Ja mägedelt kajas vastu

Pärast tugevat "Lohejooksja"-elamust hakkasin suhteliselt sama soojaga lugema järgmist Khaled Hosseini raamatut. Kuigi inimesed ümberringi soovitasid võtta "Tuhat hiilgavat päikest", läksin mina mägede teed, sest noh, ma olen lihtsalt nii mugav ja see raamat oli mul tööl olemas. Päikest pole.

Ja ma ei teagi nüüd, kas olla selle pärast õnnetu või mitte, sest "Ja mägedelt kajas vastu" ei meeldinud mulle väga. Võibolla pole "ei meeldinud" kõige täpsem väljend, ehk pigem "ei paelunud nii palju", "ei toonud hüsteerilisi nutuhoogusid" ja "ei tekitanud vajadust hommikuni lugeda". Iseenesest ei ole raamatud, mis eelnevalt loetletud asju ei teki, tegelikult ju halvad raamatud. Aga ma ootasin nii palju enamat.

Algus oli paljutõotav. Taas traagilised lood, mis muutuvad seda traagilisemaks, sest neist otsesõnu ei räägita. See on vist Hosseini parim osa minu jaoks. Või noh, see, mis mind paelub. Jätab enesele võimaluse taibata, mis juhtus. Aga mägede-raamatus oli neid lõpunirääkimata lugusid kuidagi palju. Jah, kõik olid ju omavahel kuidagi seotud, põimunud, vastastikmõjus. Aga mõjusid oli nii palju, et kokkuvõttes ei tekkinud minu jaoks seda tunnet, et me kõik oleme samasugused inimesed nagu selles raamatus. See tunne, mis "Lohejooksjaga" tekkis, et me kõik oleme vist mingil hetkel pidanud otsustama, kas me julgeme teha midagi, mis ei pruugi meile endale kasuks tulla, küll aga võib tulla kellelegi teisele. Ja see kaasatundmine sellele elule, mis järgneb süükoormaga, sest hetk läks. Ühesõnaga seda ei olnud.

Ja mind häiris see, et detailid kordusid. "Lohejooksja" detailid. Natuke nagu Raimond Kaugver - inimesed ja situatsioonid on erinevad, aga mingid laused, mida nad ütlevad, või pisikesed situatsioonid, kuhu nad satuvad (süžee seisukohalt isegi mitte väga olulised asjad, ballast pigem), on samad. Hosseini kirjutab minu jaoks küll mõjusamalt, aga natuke sama tunne tekkis kohati.

Muidu täitsa korralik raamat :)