siis on mul ERILINE tunne, noh, et kõik koos teeme midagi ühise suure eesmärgi nimel...Aga loomulikult pole mitte mingisugustki tunnet ja pigem mõtlen hirmuga järgmisele nädalale, kui peab viis päeva tööl olema. Ma olen oma peas kõik asjad selleks veerandiks ära lõpetanud, nii et tuleb üks tiksumisega nädal, mis muud. Lõpueksamini on jääanud poolteist kuud, natuke hirmutav ka. Või keda ma petan, väga hirmutav on :D Kõik, kõik on uus ja ikkagi täiesti arusaamatu.
Üldiselt aga...5 päeva veel.
Ma millegipärast arvasin, et kui streik algab, siis on mul ERILINE tunne, noh, et kõik koos teeme midagi ühise suure eesmärgi nimel...Aga loomulikult pole mitte mingisugustki tunnet ja pigem mõtlen hirmuga järgmisele nädalale, kui peab viis päeva tööl olema. Ma olen oma peas kõik asjad selleks veerandiks ära lõpetanud, nii et tuleb üks tiksumisega nädal, mis muud. Lõpueksamini on jääanud poolteist kuud, natuke hirmutav ka. Või keda ma petan, väga hirmutav on :D Kõik, kõik on uus ja ikkagi täiesti arusaamatu.
Üldiselt aga...5 päeva veel.
Monday, March 5, 2012
Ideaalne raamat vannis lugemiseks...
...ehk Amy Jenkins "Mesinädalad"
Taas tuleb tõdeda, et pealkirjaga saab raamatu kohta KÕIK öeldud :) Tõeliselt tore lugemine, kui tahad LIHTSALT lugemisega aega veeta. Kuna ma jumaldan vannis käimist, seal kirsside söömist ja raamatute lugemist, siis minu jaoks on see just "vanniraamat".
Lugu lühidalt selles, kuidas on neiu nimega Honey, kes on abiellumas, aga kellel on südames teatav igatsus ühe teise mehe järele. Ja raamat poleks ju raamat, kui seal ei juhtuks nii, et Honey ei satuks oma südamepõhjaigatusega kokku ega põgeneks temaga.
Ladusalt kirjutatud, päris muhedad tegelaskujud, mõne koha peal minu jaoks pisut liiga vänge (helikopteriga põgenemine oleks võinud ära jääda nt), seega kokkuvõttes üllatavalt nauditav lugemine. Nauditav siis Bridget-Jonesi-päeviku stiilis, mitte Kuritöö-ja-karistus stiilis.
Mõnes kohas suisa mõtlema panev, nt armukadeduse osas - tead küll, et oled kellegi jaoks õige ja see teine on sinu jaoks õige, aga sellele vaatamata (või selle tõttu?) tekib südamesse nii palju veidraid tundeid, millest isegi aru ei saa.
Lõpp mulle meeldis. Enam-vähem. Vähemalt oli seotud eelnevaga, nii et ma ei pidanud mõtlema viimastel lehekülgedel, kust kurrrja see nüüd siis tekkis???
Taas tuleb tõdeda, et pealkirjaga saab raamatu kohta KÕIK öeldud :) Tõeliselt tore lugemine, kui tahad LIHTSALT lugemisega aega veeta. Kuna ma jumaldan vannis käimist, seal kirsside söömist ja raamatute lugemist, siis minu jaoks on see just "vanniraamat".
Lugu lühidalt selles, kuidas on neiu nimega Honey, kes on abiellumas, aga kellel on südames teatav igatsus ühe teise mehe järele. Ja raamat poleks ju raamat, kui seal ei juhtuks nii, et Honey ei satuks oma südamepõhjaigatusega kokku ega põgeneks temaga.
Ladusalt kirjutatud, päris muhedad tegelaskujud, mõne koha peal minu jaoks pisut liiga vänge (helikopteriga põgenemine oleks võinud ära jääda nt), seega kokkuvõttes üllatavalt nauditav lugemine. Nauditav siis Bridget-Jonesi-päeviku stiilis, mitte Kuritöö-ja-karistus stiilis.
Mõnes kohas suisa mõtlema panev, nt armukadeduse osas - tead küll, et oled kellegi jaoks õige ja see teine on sinu jaoks õige, aga sellele vaatamata (või selle tõttu?) tekib südamesse nii palju veidraid tundeid, millest isegi aru ei saa.
Lõpp mulle meeldis. Enam-vähem. Vähemalt oli seotud eelnevaga, nii et ma ei pidanud mõtlema viimastel lehekülgedel, kust kurrrja see nüüd siis tekkis???
Sunday, March 4, 2012
Täna käis mu isa mul külas. Ja esimest korda kõigi nende aastate jooksul tundsin ma tõelist kurbust selle pärast, et ta teeb nii palju tööd. Ma tõesti ootasin teda, isegi koristasin natuke, tegin kohvi, panin valmis eilse koogi (mida ta nagunii ei tahtnud, sest ta peab dieeti). Ja siis jõudis ta meil olla ainult tunnikese, millest tubli poole võttis ära tööalane telefonikõne :( Ma oleksin heal meelel temaga erinevaid asju arutanud, aga noh...Ta oli ise ka kurb. Too kõne tegi ta ka kurvaks, ma saan täiesti aru. Aga ikkagi. Ja siis need inimesed ütlevad, et ministeeriumis töötavad ainult idioodid ja need, kes muud tööd teha ei viitsi. Kammooon, täna on pühapäeva õhtu ja seesama idioodist laiskvorst ei saanud isegi oma lapselapsega juttu ajada.
"If" by Rudyard Kipling
Are losing theirs and blaming it on you,
If you can trust yourself when all men doubt you.
But make allowance for their doubting too;
If you can wait and not be tired of waiting,
Or being lied about, don't deal in lies.
Or being hated, don't give way to hating,
And yet don't look too good, nor talk too wise:
If you can dream - and not make dreams your master,
If you can think - and not make thoughts your aim,
If you can meet with Triumph and Disaster
And treat those two impostors just the same;
If you can bear to hear the truth you've spoken
Twisted by knaves to make a trap for fools.
Or watch the things you gave your life to, broken.
And stoop and build 'em up with warn-out tools:
If you can make one heap of all your winnings
And risk it on one turn of pitch-and-toss,
And lose, and start again at your beginnings
And never breathe a word about your loss;
If you can force your heart and nerve and sinew
To serve your turn long after they are gone,
And so hold on when there is nothing in you
Except the Will which says to them: "Hold on!"
If you can talk with crowds and keep your virtue,
Or walk with kings - nor lose the common touch,
If neither foes nor loving friends can hurt you,
If all men count with you, but none too much;
If you can fill the unforgiving minute
With sixty seconds' worth of distance run.
Yours is the Earth and everything that's in it,
And - which is more - you'll be a Man, my son!
Saturday, March 3, 2012
Jätkuvalt asendustegevuse lainel
Hakkasin mõtlema, et mul on kogu elu olnud ebaterve suhe riietega. OK, päris algust ma ei mäleta, esimesed mälupildid on lasteaiast, kus mu parimal sõbrannal oli mikihiiremustriline kleit. Tol ajal polnud mul küll mingisugust ettekujutust, kes või mis on Miki-Hiir, aga kleit oli kadestamisväärne.
Gümnaasiumi ajal igatahes läks asi üldse käest ära. Ja ma ei pea siinkohal silmas seda, et ma oleks riietunud kuidagi maitsetult või nõmedalt (mida kindlasti KA ette tuli), lihtsalt see oligi pool (kui mitte rohkem) elu. Et iga päev oleks seljas kostüüm, mida tähele pandaks. Mis eristuks. Paneks arvama, et olen eriline. Ai, milline egolaks oli jõuda lõpuks Tartusse ja saada aru, et nüüd on selline riietumine norm. Et mitte keegi ei vaata enam, eh, mis omapärane riietus, vaid parimal juhul, eh, tudeng. Ja kõik.
Siis sain ma lapse. Ja mitte midagi ei muutunud. Ainult selle vahega, et kui ma enne tegelesin enda riietusega, siis nüüd Juliuse omaga. Ja kui enne oli tähtis põnev kooslus, siis nüüd oli tähtis, et õueriided oleks Lenne/Huppa/Reima. Oh, küll oli ilus elu, kui polnud veel foorumeid, kus kirjutavad empsid, mis kõik eluliselt oluline. Nt mähkmekonteiner. Või niisked salvakad. Või see, et kodus oleks valmis kümme erinevat valmistoidupurki beebile. OK, nende viimaste asjadega ei läinud ma kunagi kaasa, mähkmed läksid prügikasti, tagumik sai beebil puhtaks vee all ja püreesid (see ainumas kuu, mil Ruudi oli nõus neid sööma) tegin ikka ise. Aga riiete osas läks asi küll käest ära, tunnistan seda ausalt. Ja nüüd üritan südamest sellest sõltuvusest välja tulla. Tahaks jälle elada nii, et suvalist last õues nähes ma ei teaks, mis firma riideid ta kannab, vaid oleks mõte, issand, kui nunnu jopp (või siis öh, mis sellele vaesele lapsele selga on pandud).
Ühel hetkel läksin tööle ja sain aru, et töö iseloom on selline, et tuleks võib-olla natuke enne mõelda, mida selga panna. Ja täiesti siiralt võin öelda, et kogu selle aja olen ma tõesti püüdnud riietuda noh...normaalselt :D Ja siis teatas eile Heiko, et ma peaks oma garderoobi välja vahetama. Muidu ei hakkagi keegi mind tõsiselt võtma :D Ta ei ole siiani üle saanud sellest, et ma ükskord läksin tööle pidžaamaga. Kuigi see ei olnud üldse pidžaama, vaid moodsad haaremipüksid otse Indiast. Ja see ei olnud enam päris tööpäev, vaid üks neist paberimajanduse omadest. Ma ei mäleta, et ma oleks klassi ette neis läinud. Tõesti ei mäleta.
Igatahes ei kavatse ma oma garderoobi välja vahetada. Vähemalt mitte veel. Võib-olla mõne aasta pärast. Sest riided on ju ikkagi ainult kehakatted ja neid ei tohiks üle tähtsustada :D
9 päeva veel.
Gümnaasiumi ajal igatahes läks asi üldse käest ära. Ja ma ei pea siinkohal silmas seda, et ma oleks riietunud kuidagi maitsetult või nõmedalt (mida kindlasti KA ette tuli), lihtsalt see oligi pool (kui mitte rohkem) elu. Et iga päev oleks seljas kostüüm, mida tähele pandaks. Mis eristuks. Paneks arvama, et olen eriline. Ai, milline egolaks oli jõuda lõpuks Tartusse ja saada aru, et nüüd on selline riietumine norm. Et mitte keegi ei vaata enam, eh, mis omapärane riietus, vaid parimal juhul, eh, tudeng. Ja kõik.
Siis sain ma lapse. Ja mitte midagi ei muutunud. Ainult selle vahega, et kui ma enne tegelesin enda riietusega, siis nüüd Juliuse omaga. Ja kui enne oli tähtis põnev kooslus, siis nüüd oli tähtis, et õueriided oleks Lenne/Huppa/Reima. Oh, küll oli ilus elu, kui polnud veel foorumeid, kus kirjutavad empsid, mis kõik eluliselt oluline. Nt mähkmekonteiner. Või niisked salvakad. Või see, et kodus oleks valmis kümme erinevat valmistoidupurki beebile. OK, nende viimaste asjadega ei läinud ma kunagi kaasa, mähkmed läksid prügikasti, tagumik sai beebil puhtaks vee all ja püreesid (see ainumas kuu, mil Ruudi oli nõus neid sööma) tegin ikka ise. Aga riiete osas läks asi küll käest ära, tunnistan seda ausalt. Ja nüüd üritan südamest sellest sõltuvusest välja tulla. Tahaks jälle elada nii, et suvalist last õues nähes ma ei teaks, mis firma riideid ta kannab, vaid oleks mõte, issand, kui nunnu jopp (või siis öh, mis sellele vaesele lapsele selga on pandud).
Ühel hetkel läksin tööle ja sain aru, et töö iseloom on selline, et tuleks võib-olla natuke enne mõelda, mida selga panna. Ja täiesti siiralt võin öelda, et kogu selle aja olen ma tõesti püüdnud riietuda noh...normaalselt :D Ja siis teatas eile Heiko, et ma peaks oma garderoobi välja vahetama. Muidu ei hakkagi keegi mind tõsiselt võtma :D Ta ei ole siiani üle saanud sellest, et ma ükskord läksin tööle pidžaamaga. Kuigi see ei olnud üldse pidžaama, vaid moodsad haaremipüksid otse Indiast. Ja see ei olnud enam päris tööpäev, vaid üks neist paberimajanduse omadest. Ma ei mäleta, et ma oleks klassi ette neis läinud. Tõesti ei mäleta.
Igatahes ei kavatse ma oma garderoobi välja vahetada. Vähemalt mitte veel. Võib-olla mõne aasta pärast. Sest riided on ju ikkagi ainult kehakatted ja neid ei tohiks üle tähtsustada :D
9 päeva veel.
Friday, March 2, 2012
Minu elu :D
This Is My Life, Rated | |
Life: | 7.2 |
Mind: | 7.5 |
Body: | 6.6 |
Spirit: | 5.2 |
Friends/Family: | 6 |
Love: | 7.3 |
Finance: | 7.2 |
Take the Rate My Life Quiz |
Siinkohal ei saa ma aru, kuidas saab olla minu indeks keha kohta (millega ma olen täiesti rahul) madalam kui finantsseisu (millega ma ei ole üldse rahul) oma :D
Kuna põhiline, mis minu elus praegu toimub, ei kuulu avalikku ruumi, aga miski ajab üle äärte, kriban niisama. Täiesti mõttetult.
Näiteks sellest, kuidas me koolis emakeele päeva ette valmistame (kusjuures ma pole siiani viimselt kindel, kas on emakeele päev või emakeele päev, aga ma lihtsalt ei viitsi kuskilt üle ka kontrollida. Mõlema variandi poolt on võimalik argumenteerida). Jäin täna lihtsalt abituriente vaatama ja mõtlema, et nad on ikka nõnda vahvad tegelased, nii asjalikud ja teemas sees. Kui palju ma olen ärrtitunud, kui näen, et reede pärastlõunal on tundi jõudnud jälle alla poolte tegelaste, kui palju olnud hämmingus, kuidas nad suudavad ülesandeid niiiii kergelt võtta, pingutamisest absoluutselt loobudes...Ja nüüd siis ka need kõige lorumad pakuvad ideid, otsivad lahendusi....Äärmiselt-äärmiselt tore tunne. Vaatamata sellele, et kohustusliku kirjanduse vastamise lahter on e-koolis täis nulle ja ühtesid, komareeglid on nende meelest nõrkadele, sest komad lähevad ju alati tunde järgi...Aga mis seal ikka, vähemalt on neil süda õige koha peal ja see ju peakski olema kõige tähtsam või mis? Aaaa, aktusele teevad kaheteistkümnendikud omaloomingulise etenduse, mis ei ole absoluutselt seotud ei emakeelega....aga tühja sellest, ma arvan, et sellest saab ainus osa aktusel, mida on natukenegi huvitav vaadata. Aktus kui formaat lihtsalt pole minu teema, ma suudan ise ka neil alati seitse korda igavusse surra ja mõelda, miks selliseid asju läbi viiakse.
Niii, järgmisel nädalal on ainult kaks tööpäeva ja siis ongi viimane nädal ja see kõige hullem aeg tööpostil ongi möödas. Mul on vaja direktorile öelda, et ma olen kogu vaheaja ära, aga ma ei julge. Sest ta kindlasti tahab teada, miks ometi, aga ma ei taha sellele küsimusele vastata. Nõme, eks...Natuke väike laps, kes kardab tonte. Aga see on sisemine küsimus ja minu jaoks niiii oluline. Tean, et mõtlen liiga palju, ja liiga palju just teiste vaatepunktist, aga need on minu jaoks olulised inimesed ju. Tänaseks sai selgeks ka see, et 8. märtsil ma kolleegidega ühisele piule minna ei saa, kuna pean sel päeval hoopis teises paigas viibima. Ehk on niiviisi ka parem, Neeme ja Kristin nagunii ei lähe, kelle pärast mul siis üldse oleks vaja kohale kobistada. Aga mingis mõttes on ikkagi kurb.
Üleüldse kõigub meeleolu pidevalt äärmusest äärmusesse, samamoodi entusiasmist täielikku apaatiasse...et hakkab endalegi närvidele käima. Hakkan järjest enam mõtlema, et peaks äkki veganiks hakkama. Mida rohkem ma selle kohta loen, seda mõistlikum see tundub. Eriti jälgides seda, kuidas mu organism käitub pärast korralikku lihapraadi. Aga noh, entusiasmi ju pole....
Üldiselt aga, lase vabaks!
Näiteks sellest, kuidas me koolis emakeele päeva ette valmistame (kusjuures ma pole siiani viimselt kindel, kas on emakeele päev või emakeele päev, aga ma lihtsalt ei viitsi kuskilt üle ka kontrollida. Mõlema variandi poolt on võimalik argumenteerida). Jäin täna lihtsalt abituriente vaatama ja mõtlema, et nad on ikka nõnda vahvad tegelased, nii asjalikud ja teemas sees. Kui palju ma olen ärrtitunud, kui näen, et reede pärastlõunal on tundi jõudnud jälle alla poolte tegelaste, kui palju olnud hämmingus, kuidas nad suudavad ülesandeid niiiii kergelt võtta, pingutamisest absoluutselt loobudes...Ja nüüd siis ka need kõige lorumad pakuvad ideid, otsivad lahendusi....Äärmiselt-äärmiselt tore tunne. Vaatamata sellele, et kohustusliku kirjanduse vastamise lahter on e-koolis täis nulle ja ühtesid, komareeglid on nende meelest nõrkadele, sest komad lähevad ju alati tunde järgi...Aga mis seal ikka, vähemalt on neil süda õige koha peal ja see ju peakski olema kõige tähtsam või mis? Aaaa, aktusele teevad kaheteistkümnendikud omaloomingulise etenduse, mis ei ole absoluutselt seotud ei emakeelega....aga tühja sellest, ma arvan, et sellest saab ainus osa aktusel, mida on natukenegi huvitav vaadata. Aktus kui formaat lihtsalt pole minu teema, ma suudan ise ka neil alati seitse korda igavusse surra ja mõelda, miks selliseid asju läbi viiakse.
Niii, järgmisel nädalal on ainult kaks tööpäeva ja siis ongi viimane nädal ja see kõige hullem aeg tööpostil ongi möödas. Mul on vaja direktorile öelda, et ma olen kogu vaheaja ära, aga ma ei julge. Sest ta kindlasti tahab teada, miks ometi, aga ma ei taha sellele küsimusele vastata. Nõme, eks...Natuke väike laps, kes kardab tonte. Aga see on sisemine küsimus ja minu jaoks niiii oluline. Tean, et mõtlen liiga palju, ja liiga palju just teiste vaatepunktist, aga need on minu jaoks olulised inimesed ju. Tänaseks sai selgeks ka see, et 8. märtsil ma kolleegidega ühisele piule minna ei saa, kuna pean sel päeval hoopis teises paigas viibima. Ehk on niiviisi ka parem, Neeme ja Kristin nagunii ei lähe, kelle pärast mul siis üldse oleks vaja kohale kobistada. Aga mingis mõttes on ikkagi kurb.
Üleüldse kõigub meeleolu pidevalt äärmusest äärmusesse, samamoodi entusiasmist täielikku apaatiasse...et hakkab endalegi närvidele käima. Hakkan järjest enam mõtlema, et peaks äkki veganiks hakkama. Mida rohkem ma selle kohta loen, seda mõistlikum see tundub. Eriti jälgides seda, kuidas mu organism käitub pärast korralikku lihapraadi. Aga noh, entusiasmi ju pole....
Üldiselt aga, lase vabaks!