Paluge ja teile antakse

Ükskord juhtus nii, et Ruudi läks magama ja ma lihtsalt ajaviiteks jäin vaatama "Pealtnägijat". Ja seal oli klipp Ingvar Villido teadliku muutumise kunstist. Mul on väga keeruline otsustada, kas ma igapäevaselt olen pigem seda tüüpi inimene, keda sellised teemad tõmbavad, või siis mitte. Sest noh, mõni tõmbab ja teine mitte. Igatahes TMK lõik "Pealtnägijas" paelus mind ja pani täitsa mõtlema, et noh, miks mitte. Kuni lõpuks öeldi, kui palju see kursus maksab, ja ma leidsin, et 200 eurot on ikkagi liiga palju, et lihtsalt huvi pärast proovida. Ma tegelikult saan aru, miks need kursused nii kallid on - kui sa oled maksnud sellise summa, siis sa oled oluliselt motiveeritum selleks, et asi sulle meeldiks.

Mina tundsin, et nii palju ma ennast motiveerida ei taha. Mainis ainult hr H-le, et näed, vaatasin ja isegi läheks, aga põlgan kalliks.

Ja nüüd kujutlegem minu hämmingut, kui järgmisel päeval potsatas mu tööalasesse postkasti kiri, et mulle pakutakse järgmisel nädalal minu kodulinnas toimuval teadliku muutumise kunsti kursusel osalemist täiesti tasuta. Meie töökollektiivi liikmete eest maksab osalustasu üks sihtasutus.

Tegin silmad suureks ja mõtlesin, mis nüüd saab :D

Ses mõttes, et ega ma siis nii hoolega polnud mõelnud sinna kursusele minna. Ikkagi terve nädalavahetus, kaks täistööpäeva... Samas. Sain isegi aru, et niiviisi universumi direktoriga ei mängita :D Ma olin sõnastanud oma soovi, selle kõva häälega välja öelnud, universum oli mu soovi kohe täide viinud. Ja mina nüüd ei viitsi. Pärast hetke mõtlemist registreerisin end ära.

Nüüd on mul kursusel käidud ja emotsioonid vabastatud. Ausalt öeldes olin ma esialgu täiesti hämmingus, KUI palju inimesi oli kohale tulnud. Ausalt, saarest ja virust. Terve mu kodulinn oli autosid täis. Kusjuures lõunapausidel selgus, et päris paljud osalejatest on neil kursustel käinud juba aastaid, ikka ja jälle uuesti.

Ma ei saa öelda, et mulle ei oleks meeldinud. Viie keha õpetus on nagunii minu meelest ... mõnus. Elades koos ühe emotsionaalse 8-aastasega olen ammu aru saanud, et emotsioon ei ole inimene ise. Ja nende vabastamine on ... vabastav kogemus, on see siis tõesti see, et ma suudan oma emotsioonile öelda, et ta võib nüüd ära minna, või lihtsalt teadlik otsus mitte olla emotsiooni kütkes.

Ega ma nüüd täielikult uus inimene pole. Ja efektiivsus pole ka kuigivõrd suurenenud, aga seda vist õpitakse üldse III kursuse raames. Aga samas, teadlikkus endast ja teadmine, kuidas midagi ära saata, on tõesti kuidagi rahustav.

Kusjuures, huvitav oli see, kui I.V rääkis intellektist ja sellest, kuidas selles (ma ei tea, kuidas seda tegelikult nimetama peaks) minas  olemise ajal rakendab inimene oma intuitsiooni ja ettenägemisvõimet. Mina seda ei suuda. Aga. Hr H on aastaid rääkinud, et tal on võime asju ette näha, ta lihtsalt ei suuda seda iga kord hästi teadvustada. Ma olen tema selleteemalisi jutte alati sõbralikult naeratades kuulanud ja noogutanud. Nüüd mõni nädal tagasi rääkis Hr H, et Ruudi oli talle kurtnud, et nii vastik on, et tema teab, mis juhtuma hakkab. Et see on nii häiriv ja ebamugav ja..

Nojah, tundub, et nemad kahekesi suudavadki rakendada oma teadvuse kõrgemaid seisundeid. Mina siin vabastan oma emotsioone ja olen ka rõõmus :)