Mul on kahju, aga ma ei kahetse

Selliste sõnadega alustas oma hüvastijätukõnet kunagi ammusel ajal Jaan Tammsalu, kui ta andis teada, et lahkub Viljandist ja asub tööle Tallinnas.
Ilusasti öeldud. Lihtsalt ja kokkuvõtlikult kõik see, mis sisemuses toimub.

Ühesõnaga, aeg on küps, et ka internetiavaruses otse ja omadega välja kuulutada, et kõik see, mis sai alguse eelmise aasta augustis, on päädinud lõpuks tõsiasjaga, et see õppeaasta jääb mul siinses koolis viimaseks. Järgmisel sügisel astun klassi ette juba uues ja uhkes gümnaasiumis, kus klassid on suured ja kolleege oi-oi, kui palju.

Kui nüüd täpne olla, siis koolihoone ise pole kindlasti mitte uus ja uhke, sest seda pole praeguseks veel ehitamagi hakatud, hange kuulutati alles välja :D Seega esimene aasta möödub kindlasti mööda linna ringi traavides, üritades mõista, millises hoones tegelikult parajasti viibima peaks.

Meeletult raske oli seda kõike koolis rääkida. Ikka on tunne, et vean alt inimesi, kuigi on selge, et meil on liikumisvabadus ja praegune seis on Mustvees väga-väga nutune. See ebakindlus, mis terve aasta on väldanud, on mind praeguseks juba äärmiselt ära kurnanud. Mis oleks veel siis saanud, kui ma poleks teadnud, et tegelikult on väljapääs käeulatuses? Ma oleks puhta segane ju :D

Direktorile oli väga keeruline seda teadet edasi öelda, esiteks emotsionaalselt muidugi, aga puhtfüüsiliselt ka, sest ta lihtsalt lehvis ringi kogu aeg. Nõnda ma lõpuks ei pidanud vastu ja võtsin Adel nööbist kinni ja rääkisin oma loo talle ära. See on tegelikult üks kurvemaid külgi selles kõiges, et me Adega ei saanudki korralikult koos töötada, tema elas alles sisse, ja me mõlemad ka lihtsalt kompasid teineteist, et saada aimu, kuhu maani minna, mida saaks koos teha ja nõnda edasi. Kokkuvõttes tõelist klappi veel ei saanudki tekkida, saime üksnes aimu selle klapi võimalikkusest. Direktori sain lõpuks kätte tänu sellele, et panin klassi filmi vaatama ja kasutasin seda aega temaga vestlemiseks. Ta on meil toredalt emotsionaalne, piserdas natuke, aga märkis täiesti õigesti, et ega tal pole mõtet mulle midagi pakkuma hakata, sest seda, mida pakub mulle Viljandi, ei ole võimalik temal kuskilt välja võluda. Mis tegelikult teeb mind nii nukraks. Kuidagi väike ja äbarik tundub nüüd meie kool, üritab võidelda oma olemasolu eest, aga kõik kisub kiiva. Seda enam tunnen ennast rotina, kes põgeneb uppuvalt laevalt.

Nüüd aga kõige raskem koht. Minu lapsed. Minu tolajullerid, keda peetakse kooli kõige alamotiveeritumaks klassiks, kus puudub potentsiaal ja keda on klassijuhatajate osas juba praeguseks liiga palju loksutada. Nad jäävad must ilma oma viimasel aastal, see oli ja on mu tõeline südamevalu. Nagu nad ise mulle ütlesid: mitte keegi ei salli meid siin koolis ju peale sinu. See muidugi ei vasta tõele, aga ma tõepoolest ei tea kedagi, kes suhtuks neisse paremini kui lihtsalt neutraalselt. Arutasime nendega ka seda probleemi ja leidsime arvatavasti lahenduse. Ja kui nüüd läheb nõnda, et nad saavad bioloogiaõpetaja endale klassijuhatajaks, võin ma kergemalt hingata. Teised variandid...ei tule lihtsalt kõne alla ka :D

Ehk siis jüripäev hakkab taas kätte jõudma. Ma ei taha selle pakkimise peale üldse mõtlema ka hakata. Kuigi vist peaks. Saaks midagi otsast juba jooksma. Meil on ilmselgelt liiga palju asju.