Jätkuvalt asendustegevuse lainel

Hakkasin mõtlema, et mul on kogu elu olnud ebaterve suhe riietega. OK, päris algust ma ei mäleta, esimesed mälupildid on lasteaiast, kus mu parimal sõbrannal oli mikihiiremustriline kleit. Tol ajal polnud mul küll mingisugust ettekujutust, kes või mis on Miki-Hiir, aga kleit oli kadestamisväärne.

Gümnaasiumi ajal igatahes läks asi üldse käest ära. Ja ma ei pea siinkohal silmas seda, et ma oleks riietunud kuidagi maitsetult või nõmedalt (mida kindlasti KA ette tuli), lihtsalt see oligi pool (kui mitte rohkem) elu. Et iga päev oleks seljas kostüüm, mida tähele pandaks. Mis eristuks. Paneks arvama, et olen eriline. Ai, milline egolaks oli jõuda lõpuks Tartusse ja saada aru, et nüüd on selline riietumine norm. Et mitte keegi ei vaata enam, eh, mis omapärane riietus, vaid parimal juhul, eh, tudeng. Ja kõik.

Siis sain ma lapse. Ja mitte midagi ei muutunud. Ainult selle vahega, et kui ma enne tegelesin enda riietusega, siis nüüd Juliuse omaga. Ja kui enne oli tähtis põnev kooslus, siis nüüd oli tähtis, et õueriided oleks Lenne/Huppa/Reima. Oh, küll oli ilus elu, kui polnud veel foorumeid, kus kirjutavad empsid, mis kõik eluliselt oluline. Nt mähkmekonteiner. Või niisked salvakad. Või see, et kodus oleks valmis kümme erinevat valmistoidupurki beebile. OK, nende viimaste asjadega ei läinud ma kunagi kaasa, mähkmed läksid prügikasti, tagumik sai beebil puhtaks vee all ja püreesid (see ainumas kuu, mil Ruudi oli nõus neid sööma) tegin ikka ise. Aga riiete osas läks asi küll käest ära, tunnistan seda ausalt. Ja nüüd üritan südamest sellest sõltuvusest välja tulla. Tahaks jälle elada nii, et suvalist last õues nähes ma ei teaks, mis firma riideid ta kannab, vaid oleks mõte, issand, kui nunnu jopp (või siis öh, mis sellele vaesele lapsele selga on pandud).

Ühel hetkel läksin tööle ja sain aru, et töö iseloom on selline, et tuleks võib-olla natuke enne mõelda, mida selga panna. Ja täiesti siiralt võin öelda, et kogu selle aja olen ma tõesti püüdnud riietuda noh...normaalselt :D Ja siis teatas eile Heiko, et ma peaks oma garderoobi välja vahetama. Muidu ei hakkagi keegi mind tõsiselt võtma :D Ta ei ole siiani üle saanud sellest, et ma ükskord läksin tööle pidžaamaga. Kuigi see ei olnud üldse pidžaama, vaid moodsad haaremipüksid otse Indiast. Ja see ei olnud enam päris tööpäev, vaid üks neist paberimajanduse omadest. Ma ei mäleta, et ma oleks klassi ette neis läinud. Tõesti ei mäleta.

Igatahes ei kavatse ma oma garderoobi välja vahetada. Vähemalt mitte veel. Võib-olla mõne aasta pärast. Sest riided on ju ikkagi ainult kehakatted ja neid ei tohiks üle tähtsustada :D

9 päeva veel.