Ka sel aastal lõpetati

Täna oli meil lõpetamine. Sel aastal oli kuidagi vähe lilli. Ja seda ei pannud tähele ainult mina, vaid ka teised. Mitte et keegi otseselt arvet peaks, kes toob lõpetamisel õpetajatele lilli, aga mõni jääb lihtsalt silma. Ja administraatorilauas jäi see eriti hästi silma, sest tavaliselt tuuakse sinna kokku päris kena kimp, aga seekord said nad täpselt ühe gerbera :D

Mis mind tegelikult siiani peaaegu et nutma ajab, pole üldsegi seotud lilledega. Meil oli päris palju medaliste. Eks meil oli palju lõpetajaid ka. Ja medalistidega on see lugu, et ette kutsutakse ka nende vanemad. Sel aastal oli meil suisa minister kohal, kes medalid ja tänukirjad üle andis. Enne seda, kui me üldse pidulikku saali kohale jõudsime, kohtus meie rongkäik ühe suhteliselt agressiivse isaga, kellele miskipärast ei meeldinud ei korraldus ega miski muu. Natuke aega hiljem (medalite kätteandmisel) selgus, et tegemist oli ühe kuldmedalisti isaga. Kogu see kätlemise ja tänamise situatsioon oli hästi kummaline kõrvalt vaadata, eriti hilisem lavalt lahkumine, kus isa lihtsalt tormas oma pisikese naise juurest minema.

Veel mõnda aega hiljem selgus, et sellest isast õhkus korralik alkoholivine ning ta oli ka kooli helistanud ja administraatorit suisa sõimanud, suutmata tegelikult väljendada, mis mure tal on.

Ma läksin selle kõige peale hästi kurvaks. Mõtleks vaid, su laps lõpetab gümnaasiumi kuldmedaliga, see on nii ilus ja uhke päev. Ja sina võtad oma nina niiviisi viltu. Mul oli lapsest nii kahju, tema jaoks võis see situatsioon olla õudselt vastikult piinlik.