Hirmus lugemiselamus

Et ikka tõestada oma väärilisust sellesse nimekirja kuuluda, tuleb vahel harva ka raamatutest kirjutada. Ja no raamat, mille eile õhtul lõpetasin, lihtsalt karjub jagamise järele.

Tegemist on Albert Lihhanovi teosega "Andestamatu". Võtsin ta raamatukogust seepärast, et tagakaanel olev tekst lubas päriselt toimunu sündmustel põhinevat lugu ja põhimõtteliselt ei tekitanud temaatika (Vene tütarlapse ja Saksa koonduslaagri valvuri vaheline armulugu) minus vastumeelsust, vahel mulle täitsa meeldib sedasorti õõvastavaid lugusid lugeda. Seda enam, et mõtisklused MRP-st juhatasid teema nagunii juba kenasti sisse.

Kui ma õhtul pärast raamatu lõppu tagakaane teksti uuesti üle lugesin, sain aru küll, et juba see oleks pidanud mu peas häirekellad helisema panema, aga noh, haarasin riiulilt raamatu, lasin diagonaalis silmadega üle. Ja ei märganud, et juba selles pisikeses tekstis oli kaks poolitusviga. Oleks ma seda märganud, oleks raamat ehk riiulile jäänudki ja ma oleksin pääsenud traumaatilisest kogemusest lugeda teost, mida tõlkimise ja väljaandmise vahepeal mitte keegi üle pole lugenud. Keelelisest korrektuurist ei ole siinkohal paslik üldse rääkida.

Ausalt, see oli kõige jõledam raamat, mida ma olen lugenud :D

Okei, ma olen ausalt öeldes võimeline üle lugema puuduvad komad. Alateadlikult registreerin need küll ära, aga suudan jätkata. Suudan mööda vaadata suure ja väikese algustähe eksimustest, see on nagunii meil jumala segane värk. las ta siis olla. Raskem on mul leppida poolitusvigadega, sest see on küll nii lihtne asi, milles eksimine tekitab minus alati hämmingut. Samuti trükivead, mis on nii põhimõttelised, et peab peatuma, et mõista, millist sõna üldse mõeldud on. Kui ma tahan anagramme lahendada, siis isegi kirjanduse õpikutes on need täitsa olemas, võtan mõne riiulilt ja lahendan terviseks. Ilukirjandust lugedes pole see pooltki nii lahe. Ja no see, et korduvalt jäävad laused poolikuks, jooksevad kokku, esineb ühest väljendist kaks varianti (kõrvuti) - see kõik on ikka täiesti lubatamatu. Kunagi ammu naersin SIIN  südamliku püpüpi üle, mis on siiani minu meelest hullusti naljakas. Aga "Andestamatus" ei olnud see enam üldse lõbus. See oli täiesti andestamatu :D

Ja ma ei tea, kas selle tõttu ja hoolimata sellest oli lugu ise ka igav. Vähemalt oli õhuke raamat, midagigi head selles kõiges.