Teised riigigümnaasiumid

Enne veel, kui me puhkusele läksime, käisime oma kollektiiviga ekskursioonil kolmes riigigümnaasiumis. Ma pean tunnistama, et ma olen kolme aasta jooksul mõelnud, miks küll inimesed meie kooli nii palju vaatamas käivad. On jah tore uus maja, aga midagi niiii erilist ju ikka pole. Aga pärast Tartu Tamme, Jõgeva ja Jõhvi külastamist mõistan ma seda värki natuke rohkem. Tegelikult on päris põnev näha uudseid lahendusi.

Arhitektuuriliselt on Jõhvi Gümnaasium oma ringja ülesehitusega kõige ägedam.

Mulle meeldis ka nende amfiteaterlik aatrium, ...

... mille ühes ääres oli gong, mida igaüks, kes soovib kedagi duellile kutsuda, võib kõmistada. Pärast lööki on inimesel kolm minutit aega, et ringi keskel oma mure ära rääkida ja teatada duelli toimumise aeg. Väljakutseid võivad esitada kõik kõigile, k.a õpilased õpetajatele. Siiani kahjuks polnud ühtki duelli toimunud. Mida kauem meie ekskursioon kestis, seda rohkem tekkis mul tunne, et ma olen sunnitud nende direktori duellile kutsuma, sest ta oli jälle see inimene, kes tekitab tahtmise vastu rääkida isegi siis, kui tegelikult muul ajal oleks tema esitatud mõtetega päri. Mind lihtsalt kohutavalt häirib, kui õpetajate ja direktorite seltskonnas läheb hästi kiiresti jutt sellele, et palk on liiga väike. Too direktor viis jutu madalatele palkadele kohe pärast tervitamist. Ja kui ma tema küsimuse peale, miks ma ei streigi madala palga vastu, ütlesin, et ma ei streigi, sest ma ei taha, siis hakkas ta peaaegu mu põskedele pluti-pluti tegema, sest see tundus talle vist nii nunnult naiivne ja tobe.

Nojah, see osa, mis ta rääkis kooli mahutuvuse kohta, oli muidugi asjalik. Uued koolid nimelt ehitatakse mingi hulga õpilaste jaoks. Meie oma on vist 600 õpilasele mõeldud. Samal ajal tähendab see teatud arvule õpilastele mõeldud mahutuvus seda, et selline hulk inimesi mahuks põhimõtteliselt majja ära, nii et igaühel oleks koht, kus olla, aga mõne jaoks tähendab see koht WC-d. Klassides nii palju ruumi pole. Meil on hetkel üle 500 õpilase ja juba praegu on kohati täielik karauul. Muutunud õpikäsitus ja ümberpööratud klassiruum ja õppida saab igal pool, k.a näiteks koridoris või aatriumis või aulas ja muu bla-bla-blaa. Reaalsus on aga selline, et esiteks on need mõned üksikud õpetajad (näiteks mina-.-), kes peavad moodsalt suvalises ruumis ilma tehnikata ise pea peal seisma, sest suurem osa peesitab rahumeeli oma kindlas klassis. Ja teiseks - koolis, kus ei eksisteeri kindlaid vahetunniaegu, on tiba ebamugav avalikus ruumis õppetundi läbi viia, kui samal ajal paar klassitäit õpilasi sööb, puhkab või teeb rühmatööd.

Jõhvis on muuseas ka n-ö tagumiktunnid, sest kõik õpetajad peavad tööl käima kaheksast viieni. Või neljani? Igatahes mingid kindlad kellaajad. Mõte on ju kena - õpetaja teeb oma töö ära koolimajas, mitte ei tegele sellega õhtul pliidi või televiisori kõrval. Selline asi aga eeldab individuaalseid töökohti, sest proovi sa gümnasistide kirjandeid ühises õpetajate toas hinnata :D

Tartu Tamme Gümnaasium oli ka mõnusa aatrimiga, kus asub nende avatud raamatukogu.

Raamatukogu all paremal nurgas

Uute koolimajade avatud kontseptsioon laieneb nimelt ka raamatukogudele. Meil on täiega avatud ruum :D Ja kui alguses võis see natuke hirmutav tunduda (raamatud niimoodi täiesti vabalt riiulitel kõigile ahvatlevalt kättesaadaval), siis tegelikult on see päris võluv. Tammes olid nad suutnud aga avatuses ja suletuse ühendada sel kombel, et aatriumi keskel on spiraal, mille ääres on individuaalõppekohad, kus on lamp ja võimalus oma läpakas seina pista. 

Tamme oleks mulle parema mulje jätnud, kui meid oleks vastu võtnud mõni teine inimene, kes oleks enne natuke läbi mõelnud, kes me oleme ja mida me juba teame. Ses mõttes, et me saime tavalise ekskursiooni, kus meile näidata uudseid ägedaid lahendusi, mida me viimased kolm aastat oleme kasutanud :D Taustaks (teatval määral arusaadav) uhkus - vaadake, mis MEIL on, hakkas natuke kade, jah? Ei hakanud :D Natuke kadedaks tegi hoopis see, kui ma sain aru, kui palju koostööd saavad nad ülikooliga teha. Tammes on näiteks meditsiinisuund, kus ongi iganädalased tunnid ülikooli laborites. Rääkimata kõikidest külalistest, kes neil tundides rääkimas käivad. Meil käivad ka, aga paratamatult peame leidma vähemalt nii palju raha, et inimene kohale transportida, neil jääb see mure ka ära. Kuna nende maja on uuem kui meie oma, on neil sisustus kohati ägedam, sest aeg on lihtsalt edasi läinud ja ägedaid asju (näiteks keemialaborisse) on lihtsam saada. 

Ja viimasena minu lemmik Jõgeva Gümnaasium. Ma arvan, et lemmik oli ta just sellepärast, et meid vastu võtnud direktor ja õppealajuhataja olid ise nii vaimustuses oma koolist, et see kandus ka mulle üle. Jõgeva maja on eriline, kuna ta on ainsana meie külastatud hoonetest tõesti vana maja, mis tähendab, et selliseid suuri avatud alasid seal pole. Selle eest on neil väga palju peegleid :D Tõeliselt palju :D Kogu aeg on võimalik oma välimust kontrollida. Muus osas on nende maja lihtsalt ilus ja värske, mingeid erilisi arhitektuurilisi ootamatusi polnud. 

Õppekorralduselt on huvitav see, et kõik need kolm kooli on üle läinud 75-minutilistele tundidele. Me oleme ka sellise ettepaneku teinud, sest keeles ja kirjanduses on tõesti 45 natuke liiga vähe, 90 (tavaliselt nagunii on topelttunnid) natuke palju, viimased kümme kipuvad lorutamiseks minema. Üleminekut takistavad kaks ainevaldkonda. Üheks on kehalised, kelle murest ma tegelikult üsna aru saan, sest meil endal spordiruume pole, mis tähendab, et liikumise peale kulub osa tunnist ära ja siis olekski päris lühike tund. Teised on matemaatikud, kes ütlevad, et kui kontakttunde arvuliselt on vähem (viis 45-minutilist vs kolm 75-minutilist), ei saa nii palju koduseid töid anda. Matemaatika ja tema eristaatus meie koolisüsteemis... Kusjuures seda vist rõhutati ka igas koolis, et tund on õppimise koht, seda aega tuleb maksimaalselt ära kasutada. Ja koduseid töid minimaalselt anda. See on ka meie kooli üks põhimõtteid. Välja arvatud siis matemaatika, mis on ainus aine programmis, mida ei saa selgeks muidu kui koduste tööde varal. Võibolla ei saagi. 

Kokkuvõttes siis - mul on natuke kahju, et mitte kõik Eesti õpilased ja õpetajad ei saa veeta oma päevi nii mõnusas keskkonnas, nagu see on riigigümnaasiumides loodud. Ja teiseks, kui ma üldse kaaluksin töökohavahetust, siis ainuke variant oleks Jõgeva, mis näitab, et olgu see keskkond milline tahes, põhiline on ikkagi õhkkond, mille loovad (juhtivad) inimesed.

Ja pildid on guugli otsingust.