Hädas kooliga

Sedapuhku pole hädas mitte koolilaps, vaid mina. Siiski mitte oma kooliga, vaid ikka koolilapse omaga. Ja tõe huvides võiks ära märkida, et ega sel koolilapsel ka hädadega ühel pool ole. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada.

Kirjutada tahtsin hoopis sellistest väikestest mõttekohtadest, mis mul vahepeal on tekkinud. Igasugused probleemid liiga suurte klasside ja madala õpimotivatsiooni ja isegi sellega, et esimeses klassis on juntsudel viis erinevat õpetajat, jäävad täna tähelepanuta. Jagan lihtsalt väikseid igapäevaseid hämminguid  :D

Näiteks jagas matemaatikaõpetaja lastele ühe veebilehe linki, kus saab arvutamist harjutada. Tore lehekülg, palju ülesandeid, aga miskipärast oli lingiga kaasas ka märkus, et sel leheküljel saab harjutamas käia tööpäeviti kella kaheni. Sügasin kukalt ja olin natuke hämmingus, sest tüüpidel on kaks korda nädalas tunnid kella üheni, mis meie oma puhul tähendab, et nii umbes poole kahest on ta heal juhul kodus. Ja ka neil päevil, mil tunnid kaheteistkümnest lõppevad, läheb koduteel parajalt kaua aega ja siis tulevad juba huviringid peale. Aga kui nii, siis nii ja eks me jõudumööda üritasime harjutada. Ühel õhtul kella kuue paiku proovisin lihtsalt huvist lehekülge avada, loomulikult töötas kõik :D Ma ei saa siiani aru, miks õpetaja sellise soovituse kaasa pani.

Teine asi oli siis, kui Ruudi rääkis, et nemad olid koolis arutanud (tunnis), et poisid ja tüdrukud mõtlevad erinevalt ja peaksid ikka eraldi koolides käima. Ma ei osanud sellele kuidagi reageerida. See õpetaja on Ruudi jaoks täielik autoriteet (kuidas õpetaja ütleb, nii on. Mis kahjuks ei välista tema ebasotsiaalset käitumist, aga las see praegu jääb). Igatahes õpetaja ütles nii ja nii nagu võikski olla. Eks ma uurisin, et kuidas see välja paistab. See erinev mõtlemine. Näiteks nii, et tüdrukud mängivad nukkudega, poisid mitte. Ja et tüdruk, kes nukkudega ei mängi, ongi tüdrukute mõttes imelik.  Okei siis :D Selle teadmisega ei saanud ma lasta oma pojal edasi elada, aga ma pole sugugi kindel, kas minu arutlused teemadel "lapsed on lapsed ja mõned tahavad nukkudega mängida ja mõned mitte" kuskile jõudsid.

Sel nädalavahetusel hakkas Ruudi täitma lugemispäevikut. Joonistas pildi ja kirjutas tegelased ja siis teatas, et sisukokkuvõtte asemel peab ta kirjutama raamatu esimese lause. Eks ma sügasin taas kukalt ja lõin letti oma ratsionaalse argumendi, et olime raamatu juba raamatukokku tagasi viinud. See argument ei pädenud :D Tüüp muudkui ajas, et esimene lause ja peab olema ja kui ta ütleb, et raamat on juba tagasi viidud, siis saab ta õpetajalt ikka märkuse, sest oleks pidanud enne esimese lause ära kirjutama. Kogu oma kujutlusvõime juures ei suutnud ma välja mõelda, miks peaks lugemispäevikus seisma raamatu esimene lause, aga seda kahtlust ei saanud ma Ruudiga jagada. Sest et õpetaja :D Tegelikult kahtlustasin ma, et poiss sai õpetaja jutust lihtsalt natuke omamoodi aru. Lõpuks kirjutasin õpetajale murekirja küsimusega, kas peaksime raamatu uuesti laenutama, et esimene lause ära kirjutada. Õpetaja vastas, et ei pea, nad saavat koolis ise hakkama. Panite tähele, mitte sõnagi mind tegelikult huvitanud teemal, kas tõesti pidi just esimese lause kirjutama :D

Lisaks on mul stabiilne segadus d-tähega, sest minu meelest ei kirjutata seda nii, nagu Ruudi teeb. Aga kes olen mina, et õpetaja väiteid vaidlustada.

Nii me siis tasapidi paterdame.